Tüdruk, kes tahtis saada Miina Härmaks

Anne Prommik

ELUTÖÖPREEMIA muusika eest, mis räägib meiega eesti keeles. Ester Mägi kehastab ideaalset eestiaegset inimest, olles täiesti tänapäevane helilooja.  Veljo Tormis Detailitäpsus, vormipuhtus, viimistletus. Kannatlikkus, visadus. Kindlameelsus, ehk isepäisuski. Kammerlikkus. Väikevormid. Introvertsus, intiimsus. Hoolikalt valitud vahendid – ja nende ammendav kasutamine. Enesekriitilisus. Tõsidus. Absoluutne muusika.

Toompea tüdruk kolib heliloojate majja
10. jaanuar 1922. Toompeal Stackelbergide majas sünnib pere kolmas laps. Heledapäine ja elav tüdrukutirts teeb uulitsal kenasti kniksu riigivanem Konstantin Pätsile. Unistab aknal, kuulates toomkirikust orelihelisid. Ronib pööningule tuule vihinat, veduri ja vabriku hääli kuulama. Teeb tõllakuuris oma venna Paul Mägiga teatrit. Klimberdab õe Hilda jaoks ostetud Orntlichi klaveril.
Neiueas täitunud unistuse konservatooriumi klaveriõpingutest ähvardavad nurjata haigestunud käed. Aga just need tõrkuvad ihuliikmed juhatavad tütarlapse Mart Saare kompositsiooniklassi – tema osa Mägi kujunemisel heliloojaks osutub peaaegu et määravaks. „Tema oli esimene, kes juhtis minu tähelepanu rahvaloomingule,” kinnitab Ester Mägi.
60 aastat ja hiljem kirjutab muusikateadlane Kerri Kotta: „Rahvaviis, mis on ju omamoodi üldistus, paljude individuaalsete viiside kontsentraat, on Mägi muusikas saanud taas isiklikuks.”

Helilooja generatsioonist, kellel oli ilus lapsepõli
„Mis vana kannel, kas meil siis uusi ei ole?” küsis üks ajastutruu helilooja, kui valmis Ester Mägi üks olulisemaid teoseid. Rapsoodialaadne klaveripala „Vana Kannel” (esiettekanne Peep Lassmann, 1985) sündis pärast helilooja käiku Soera talumuuseumis Hiiumaal. Kandlelugu aga ei tasu teosest otsida. Pealkiri viitab Jakob Hurda algatatud kihelkondlikule rahvaluulekogumikule. Teos on pühendatud folklorist Herbert Tamperele.
30 aastat ja 19 päeva tagasi kanti Estonia kontserdisaalis ette Ester Mägi „Bukoolika”. Habras miniatuur, milles põimunud karjaselaulud ja loodushääled. Korraga salapärane ja helge muinasjutt. Koos Tormise „Eesti ballaadidega” vaieldamatu ajastu tippteos. Eesti muusikale on Mägi andnud veel rea pärle: sümfoonia (1968), variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile, „Dialoogid”, „Vesper”. Ka keelpillikvartett „Eleegiad”, inspireeritud Ain Kaalepi luuletsüklist. Seda nimekirja võiks jätkata veel kaua. Väärtuslikust instrumentaalloomingust hoolimata ei saa unustada mitmeid erakordseid vokaalteoseid, hoolikalt valitud luulele kirjutatud laule. Kantaat „Kalevipoja teekond Soome” RAMi esituses kaunistas viimati helilooja 90. sünnipäeva õhtut. Eelmisel aastal sai meie ühe tugevama Lied’i-duo Mati Turi ja Martti Raide kontserdi naelaks soololaul „Hommik Tehumardil” (1985) Debora Vaarandi sõnadele.
Ester Mägi on ise end nimetanud „heliloojaks generatsioonist, kellel oli ilus lapsepõli Eesti esimeses vabariigis, kelle noorus algas sõjaga, millele järgnes periood, kus ta sai heliloojaks, kelle muusika kõlas selle aja võimaluste piirides ja kaugustes …” Mägi loomingut pole küll turundanud lipsustatud agendid suures plaadimüügirattas, ent kes Mägi teostele ligi pääsenud, varub talle südamesoppi ühe kindla kohakese. Rahvatoonides muusikas sublimeerunud üldinimlikud väärtused kanduvad üle suurte ja väikeste lompide. Seattle’is tegutseb lausa Mägi-nimeline kammerkoor.

Püsiväärtuste esindajana aldis uuele
„Tema peab olema üks hästi noor helilooja!” pahvatas minu pinginaaber aastal 1992. Senitundmatult värskena kõlas laulva revolutsiooni mürsikutele see helipalett. Ma ei mäleta enam täpselt seda koorilaulu, küll aga seda erilist kõlamaailma, või õigemini selle loodud emotsiooni, mis helilooja nime igaveseks lapse mällu söövitas. Soololauludest „Õnne algus” ja „Mälestus” on saanud EMTA lauluõpilastele sama ikoonilised teosed nagu Schuberti „Greteke vokil” või Straussi „Homme”. Olgu tegemist Mägi varasema või hilisema loominguga, noored tahavad seda ikka ja jälle mängida. Näiteks olid „Eleegiad” suvel keelpillikvarteti Insomnia kavas. „Kadentsi ja teemat” kuulsin viimati „Klassikatähtede” esimeses konkursivoorus.
Viimastel aastatel on maestra aktiivsest heliloomingust tagasi tõmbunud. Siiski on ta interpreetide soovil teinud seadeid varem loodud teostele. Oktoobris sai helisalve „Cantus’e” Piia ja Peeter Paemurru mängitud klaveri-tšelloversioon. Jaanuaris Corelli muusikute eestvedamisel partiita „Vanalinn”. Urmas Vulp tõi väikese Estri ristimispaigas Pühavaimu kirikus esmaspäeval esiettekandele „Kadentsi ja teema” seade sooloviiulile, publiku hulgas ka helilooja, kes endiselt hoiab kätt muusikaelu pulsil, vaadates maailma avatud pilgu ja soojusega. „Armastus on pärl” – ütleb koorilaulu pealkiri, autoriks meie muusikakultuuri omalaadne ja ainukordne ehe.

Allikad: Evi Arujärve „Ester Mägi. Elu ja helid”,
Kerri Kotta „Portreteerides klassikut”, Urve Lippuse „Ester Mägi nonaginta”, Virve Normeti „Dialoog Ester Mägiga”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht