Hüppelaud tulevikku

Tiiu Levald

II Vello Jürna nimeline lauljate võistlus 28. – 30. XI Väike-Maarjas ja Tallinnas.

Vist nii võiks nimetada noorte lauljate võistlust, mis kannab Vello Jürna nime.
Tenor Vello Jürna on juba kuus aastat teispoolsuses, kuigi ta oleks 1. detsembril saanud alles 54aastaseks! Interpreedi parimas eas lahkunud, küpsed teod pooleli jäänud … Nii inimese kui kunstniku käekäik sõltub tuhandest pisiasjast – ajast ja kohast, kuhu ta sünnib, valikutest, mille määravad kas vanemad või teejuhid-õpetajad, oma püüdlustest, tahte- ja sihipärasest liikumisjõust. Ja laulja puhul kindlasti looduse kingitusest – häälest.
Jürnal oli imeline hääl – kõlav, kandev ja äärmiselt meeldiva tämbriga tenor – ning, mis peamine, südamega laulmise vajadus. Tema karjääris olid juhtivad tenorirollid Estonia, Stockholmi, Norra ja Soome ooperiteatrite lavadel. Tal oli siinsete õpingute järel õnn end täiendada Savonlinna meistrikursustel Shen Xiangi ja Itaalias Carlo Bergonzi Accademia Verdianas. Miks teekond pooleli jäi, jääb saladuseks.
Pille Lille Muusikute Fond korraldas teist korda Jürna-nimelise lauljate võistluse. Kuidas see on praeguses majandusolukorras võimalik, teavad vaid tegijad ise! Kuulasin konkursi II ja III vooru vastavalt Väike-Maarja kultuurikeskuses ja Tallinna raekojas. Suureks toeks olid kuuldavasti Väike-Maarja vald ning teatri- ja muusikamuuseum. Muuseumi abiga oli Vello Jürna rollidest üles pandud väga hästi vormistatud stendidel näitus, mida said näha mõlema esinemispaiga külastajad.
Nüüd siis osavõtjatest, keda esialgu oli 15, valdavalt EMTA õppurid, kellest mõni end juba vahetustudengina täiendamas mujal.
Kuulanud Väike-Maarja hea akustikaga saalis kümmet lauljat, veendusin taas, et klassikalise laulmise areaal on täienenud väga huvitavate isiksustega! Selge on vaid üks – kuna pidevate õppeprogrammide muutmistega on naksatud eriala õppimise aeg kolmele napile aastale, siis jääb kõigile sellest väheks! Küünikute tõdemus, et peale jääb „ looduslik valik”, ei kehti siin kohe mitte. Saab selgeks, kes on läbilöögivõimega, kuid interpreediks saamiseks on vaja palju pikemat aega just juhendaja seltsis. Ja peale lauluhääle juhtimise on ju vaja omandada päris mitme võõrkeele minimaalne valdamine, vähemalt foneetikakursus jne. Lisaaja saab magistrantuuris ja siin on juba õnneks õppuril suurem valikuvõimalus vahetuse näol teistesse riikidesse.
Lõppvooru pääses kuus lauljat: Olga Zaitseva (sopran, RO Estonia ooperikoor), Aule Urb (metso, EMTA), Marlēna Keine (sopran, a-st 2013 Läti RO akadeemias), Maria Melaha (sopran, EMTA), Arvīds Keinis (bariton, EMTA) ja Tamar Nugis (bariton, EMTA). Nagu näeme, on taas ülekaal sopranite poolel, kuigi kõik kolm olid väga omanäolised. Zaitseva on paari aasta jooksul läbi teinud silmapaistva arengu ja Estonia laval juba tõestanud kõla saali läkitamise oskust, näiteks galakontserdil külalislaulja kõrval „Don Carlose” paaži rollis. Kui ta suunab oma tähelepanu edaspidi ka fileerimisoskusele ning ülevoolava temperamendi eesmärgipärasemaks suunamisele, siis ootab teda tõenäoliselt ees huvitav tulevik. Teda premeeriti vabade pääsmetega Coca-Cola Plaza METi ja RO Estonia etendustele.
Huvitav oleks jälgida, millistele radadele suundub põneva kunstnikunatuuriga kõrge sopran Melaha – tema sai Itaalia saatkonna auhinna Verdi aaria parima esitamise eest. III preemia pälvis Aule Urb. Loodus on kinkinud talle huvitavate varjunditega tõelise metso­soprani hääle ja suure sisendusjõuga muusikasse süüvimise. Loodetavasti avaneb tal võimalus edasiõpinguteks nii hääle kujundamiseks kui ka keelte omandamiseks. Tulevikku silmas pidades kujutlen tema valdkondi nii rikkas vene kui ka prantsuse muusikas.
II preemia omanikuks sai äärmiselt võluva ja siira esinemismaneeriga lätlanna Marlēna Keine. Tema hääl on nagu purskkaev – sirav, sillerdav – ja emotsionaalsus spontaanne. Tahaks loota, et tema hääles kuulduv äärmiselt sooja värviga keskregister leiab tulevikus paiga ka kõrguses, mis on veel kohati liiga kitsas ja kokkusurutud.
Konkursi võitja bariton Tamar Nugis on kindlasti nähtus meie vokaalmaastikul. Juba II vooru kava jahmatas oma mitmeplaanilisusega: Artur Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine” haaras kuulaja kaasa süvenenud emotsiooni ja vokaalse ladususega (selle esituse eest sai ta perekond Jürnalt eripreemia), Händeli „Alexanderfesti”  bravuurses aarias kõlasid suveräänsed kõrgused tema häälele omases tämbraalsuses ja uskumatult küpsena mõjus Rahmaninovi „Aleko” ulatuslik aaria – siin oli rahmaninovlikku fraasikaart, hingepiina ja ohjeldamatut, lõppu ennustavat traagikat.
Uskumatu energeetika ja karakteri olemuse tabamine hämmastas Nugise III voorus esitatud Bizet’ „Carmeni” toreadoori laulus. Kui uskuda legende, kujutlen, et sellise karismaga võis olla meie Estonia laval Vootele Veikati toreadoor Eino Uuli 1940. aastal lavastatud „Carmenis”. Verdi „Macbethi” ulatuslikus, hingepiinadest puretud ja võimujanus piinleva Mac­bethi aaria kõlades ei tahtnud oma kõrvu uskuda: nii palju enesest äraandmist ja muusikalist kujundlikkust kaks päeva järjest nii väheste kogemustega lauljalt, kellel seljataga vaid õpingud Elleri-nimelises muusikakoolis (õp Vivian Kallaste) ja praegu käsil III kursus EMTAs (Taavi Tampuu klassis). Koostöös pianist Siim Selisega jõudis kuulajani tõeline muusikaline elamus.
Eripreemia sai ka pianist Piia Paemurru, kelle õlul oli võistlejate enamiku muusikaline juhtimine ja toetamine. Soovin kõigile tuult tiibadesse ja et selles muutlikus maailmas leiduks igale neist oma tegevusväli!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht