„Koopia ja originaal” plokkflöödinelikult

Saale Fischer

Cantores Vagantese flöödikvartett sarjas „Kontserdisügis” 26. XI Saue gümnaasiumi aulas.

Pärast CD „Muusika Põhjalast” üllitamist ning varajaste flöödikvartettide sarja algatamist on varajase muusika stuudio Cantores Vagantese tänavuste tegemiste hulka mahtunud ka kolmas kava, mis – päris pealkirjata, kuid tinglikult „Koopia ja originaali” nimetuse all – Saue kontserdisaalis ning Mustpeade majas hiljuti publiku ette toodi. Tinglikkuse asjaolu siinjuures tuleneb sõna „koopia” teatavast halvast maigust, mis tunnistaks selle justkui „originaalist” vähem väärtuslikuks, mis ei pea aga tingimata paika. Originaalideks olid seekord renessansiaja inimesele mokkamööda (rahva)viisid, olgu neist tänapäevalgi tuntud renessanss-hittidest mainitud näiteks „Helged mälestused” („Doulce mémoire”), „Kui pean sinust lahkuma” („Anchor che col partire”) või „Browning”. Koopiatena kõlasid nende viiside mitmehäälsed polüfoonilised töötlused oma aja meistritelt nagu Josquin Desprez, Diego Ortiz, Riccardo Rognoni, Heinrich Isaac jt.

1989. aastast tegutseva varajase muusika stuudio Cantores Vagantese tuumiku moodustavad Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt, kelle ümber on aastatega tekkinud ajaloolist esitust respekteeriv muusikute sõpruskond. Sedakorda said hääleraamatud kätte veel Andres Siitan ja Taniel Kirikal. Koos musitseeris nelik plokkflöötidel, mis on valminud Uti enda ning Hollandi pillimeistri ja plokkflöödimängija Heiko ter Scheggeti töökodades. Ka siin on tegemist koopiatega, mille osaliselt Veneetsia kuulsa muusikute dünastia Bassano töökojast pärit originaalid (arvatavasti XVI sajandist) on nüüd hoiul Viini ja Brüsseli muuseumides. Kõlanud pillid on erinevalt hiljem levinud plokkflöötidest valmistatud ühes tükis ja juba loomisjärgus omavahel puhtakõlaliseks ansambliks häälestatud.

Saue kontserdisaali ehk täpsemalt Saue gümnaasiumi aulasse tõi plokkflöödikvarteti esinema Eesti Interpreetide Liidu ning Saue „Kontserdisügise” ühistöö. Viimane on Saue muusikakooli tegusate inimeste algatatud kontserdisari, mis tänavu käib juba 13. hooaega. Eriilmelisi stiile ja koosseise pakkuv programm koostatakse eelkõige sama kooli õpilasi silmas pidades: muusikaharidus ei tohi piirduda vaid tunniskäimisega! Publikut silmitsedes oli selge, et külvatud seeme on jõudsalt idanema läinud: Cantores Vagantest oli õhtusel pimedal ajal kuulama tulnud palju koolilapsi, kes, ime küll, kogu tunniajase kava süvenenult ära kuulasid! Teise poole saali pilgeni täitnud publikust moodustasid reipad seeniorid. Ilmselt on vahepealse, s.t kella viieni Tallinnas tööl käiva ja heal juhul kuueks koju saabuva generatsiooni kontserdisaali meelitamine nädala sees paras kübaratrikk.

Publiku koosseisu ja kontserdi konteksti arvestades mõjus sümpaatselt, et Andres Siitani isikus oli ansambel ette võtnud ka oma muusika tutvustamise lihtsas ja muhedas stiilis. Taavi-Mats Utilt said lapsed isegi ühe kuulamisülesande – märgata häälest-häälde kulgevat cantus firmus’t John Baldwini versioonis inglaste „Browning’ust”. Teisest küljest said „kõhu täis” ka polüfoonia- ja diminueerimiskunsti nautlejad.

Nautida oli sel õhtul nii mõndagi. Plokkflöödimängijad kipuvad publikut rabama ülitehnilise, justkui vuliseva (sakslased ütlevad sprudelnd) mänguga. Cantores Vagantes läheneb muusikale intellektuaalsest küljest: osaliselt juba repertuaarivalikust lähtuvalt pole mõtet oodata efekti ja tulevärki. Neist õhkub süvitsiminekut, läbimõtlemist ning -töötatust ning loomulikku (lava)olekut. Renessanssplokkflöödi piiratud dünaamilist ampluaad kompenseeris ansambel teadlikult doseeritud artikulatsiooni ning ühtse ja orgaanilise fraseerimisega, miska tulemus oli kaugel staatilisest või igavast, mis ehk kipub assotsieeruma sõnaga „intellektuaalne”.

Vaheldusrikkuse eest hoolitses lisaks plokkflöötide vahetamisele (kõrgem ja madalam ansambel) ning vaherääkimistele ka Taniel Kirikal, kes peale pillimängu demonstreeris õhtu jooksul nii oma pea- kui rinnahäält ehk astus üles kontratenori ja baritonina – chapeau! Tema esituses jäi eredalt meelde Rognoni diminueerimise käsiraamatust „Il vero modo di diminuire …” pärit madrigalitöötlus „Alati, kui lahkun” („Anchor che col partire”), mille peadpööritavate ilukäikudega ta triumfaalselt hakkama sai. Kahju ainult, et akustika tuli kuulajal endal kontserdile juurde mõelda.