Helena Tulve „Läheb nii pimedaks” kümme aastat hiljem

Merike Vaitmaa

Helena Tulve kammerooper „Läheb nii pimedaks”, lavastaja Reeda Kreen, muusikajuht Veronika Portsmuth, esitas 14 naislauljat: Ülle Tuisk, Anneli Metsik, Maarja Leemet, Lili Kirikal, Greesi Langovits, Silja Uhs, Kristiina Under, Evelin Ester, Tiiu Kütson-Janke, Triin Jaago, Annely Leinberg, Mari Calling, Sirlen Rekkor, Kristel Marand. Osales instrumentaalansambel koosseisus Eda Peäske (harf), Marion Aruvee (flööt), Vigo Uusmäe (metsasarv), Mari Aasa (vioola), Tiit Pärtna (kontrabass) ja Maarja Nuut (löökpillid). 21. II Kadrioru lossis.

Helena Tulve kammerooper sündis 2004. aastal tänu Paul Hillierile, kes soovis Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ette kanda Britteni ainult meeshäältele loodud kirikuooperit „Koovitaja jõgi” („Curlew River”) ja tellis sellega koos esitamiseks Helena Tulvelt teose koori naisrühmale. Instrumentaariumgi on Tulvel sama, mis Brittenil (flööt, metsa­sarv, vioola, kontrabass, harf ja löökpillid).
Kümme aastat hiljem äratas teose ellu koorijuht Veronika Portsmuth, kes osales esmalavastuses EFK lauljana, lavastas Reeda Kreen, kaasa aitasid Laura Verte (lava) ja Emil Kallas (valgus). Kadrioru lossis anti 21. ja 22. veebruaril kokku kolm etendust. Siinsed muljed on esietenduselt, mis võeti vastu hõisetega. Noorte lauljate kooril on ühtlaselt puhas ja kirgas kõla ning ühtne tunnetus. Uskumatu, et see polegi ammu koos tegutsenud koor, vaid moodustati alles Tulve ooperi ettekandeks, sest tegemist on vokaalpartiide poolest ja ansambliliselt väga komplitseeritud muusikaga.
Kadrioru lossi suurepärase akustikaga saal pole muidugi teatrisaal, lavastus piirdus liikumiste ja hoiakute väljatöötamisega, kõik tehtud musikaalselt ja maitsekalt.
Ooperi tekst on jaapani õuedaami Sei Shonagoni päevikulaadsest „Padjaraamatust” ehk „Raamatust padja alt”  („Makura no sōshi”), mis sisaldab proosaluuletusi ja märkmeid, kokku üle 300 nummerdatud sissekande, millest Helena Tulve on valinud 22. Vastavalt on ooperis 22 väikest osa, üleminekud kontrolli all juba partituuris, nii et teos kulgeb sujuva tervikuna. Lauldakse inglise keeles (tõlkinud Ivan Morris), kavalehest saab lugeda Maarja Kangro tõlget eesti keelde.
Shonagoni biograafias on palju lünki. Ei teata nimegi, mis ta sai, sündides 966. aastal õpetlase tütrena: nimi Sei viitab tema perekonnale ja Shonagon näitab positsiooni õukonnas. Surma-aasta on antud erinevalt, kõige hilisem on 1025. 27aastaselt astus Shonagon 16aastase keisrinna Teishi ehk Sadako teenistusse, mis kestis keisrinna surmani (1001); sel ajal valmis „Padjaraamatu” esimene versioon.
Ooperi tekstist ilmneb näiteks, et Shonagon kiindus noorde keisrinnasse; et luuletamine – loodusest, päevasündmustest, meeleoludest – oli õukonnas levinud harrastus, kusjuures sõnastust valiti hoolega ja hinnati lakoonilisust. Põgusad kaadrid tuhande aasta tagusest maailmast tekitavad midagi peapöörituse-taolist, otsekui vaataks väga sügavasse kaevu. Alatasa tuleb ette lauseid, isegi terveid sissekandeid, mille keegi võinuks kirjutada eile või möödunud nädalal.
Kas Helena Tulve „Läheb nii pimedaks” üldse on ooper? On ikka, isegi kui silmas pidada ooperi renessansiaegset määratlust „draama muusika kaudu”, rääkimata sellest, mida kõike viimase viiekümne aasta sees on ooperiks nimetatud.
Philip Glassi viietunnises ooperis „Einstein rannas” (nagu kõlaks kohustuslik tõlge pealkirjast „Einstein on the Beach”, 1976), millega sündis mõiste „narratiivita ooper”, pole ei plaaži ega Einsteini tegelaskuju, teose mõju ja mõjukus on lahutamatud Robert Wilsoni hiilgavast lavastusest.
Tulvel on kuuldeline pool iseseisev, ometi pole see lihtsalt kontsertteos. Siin on kohtunud mitmed erijooned, mida ooperiloomingus on eraldi kasutatud varemgi. Üheainsa tegelasega ooper – muusikaline monodraama –
sündis XVIII sajandil (esialgu küll melodraamana, s.t kõnehäälega) ja hakkas levima XX sajandil, tuntuimad näited on Schönbergi „Ootus” („Erwartung”, 1924) ja Poulenci „Inimhääl” („La voix humaine”, 1959), mõlemad sopranile sümfooniaorkestriga, nagu ka Morton Feldmani „Eikumbki” („Neither”, 1977) ja Kaija Saariaho „Émilie” (2010).
See, et mingit tegelast laulab ühtaegu kaks või kolm solisti, pole samuti enneolematu; Britteni kirikuooperites võib väiksemaid tegelasi laulda koor. Tulve ooperi ainsat tegelast laulab naiskoor. Väliseid sündmusi annab edasi ainult jutustus, ent sageli sisaldab tekst dialooge ja tekib kujutlus stseenist mitme tegelasega. Peamine on siiski siseelu – sisetegevus, mille võnkeid ja varjundeid tõlgendab muusika. Tegelane muutub. Alguses (tekst Shonagoni raamatu algusest: „Kevadel on just koidik kõige ilusam …”) on ta noor ja elevil, ooperi lõpus (22. „Ühel heledal kuuvalgel ööl”) meenutab (endiselt hoidudes ajaloosündmuste, nt võimuvõitluse kirjeldamisest) „… asju minevikust – kurbi asju, õnnelikke asju, asju, mis tegid rõõmu – nagu oleksid need just nüüdsama juhtunud”. Päeviku kolmas ja lõplik versioon, kus olevat ka uusi sissekandeid, arvatakse pärinevat aastast 1021, mil kirjutaja oli üle viiekümne. Ei teata küll täpselt, millal on kirja pandud read ooperi lõpust: „Läheb nii pimedaks, et saan vaevu edasi kirjutada; ja mu pintsel on päris ära kulunud. Läheb nii pimedaks …” Pimedus on resignatsiooni ja hääbumise metafoor.
Eesti ja mitte ainult eesti uuemates ooperites tuleb ette, et instrumentaalne pool on kaasakiskuv, vokaalpartiid aga näikse olevat ainult selleks, et neisse kuidagiviisi tekst ära mahutada (silp noodi vastu ja kiiresti edasi). Seda ei juhtu laiema kõlapinnaga teostes (neis … lauldakse), nagu Kaija Saariaho ooperid, Tüüri „Wallenberg” või George Benjamini „kirjutatud nahale” („Written on Skin”), mis esietendus 2012. aasta suvel Aix-en-Provence’i festivalil ja on viimase aja enim imetletud, tunnustatud ja taaslavastatud ooper.
Ka Tulvel on muusikaliselt köitvad nii vokaalne kui ka instrumentaalne pool, viimane moodustab koorile kõlakeskkonna autorile iseloomulike eelistustega, nagu mikrotonaalsed liikumised helikõrguse äärealadel, eriliste mängu­võtete rohkus jm. Koorifaktuur on väga mitmekesine, alatasa tuleb esile ka soolosid. Teksti muusikasse kirjutades on kasutatud erinevaid mooduseid, kuid alati lastakse fraasidel hingata. Vahendid muutuvad kiiresti, sõltuvalt sõnalisest tekstist, täpsemalt – sellest, kuidas Helena Tulve tõlgendab Sei Shonagoni.
Näiteks nr 10, „Asjad, mida ei saa võrrelda”: „Suvi – talv. Öö – päev. Vihm – päikesepaiste. Noorus – vanadus. Inimese naer – tema viha. Must – valge. Armastus – vihkamine. Väike indigo – suur filodendron. Vihm – udu …” Lauljad on jaotatud kahte koori, kumbki laulab kord unisoonis, kord viie-kuuehäälsetes akordides, kord väikestes kaanonites jne. „Armastus – vihkamine” kõlab kahel kooril korraga: jõuline kulminatsioon. Isikliku suhtega lõpulause („Kui oled lakanud kedagi armastamast, tunned, et oled muutunud kellekski teiseks, kuigi oled ikka seesama inimene”) on antud aldisoolole, eellöökidega kaunistatud meloodia kõlab peaaegu saateta, taandudes viimaks („.. muutunud kellekski teiseks …”) ühtlaseks retsiteerimiseks ühelainsal noodil: ootamatu mõistmine, mille saab sõnastada üksnes iseenda jaoks, vaikne kulminatsioon.
Nr 8, „Putukad” (loetelu): nii lauljad kui instrumendid tunduvad end lõbustavat putukate vaikseid hääli ja äkilisi hüppeid imiteerides. Pildikese huumorit on võimendanud lavastaja, lastes lauljatel ka liigutustega kaasa elada, nii et ooperi alguse iseteadlikud ja maneerlikud lehvikutega daamid on muutunud noorteks tüdrukuteks, kes hullavad puhtast elurõõmust. 
Nr 19, „Ma armastan flöödi kõla”: teksti alustavad lauljad sosinal rütmikaanonis, siis liitub flöödimängija, öeldes sama teksti oma pilli sisse. Flöödi kui meloodiapilli kõla esitleb lühike lahtine nn viletoon – otsekui üksnes flöödi idee kujutluses.
Kui osad on nii erinevad, miks mõjub teos loomuliku terviklikuna ega pudene 22 killuks? Selle tagab (läbimõeldud üleminekute kõrval) ka üks vana hea heliloominguprintsiip, mille kohaselt ehitatakse muusikalise materjali kordustest osadevahelisi sildu. Tulvel jäävad need konstruktsioonid kuulates märkamatuks, sest ta ei korda midagi täpselt.
Hoolimata viimaste osade tumenemisest, ei mõju etenduse lõpp masendavalt, võib-olla ilu pärast, mida kultiveeris üks kauge aja elustiil. Ilu pärast, mida on muusikas ja ettekandes nii palju ja millesse lisandub ikka veel uut lõpu eel, kui lauldakse ka avatud ustega kõrvalsaalis või liikudes publiku ümber, nii et kuulaja jääb keset kõlalummust.
Kolm esitust on liiga vähe sellise töö ja tulemuse jaoks. Olgu tänatud ühing MTÜ NordArt Group, aga koor väärib ka päris oma nime, vähemalt selleks ajaks, kui õnnestub lavastust tutvustada Põhjamaadel (vt Sirp 14. II 2014, nr 6).
Kes ütleks ühe ilusa nime noorele naiskoorile?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht