Orkester, mis kummutab stereotüüpe

Ivo Heinloo

Kui 2007. aastal kaks reaalkooli gümnasisti Edmar Tuul ja Rasmus Puur pärast üht kooli puhkpillibändi jõulukontserti mõtlesid, et kevadkontserdiks võiks paar viiulit koosseisu juurde võtta, polnud neil kindlasti vähimatki ettekujutust sellest, et nende ettevõtmine ei jää kooliseinte vahele, vaid sellest kujuneb Eesti muusikaelus mitmeski mõttes ainulaadne noorteorkester Reaalmažoor, mis hakkab välja andma singleid ja plaate, esinema üle Eesti ja tegema koostööd tuntud muusikutega, astudes kuus aastat pärast sündi ETVs üles kontsertprogrammiga vabariigi aastapäeva pidustuste raames.
Orkestri side reaalkooliga on küll praeguseks nõrgenenud ning alguseski oli selle kooli taustaga noori muusikaõpilasi koosseisus vaid kolmandik, kuid koolile viitav nimi on siiski alles jäänud. Praeguseks on orkestris palju muusikalise kõrgharidusega liikmeid, nii et asjaarmastajate ettevõtmisest on asi kaugel. Rasmus Puur on siiski ettevaatlik sõna „professionaalne” kasutamisega orkestri tegevuse kirjeldamiseks, sest tema meelest kaasneb selle terminiga oht muutuda liiga mugavaks ja teatud määral muusikast tülpinuks. „Reaalmažoor ei ole kellelegi töökoht ega kohustus. Õigupoolest tuleme lihtsalt sõpradega kokku ja veedame muusikat tehes lahedalt aega. Kui asja tehakse hingega, siis ei vaata keegi proovis kella. Ja eks Tartust või Pärnust Tallinnasse kohalesõitmiseks ning oma nädalavahetuse proovidele pühendamiseks peab ikka tahtmist olema,” räägib Puur.
Kui staažikamad mängijad tulevad Reaalmažoori orkestrisse, on nad tihti üllatunud, kui vaba ja sundimatu õhustik valitseb orkestri töökorralduses, et visatakse nalja ning et dirigent ei olegi mingi kuri ja autoritaarne juhtfiguur, kellega saab ainult distantsilt suhelda. „See ei tähenda muidugi, et distsipliini pole. Pigem on meile olulisim, et kõigil oleks proovides ja kontsertidel hea ja mugav olla,” räägivad orkestri loojad.
Reaalmažoori eristab teistest noorteorkestritest just see, et repertuaaris on peamiselt filmi-, estraadi- ja popmuusika. Selline suund valiti, kuna teismelistele muusikuhakatistele tundus toona just säärane muusika atraktiivsem. Samas on ka niinimetatud kerge muusika parajalt lai žanr, leiavad noormehed. „Koos Jarek Kasari ja Uku Uusbergiga tegime ju lausa ooperiprojekti, küll mitte klassikalise ooperi tähenduses,” meenutab Edmar Tuul.
Reaalmažoori eduloost on eelkõige õppida seda, et eri maailmu (anakronistlikult väljendudes – süva- ja levimuusikat) üksteisele lähemale tuua on täiesti võimalik ja vajalik. Klassikalise muusika nüüdisajastamisega paotub noortele uks klassikamaailma, ühtlasi on orkester toonud popmuusika juurde noori muusikuid, kes katsuvad iga päev jõudu pigem Mozarti ja Haydniga. Küsimuse peale, kui lihtne on klassikalise koolituse saanud muusikul Reaalmažoori repertuaariga kohaneda, vastavad Tuul ja Puur, et tõeline musikaalsus ei sõltu žanrist, vaid muusika on kokkuvõttes ikka üks ja seesama. Samuti arvavad mõlemad, et mingeid imaginaarseid müüre pole vaja žanride vahele ehitada. „Valdkonnad võitlevad omavahel pidevalt riigi raha pärast, aga ma arvan küll, et Eesti on nii väike riik, et võiksime rohkem ühe asja eest väljas olla, selle asemel et üksteisele kaikaid kodaratesse loopida,” räägib Puur.
Praegu õpib Edmar Tuul EMTAs dirigeerimist ja Rasmus Puur kompositsiooni. Omavaheline tööjaotus on noormeestel Reaalmažooris kujunenud välja nii, et Puuri asi on orkestris kõik see, mis puudutab repertuaari, ning Tuul ajab korralduslikke asju. Orkestrit tehakse nii kaua, kui tegijatel tahtmist jätkub. Logistilises plaanis on kindlasti keeruline tööd kooskõlastada mitmekümne inimesega, kes kõik löövad kaasa ikkagi oma vabast ajast ja muude tegemiste kõrvalt. „Ega me päris kindlad ei saa olla, et veel järgmisel kuul või aastal tegutseme, kuid siiani on hästi läinud,” räägivad muusikud.
Orkester on seni välja andnud kolm plaati, kuid päris esimest, „Üle müüri”-nimelist müüki ei pandud. Järgnes koostöö Nele-Liis Vaiksooga „Pipi laulude” plaadi kujul ning nüüd detsembris tuli välja talvelauludega „Lumevalgus”. Lumega oli veel eelmise aasta lõpus kehvasti ning veel kehvemini suvisel salvestusperioodil, kuid plaadil muusika sobib kuulamiseks sõltumata aastaajast.
Plaadi valmimisel kasutas Reaalmažoor Hooandja abi, mis näib olevat muutumas järjest populaarsemaks platvormiks alternatiivina ametlikule rahastusele – ja seda väga erinevate kultuurivaldkondade puhul. Edmar Tuul ja Rasmus Puur mainivad selle süsteemi hea omadusena, et tegemist ei ole tavalise annetamisega: nii on igaühel, kes omast taskust mõne muusikaprojekti sünniks hoogu annab, sellisel viisil võimalus tulevane plaat juba ette ära osta. „Hooandja tekitas ka meie endi jaoks kohustuse viimistleda sellel viimasel plaadil kõik detailid nii filigraanselt kui võimalik. Oleme selleks andnud oma parima,” räägivad noormehed. 
Plaadil on tehtud koostööd nii uute kui ka juba selliste artistidega, kes varemgi on Reaalmažooriga kokku puutunud, näiteks Tõnis Mägi. Kui mõelda Mäe väljaöeldud unistusele tekitada Eestisse päris oma riiklik estraadiorkester, siis Reaalmažoor on kindlasti selleks oma panuse andnud.