Ennekõike siiski ERSO ja EFK uusaastakontsert

Aare Tool

Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert 1. jaanuaril Estonia kontserdisaalis: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Aleksandr Gavriljuk (klaver) ja Kaia Urb (sopran) Mikko Francki dirigeerimisel.

Esialgsete plaanide järgi pidi tänavust uusaastakontserti juhatama Neeme Järvi. Ligikaudu kuu varem sai aga teatavaks, et peadirigent on nii pühade eel kui ka aastavahetusel sunnitud loovutama oma koha asendajale. Vastutusrikas ülesanne usaldati soome dirigendile Mikko Franckile, kellega siinne publik on juba varasemast põgusalt tuttav. Francki rahvusvaheline tähelend algas üsnagi varakult, mistõttu „imelapse” tiitel kipub praegugi, kolmekümnendates eluaastates, jätkuvalt temaga kaasas käima. Selles osas, kas ta sai juba rohkem kui kümme aastat tagasi Grammy auhinna, nagu kinnitatakse kontserdi tutvustuses, või kuulus nominentide hulka, pole allikad ühte meelt. Kuid lõppude lõpuks on auhindadest niikuinii märksa kõnekam fakt, et ta on töötanud Soome Rahvusooperi kunstilise juhi ja peadirigendina ning on jätkuvalt oodatud külaline maailma nimekate orkestrite ees.
Neeme Järvi suunav roll on ERSO praeguses mängus loomulikult tuntav ka siis, kui juhatavad külalisdirigendid. See avaldub repertuaari ja solistide valikus, aga ka üldisemalt orkestri koosmängus ja kõlas. Lühike harjutusperiood külalisdirigendiga ei saa üldjuhul tuua otsustavat pööret. Tõusunurk orkestri arengus kõneleb eelkõige peadirigendi põhjendatud valikutest pikemal ajavahemikul ja sellestki, et pillirühmade-sisene koostöö ja enesekontroll toimib. Siiski võib mõned jooned, näiteks täpse koosmängu Rahmaninovi II klaverikontserdis, julgelt kirjutada Mikko Francki meisterlikkuse arvele. Rahmaninovi klaverikäsitluse rikkus on üldtuntud, kuid ERSO mängus avanes samavõrd vääramatult ka orkestrikirjaviisi täisvereline varasalv. Ukraina pianist Aleksandr Gavriljuk, kes on teinud Neeme Järviga koostööd Šveitsi Romaani Orkestri ees, oli solistina ootuspärane valik. Gavriljuki tõlgenduses ei olnud kordagi tunda mõtestamata seisakut või takerdumist detailidesse, mistõttu lisapalana võis ta rahumeeli mängida Schumanni „Unelma” – oma tehnilise üleoleku kohta oli pianist Rahmaninovi teoses esitanud juba küllalt tõendeid.
Seekord nagu ka möödunud aastal oli kava olemuselt universaalne, ehkki kontserdi teises pooles võis aimata otsesemat osutust pidupäevale. Šostakovitši „Piduliku avamängu” kõikehõlmav kõlajõud juhatas sisse Poulenci „Gloria”, mis tuli muide ettekandele juba ERSO eelmise hooaja lõppkontserdil. EFK ja Kaia Urbi esituses oli küllalt vaimulikule teosele vajalikku sõnajõu tunnetust ja orkester ei jäänud võlgu espriist pakatavates osades.
Uusaastakontserdi kunstilisele teostusele on vähe ette heita, kuid kahjuks rikuvad üldilmet endiselt mõned muusikavälised asjaolud. Kui algusaegade vaimsusega võis seltskonnaürituse sunnitud pidulikkus ja pokaalifetišism veel kuidagi sobida, siis nüüd tundub üha enam, et tões ja vaimus mängitud muusika eeldab hoopis teistsugust, palju siiramat konteksti. Pealegi ütleb hea tava, et kontserdi pealkirjas kajastub pigem autori või esineja, mitte sponsori nimi. „Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontserdi” pudelisildiga on siinmail lepitud, ent kas suudame kujutleda Viini Filharmoonikuid läkitamas tervitusi näiteks Rolexi uusaastakontserdilt? Loodetavasti selgitab korraldaja edaspidi oma toetajatele viisakalt, kuid mõjuvalt, kui suur kiri kavalehe tagaküljel on kaalult vastavuses nende mittekunstilise panusega. Meie esindussaalis aasta esimesel päeval kuuldu lubab tõdeda rahulolevalt ja ilma ümbernurgajututa: see oli ennekõike siiski ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Aleksandr Gavriljuki, Kaia Urbi ja Mikko Francki uusaastakontsert.