Värsked tuuled RAMi kevadkontserdil

Igor Garšnek

RAMi esiettekannete kontsert „Primo vere” ehk „Varakevad” Mikk Üleoja dirigeerimisel 6. III Tallinna Metodisti kirikus, kaastegevad Aare Tammesalu ja Levi-Danel Mägila (tšellod).IGOR GARŠNEK

Eesti Rahvusmeeskoor on kuni viimase ajani olnud aastakümneid alalhoidliku (et mitte öelda konservatiivse) ja rahvusliku repertuaaripoliitika märgiline koorikollektiiv. Eks iga koor ole oma pea­dirigendi nägu. Ja näib, et RAMi praegune kunstiline juht, juba kolmandat hooaega peadirigent Mikk Üleoja on koori repertuaarivalikus pannud puhuma uued ja värskemad tuuled – suunaga uuema muusika ja teiste maade nüüdisheliloojate teoste ettekannete kunstilisel kursil.
Selle RAMi uue, nüüdismuusika kursi üheks õnnestunud tähiseks tuleb pidada hiljutist esiettekannete kontserti Metodisti kirikus. Juba seegi äratab tähelepanu, et viie nüüdisautori kaheksa teose seas (neist viis esiettekandel) ei olnud RAMi kavas ühtegi eesti helilooja koorilugu. Mitte et see oleks iseenesest hea või halb, aga rahvusmeeskoori repertuaari kontekstis kindlasti mõnevõrra ebaharilik seik. See-eest oli kolm välismaist heliloojat: Norra komponist Henrik Ødegaard ja kaksikutest vennad-heliloojad Leonardo ja Alberto Schiavo (Itaalia) olid ise kohal ja käisid ka publikule kummardamas.
Esiettekannete kontserti raamistasid kaks Giovanni Bonato (sünd 1961) teost: kava avas „Oo, orgude liilia” („O lilium convallium”, 2008) meeskoorile ja kahele tšellole (Aare Tammesalu ja Levi-Danel Mägila) ning lõpetas „Ingel seisis” („Stetit angelus”, 1995/2001). Mõlema esituseks rivistusid RAMi lauljad ringis ümber publiku, mis avardas kiriku akustika toel märgatavalt nende ruumilist kõlapilti.
Sarnane oli ka Bonato kahe kooriloo helikeel – aeglaselt heljuvate kõlasfääride vaikne ja ebamaine vokaalne helisemine. Siiski väikeste „vürtsidega” tembituna, kusjuures „Oo, orgude liilia” puhul olid selleks maitseaineks mõned dissoneerivad glissandoʼd tšellodel ja loos „Ingel seisis” ühe häälerühma vaikne kõneteksti-episood, mis mõjus tasahilju retsiteeritud palvena.
Henrik Ødegaardi (1955) esiettekandele toodud „Tõuse, mu kullake” („Arise, my Love”, 2014) mõjus huvitava ja värske helikeelega loona, kus põimusid jazzilik harmoonia ja helistikuline modaalsus. Sealjuures oli kooritekstuur leidlikult liigendatud koori solistide ansambli ja ülejäänud meeskoori vahel. Muusikat liigendasid ka polüfooniliselt avarduvad episoodid ja täpselt artikuleeritud kiires tempos süllaabika. Ettekandeliselt peab siin tunnustama RAMi tenorite kandvat tämbraalsust ja selget intoneerimist kõrges registris.
Santa Ratniece (1977) on üks nimekamaid noorema põlvkonna läti heliloojaid, kellel on side ka Eestimaaga (ta omandas EMTAs aastal 2007 Helena Tulve juhendamisel magistrikraadi). Ratniece „nukrus … vaikus” („sadness … stillness”, 2014) mõjus esiettekandel oma eksperimenteerimisjulguses väga avangardse kompositsioonina. Koorilauljate kõrgete vilistamiste ja madalate bassihäälte vastandusest sündis põnev sonoristika, kus meeskoori kõla meenutas hiljem tuule ulgu ümber sumiseva mesipuu. Väga värvikas, leidlik ja efektne fantaasialend!
Jäänud on veel heita pilk itaalia kaksikvendade Schiavode muusikale. Leonardo Schiavo (1983) kaheosalise kompositsiooni „Varakevad” („Primo vere”, 2013) esmaesitus paelus neoimpressionistliku kõlakoloriidiga, mis justkui hõljus läbi eri helistike (eriti I osas): unelev, lüüriliselt pastoraalne looduspilt …
Kaksikute välisele sarnasusele vaatamata ei saa sama öelda nende muusika kohta: Alberto Schiavo kooriminiatuuri „Frottola nr 1” (2013) esiettekande tegi väga huvitavaks kohati beatboxʼiga sarnane rütmipilt: haaravalt sünkopeeriv laulmine koos käteplaksude ja koorilauljate hoogsalt rütmiliste kaasatrampimistega. See oli tõeliselt vahva ja tantsuline, mõjus efektselt ja eredalt! Veidi koomilist karakterit võis aduda sama autori teiseski miniatuuris „Frottola nr 2” (2013).
RAMi hiljutine põnev kontsert ja uued tuuled repertuaaripoliitikas toovad tulevikus saali ilmselt rohkem publikut, kui oli seekordsel õhtul. Loodetavasti aitab siinne kirjutis sellele omalt poolt kaasa.