Nigel Kennedy – skandaalne või köitev?

Erki Aavik

Nigel Kennedy 5. XI Nokia kontserdimajas.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Või mõlemat? Köitev kindlasti, sest kuigi igasugune sportlastele kohane paremusjärjestus on muusikute puhul täiesti kohatu, võib Kennedyt üheks parimatest viiuldajatest nimetada küll. Peale tema perfektsusetaotluse või ehk just tänu ülimale täpsusele (ehk perfektsusele?) pakub Kennedy esitatu iga kord rohkem uut ja huvitavat kui tänapäeval harjunud oleme.

Nigel Kennedy mängis 5. novembril Tallinnas Nokia kontserdimajas Bachi ja Vivaldit koos viiuldaja Ilja Kozlovi, Poola päritolu džässtrio ja (Kennedy sõnul) Peterburi Festivaliorkestriga.

Ilja Kozlov – Leningradi/Peterburi viiuldajate laps, päritolule vastav ehk üks maailma paremaid viiulikoole, palju võidetud konkursse ja autasusid, 30aastane ja seetõttu juba üsna kogenud. Niisiis, neid asjaolusid arvestades oli Kozlovi mäng täiesti ootuspäraselt suurepärane ja ta oligi Kennedyle ootamatultki heaks partneriks. Kahe erineva viiulikooli vahele loodi elegantse arhitektuuri ja peene teostusega sild, orkester ja trio voolasid selle silla all nagu Doonau Budapestis.

Muusikasõbrad muidugi teavad, et Kennedy mängitud Vivaldi „Neli aastaaega” („Le quattro stagioni”) on küllap maailma müügiedukaim klassikalise muusika plaat, kuuldavasti juba üle kolme (ja võib-olla veel poole) miljoni! Aga see on nii tore statistika, et seda võib ikka korrata. Ja nii võib Kennedy esitust ka jälle uuesti kuulata. Seekordnegi ei olnud pettumus, vaid – korrektsest ja seega tasalülitavast helivõimendusest hoolimata – väga mõnus olek. See oli just nii, nagu tark õpetaja Leo Normet tavatses öelda: kontserdile mine nagu duši alla ja lase heal muusikal enda peale tulla (ja vaid head õpilased märkasid õhkõrna rõhku sõnal „hea”).

Tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, võtkem see esitada igaveses muna-kana-küsimuse vormis: kas Kennedy väljanägemise ja esine-mismaneeride silmatorkav erinemine tavapärasest on publiku saali meelitamiseks (ja seega skandaalne) ning niiviisi rakendatud klassikalise muusika propagandaks? Või on tema konventsionaalsete piirideta esitused ja kontserdid niikuinii nii head, et ei vaja comme il faut’d? Arvaks pigem – ja kõik märgid näitavad, et see arvamus on õige –, et mõlemat. Kennedy esitatud muusikat eelarvamusteta nautides võib nõusse jääda küll, et joogu pealegi laval õlut, kandku mis karva kingi tahes, tehku neid neegrite žeste. (Trampida võiks ta küll natuke vähem – muusika kuulamise huvides, aga las enne otsustatakse ära, kas ja kui kõvasti naised Wimbledoni tenniseplatsil kiljuda tohivad, ja seejärel võtame viiuldajate jalatrampimise ette.)

Yehudi Menuhin, muude muusikaliste saavutuste hulgas muide ka Kennedy õpetaja, salvestas hulga populaarset muusikat koos džässimeistri Stéphane Grappelliga. Nendelt plaatidelt on selgesti kuulda, kui kaugel oli Menuhin tegelikult vaba improvisatsiooni mõnust. Kennedy puhul on vastupidi: ta tunneb ennast suurepäraselt isegi ühe teose sees barokki, svingi, balkani mustlast, klezmer’it1 või populaarset klimpi2 mängides. See, et ta ennast suurepäraselt tunneb – see kostab ju tema mängust küll selgelt ja kaugele!

Nii võibki konservatiivne kontserdikuulaja Kennedy õllepudelid, igivanad artistinaljad ja kollased kingad tähelepanuta jätta ja ikkagi väga head viiulimängu nautida, ja üldse – head muusikat ja head kontserti.

Tänasest piirideta elukorraldusest tulenevast uljusest hoolimata saab pikapeale isegi tuhmimale selgeks, et pulli võib teha ainult see, kel amet teistest paremini või vähemasti väga hästi selge. Olgu siis viiulimäng või lehetegemine.

1 Klezmer – Aškenazi juutide rahvalik muusika.

2 Klimp on muusikute-instrumentalistide argoos lühem hästi tuntud pala, mida mängitakse sissejuhatuseks või lisalooks. Nigel Kennedy üheks selliseks leivanumbriks on, teadagi, ülipikaks mängitud Vittorio Monti „Czárdás”. Selle loo on viiuldajad nii ära leierdanud, et paljud neist, need tõsisema meelega, peavad selle mängimist koguni halvaks tooniks. Asjata – ka seda klimpi peab lihtsalt väga hästi mängima …

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht