Teatmeteos, kuid ka trükisõnaline teenetemärk

Peeter Olesk

Harri Kiisk – eesti kultuuri vahendaja Rootsis. Koostanud Triinu Ojamaa, Kanni Labi ja Janika Kronberg, tõlkinud Andres Raudsepp ja Jorma von Wirén, toimetanud Kanni Labi. Kujundanud Maris Kuperjanov. Eesti Kirjandusmuuseum, 2012. 208 lk.

Muusikamehe ja ajakirjaniku Harri Kiisa (1922–2000) mälestusteose „Harri Kiisk – eesti kultuuri vahendaja Rootsis” trükiarv on sada eksemplari,* kuid minu riiulisse jõudis see kohe, kui olin teose esitluselt muretsenud. Ma tundsin Harri Kiiska aastail 1990–2000 küllalt lähedalt kas Teataja toimetusest Stockholmi Eesti Majas või Asta ja Kalju Lepiku kodust Rågsvedis. Just seesama lähedus kammitseski mind Harri Kiisa tööst ja ettevõtmistest põhjalikumalt kirjutamast, sest Kiisk oli suhtumises inimestesse ning asjadesse väga tähelepanelik ja nõudlik ega kannatanud lõtvust. Talle ei meeldinud näiteks sõna „osalema” – tema järgi polnud see rohkemat kui vedel lösutamine toolil. Tema armastas valmisolekut ja – kasutades Hando Runneli sõna – tegevteolisust.
Mälestusteose (sks Denkschrift) on kirjutanud/koostanud Triinu Ojamaa, Kanni Labi ja Janika Kronberg. Neil on olnud ohtrasti abilisi, mispoolest pole päris õige nimetada seda raamatut kui tervikut monograafiaks. Umbes poole raamatu sisukorrast moodustavad valik Harri Kiisa artiklitest, neile lisatud kommentaarid ja kümmekonna tema rootsikeelse artikli tagasitõlked eesti keelde. Neid täiendavad Kiisa elukroonika emotsionaalne kokkuvõte, viited, nimeloend, suur hulk fotosid ja muid illustratsioone ning ingliskeelne resümee. Kõik kokku ongi teaduslikult fundeeritud mälestusteos, mis sisaldab rikkalikult teatmeid Harri Kiisast, pagulaselust ennekõike Stockholmis, rahvuslikust muusikakultuurist teispool raudset eesriiet ja okupeeritud Eesti muusika-asjanduse kajastumisest pagulaste keskel. Väga hea käsiraamat faktide leidmiseks ning kontrollimiseks, kuid ka Harri Kiisa tundmaõppimiseks.
Kui nii mõelda, siis on raamatu määratlus „eesti kultuuri vahendaja Rootsis” kitsavõitu. Harri Kiisk nagu tema ema, apteeker Martha Kiiskki (1903–1995, ENÜS) oli ennekõike rahvuslane, kes kaitses eestlaste iseolemist ja põhjendas seda ka sünnimaast lahutatuna. Kultuur muusika ja kirjanduse ulatuses tähendas talle eestlaste omaloomingut, mille funktsiooni mõistab alles see, kes teeb endale selgeks omaloomingu poliitilised alused. Neid ei ole kunagi kõigest üks – kui võrrelda näiteks Karl Eduard Sööti ja Gustav Suitsu. Tegelikult lubas ka Harri Kiisk erimeelsusi (umbes nagu Kalju Lepik või Ilmar Talve), ent tingimusel, et need ei muutu vägivaldseks. Ta ei eitanud eurooplust Gustav Suitsu mõttes, aga ta eitas nõukogude korda, mis kiusas taga kuni inimeste hävitamiseni nii eestlust kui ka eurooplust. Heaolu-rootslastel oli sellest Harri Kiisa eluajal väga raske aru saada, sest neil polnud oma Gulagi ega Magadani liiva ja aafriklaste näljasõdasid mõistsid nad rohkem kui massilist tapmist ning küüditamist ainuüksi kodutare omamise tõttu.
Nii püsivas asümmeetrias valis Harri Kiisk oma töövahendiks eesti muusika rahvuslikkuse. Sellel oli tema argipäevas kolm külge: 1) rahvuslikkus ise rahvaviisitöötluste ja vaimulike suurvormide vahel, 2) oskus meie muusikat esitada   ja 3) eesti muusika kuulumine kokku teiste rahvaste heliloominguga. Nii et ta ei olnud üksnes vahendaja, sest ta oli ühtlasi muusika arvustaja ning õpetaja, kellele nootide tsiteerimine oli niisama enesestmõistetav nagu tsiteerida kirjanduse arvustajal värsse ja stroofe. Kuidas ta seda tegi, seda eksponeerib raamatus kordustrükk artiklist „Mis see kell jälle kumiseb?” (Teataja 1979), imeline novell, mis oma intensiivsusega meenutab pisut Stefan Zweigi „Malenovelli”. Seda on kunst lugeda, kui sa noodimärke kohe üldse ei tunne – aga nende mittetundmisega on ka alp praalida.
Raamatust võib tekkida mulje, nagu oleks Harri Kiisk olnud hoogne anekdoodipajataja. Ei olnud. Sellist pilti pole olemas, kus Harri Kiisk oleks nagu vana metsavaht Tuglase noorusidüllis „Asuja” (1903) istunud „laua otsas, viinapudel ees, ja ta kõnedel polnud otsa ega äärt”. Kiisalt pidi koomilisi episoode veidi nagu paluma ja rahvusvahelisi anekdoote ei rääkinud ta vist üldse. Kõik ta lood pärinesid tegelikkusest ja olid pigem kontsentreeritud humoreskid kui naljad ajaviiteks. Kui Lepikute kodus oli suurem pidu, nii et seisjaid oli kaugelt rohkem kui istujaid, siis ei kogunenud külalised sugugi esmajoones Harri Kiisa ümber ja ta vist ei tahtnudki kuskil peojuht olla. Tema tahtis olla muusika sees, mitte selle ümber ning ma vahest ei eksi palju, kui arvan, et muusika sees olemist soovis ta ka teistele. Veendusin selles ise, kui märkasin teda 1994. aasta üldlaulupeol seismas keset kuulajaid ja väga keskendunult publikut lihtsalt silmitsemas. Läksin talle juurde selja tagant ja sikutasin teda ülekuue sabast. Ta oli rabatud, et keegi ametimees võiks olla nii vallatu, ent me ei läinud pikale jutule, sest ta tahtis – seda ütlemata – veelgi inimesi vaadata. Võib-olla et ta küsiski endalt, kas nad juba on muusika sees.
Ses suhtes on raamatul Harri Kiisast väga ilus ümbrisriba, mis kujutab teda profiilis. Niisugune oli ta tõepoolest. Keskendunud ja valmis. Helide ja inimeste päralt.

*Raamatu pdf on hõlpsasti  allalaaditav aadressi  http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rootsieesti/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht