Eesti muusika arvud ja väärtused aastal 2013

Evi Arujärv

Eesti Muusika Infokeskus on institutsioon, kus püütakse täpselt ja süstemaatiliselt dokumenteerida Eesti professionaalset (süva)muusikat selle üsna avaras tähenduses – lastemuusikast sümfoonilise muusika ja elektrooniliste multimeediateosteni. Traditsiooni kohaselt on kõrval­lehel valiknimekiri eesti heliloojate uudisloomingust. Valik, sest täisnimekiri on pikk ja osa andmeid jõuab heliloojate arvutitest meieni alles jaanuari jooksul. EMIKi uudiste leht ja igakuine uudiskiri „Eesti muusika kodus ja maailmas” peegeldab ka meie interpreetide olulisemaid tegemisi siin ja mujal.

Lõppenud aastal juhtus üsna palju huvitavat. Estonia tähistas oma maja saja aasta juubelit ja sellega seoses tuli lavale Tõnu Kõrvitsa ooper „Liblikas”. Toimusid ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ulatuslikud turneed USAs. Võib julgelt öelda, et eesti helilooming, sh ka esiettekandes ja nii eesti kui välis­interpreetide esituses, kõlas üle maailma: peale USA ka Põhjamaadel ja paljudes Euroopa riikides, Venemaal ja Kanadas, Jaapanis, Hiinas, Iisraelis ja Austraalias.
Aasta loomingunimekirjas on peale Kõrvitsa ooperi teisigi olulisi suurvormis teoseid, sh Olav Ehala muusikal „Arabella”, Tauno Aintsi ooper „Rehepapp”, Kristjan Kõrveri kammerooper „Raud-Ants”, Toivo Tulevi „Magnificat”.
Korraldati sisukaid autorikontserte, sh Toivo Tulevi (Crescendo), Sven Grünbergi (festival „Plektrum”), Tõnu Kõrvitsa (Tallinna Filharmoonia), Rein Rannapi ja Liis Viira (Eesti Kontsert) muusikaga. René Eespere autorikontserdid leidsid aset Eestis, Saksamaal, Soomes, Moskvas ja Peterburis. Tallinna Filharmoonia sarjas „Portree” kõlas Lepo Sumera looming, Muusikasõprade Seltsi muusikat ja sõnakunsti ühendavas sarjas „Heli ja keel” Helena Tulve, Märt-Matis Lille, Raimo Kangro ja Peeter Volkonski looming. Oli olulisi välisesiettekandeid, sh näiteks Erkki-Sven Tüüri „De Profundis” ja klarnetikontsert (2012) Helsingis, esimene Helsingi Filharmooniaorkestri esituses Olari Eltsi juhatusel ning teine Soome Raadio Sümfooniaorkestriga, solistiks Christoffer Sundqvist. Lähemalt näitab eesti muusika pilti EMIKi koduleht www.emic.ee.
EMIKi tööks on sündmused, faktid ja nimekirjad, mida võib arvudele keelde panna. Küllap elaks muusikakultuur kenasti ka dokumenteerimata ja arvudeta. Aga nimekirjade taga on ka midagi olulisemat. Mõeldes lõppenud aastale meenubki numbrite taustana terve hulk märksõnu,  mis tekitasid lainetusi mitte ainult muusika-, vaid kultuurivaldkonnas tervikuna …
Mäletamine, kultuurimälu. Reklaami- ja konkurentsimaailmas, milles mäletamist ja nähtavalolemist mõjutab massimaitse ja raha, on üsna oluline säilitada täpse ja objektiivse mäletamise traditsiooni, sest see näitab tervikpilti. EMIK loob jõudumööda pilti ühest muusikavaldkonnast. Muude tegemiste hulgas valmis möödunud aastal eesti muusika käsikirjade andmebaasi rakendus, mille sihiks on luua infokeskuse kodulehele avalikult ja rahvusvaheliselt kättesaadav eesti muusika käsikirjade täpne andmekogu. EMIKi žanriline haare võiks olla avaram, kui selleks oleks vahendeid. Aga on hulk institutsioone, kes katavad teisi valdkondi, ja see on tore. Siit teine oluline märksõna.
Paljusus, mitmekesisus. Seda saab ainult tervitada nii tegijate, žanrite kui ka institutsioonide tasandil. Tähendab see ju paljude inimeste loovuse ja initsiatiivi alalhoidmist. Mis sellest, et kultuuriministeeriumi ametnikul oleks mugavam suhelda ühe superorganisatsiooni juhtfiguuridega.
Koostöö ja ühisosa leidmine – see on paljude tegijate ja erihuvide korral vältimatu. Just loov koostöö peaks olema sellise katusorganisatsiooni nagu on Eesti Muusika Arenduskeskus mõte ja siht.
Mõtestamine, enesepeegeldus on tähtis asi nii muusikas kui kogu kultuuris. Kirjutan seda lugu ajalehte Sirp, ühte vähestest väljaannetest, mis peaks mõtestama muusikakultuuri sellises vormis, et see oleks sillaks sügava (teadusliku) analüüsi ja meis kõigis peituva intuitiivse muusikataju ja hindamisvõime vahel. Loodan, et uuenev Sirp suudab sügavuti minna, aga ka inimesi kõnetada ja mõista. Soovin tegijatele selle keerulise ülesande täitmiseks jõudu!
Sõna on mõtestamise tööriist. Kultuur on killustunud ja sellega seoses on ka palju paralleelseid mõisteruume. Aga inimese olemus, mis eri moel peegeldub muusika paljudes avaldumisvormides, on ikka seesama. Aasta muusikadiskussioone meenutades tundub, et on põhjust otsida erinevate mõiste- ja väärtusmaailmade vastastikusi tõlkeid ja ühisosa. Seda saab teha üksteisega rääkides, suheldes ja kompromisse otsides. Jäägu kuri autoritaarsus ja ajakirjanduslikud provokatsioonid möödunud aastasse ja tulgu selle asemele avatud ja tsiviliseeritud arutelu.
Suhtlemiskultuur üldiselt – selles saab „sõna lihaks”. See tähendab mõistvat ja lugupidavat suhtlemist inimeste ja institutsioonide vahel nii „horisontaalis” kui ka „vertikaalis”. Püüdlust üksteisega rääkida ka teist poolt kuulates.
Ja lõpetuseks: olles küll sellise asutuse juht, mis tegeleb faktide, nimekirjade ja arvudega, tahan südamest loota, et raha või statistika ei oleks see malakas, millega inimestes loovust ja isetegemise rõõmu ära tappa. Muusika mõte on selle tegijad ja kuulajad (natukene) õnneliku(ma)ks teha. Muusikarõõmu kõigile uuel aastal!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht