Ring ümber pühendunu

Leelo Kõlar

Sten Lassmanni kontserdist, kommentaaridega „Eliitkontserdid”: Sten Lassmanni klaveriõhtu 26. XI Estonia kontserdisaalis.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maineka klassikalise muusika ajakirja Gramophone värskeimas numbris on ilmunud kiitev arvustus Sten Lassmanni Elleri-salvestistest. Meile on teada, et alates 2011. aastast salvestab ta Londonis koostöös plaadifirmaga Toccata Classiscs seeriat „Heino Eller – Complete Piano Music”, mis koosneb kaheksast CDst ja on lõplikul kujul plaanitud valmima aastaks 2015. Sel aastal on jõutud viienda plaadini. Seega on Sten Lassmann juba mitu aastat pühendunud Elleri loomingule, ja on seda veel edasigi.

Selle suure töö, mida võib nimetada elutööks, kõrval on tal valminud kontserdikava Eduard Tubina, Heino Elleri, Ferenc Liszti ja Johannes Brahmsi helitöödest. Kaalukas ja kogukas kava, mis eeldab pianisti valmisolekut kõrgeteks nõudmisteks.

Kontserdi avalöögiks esitatud Tubina teine ehk „Virmaliste sonaat” (1950) on Lassmanni sõnul lühidalt kokku võttes eepiline, sisuliselt ürgne modernse helikeelega jutustus, inspireeritud põhjamaisest looduslüürikast, eriti Tubinat tugevalt mõjutanud virmalistest. Virmaliste teema on vabarütmiliste kõlavarjunditega kujund selle sonaadi osades, siit ka sonaadi pealkiri. Meil on seda sonaati mänginud õige mitu pianisti, näiteks Peep Lassmann, Vardo Rumessen, Tanel Joamets ja veel mõnigi, igal neist oma lähenemine sellele maagilisele muusikale. Sten Lassmanni käsitluslaad on kindlalt omanäoline, värvikas ja kujundirikas, avaldades õnnestunult oma sirgjoonelises enesekindluses arukat ja pingelist arengujoont artistliku veenvusega.

I osa Rubato agitato rikkalik ja haarav muusikaline kulgemine esitati säravalt ja meisterliku üleolekuga. Minus äratas virmaliste motiiv unistuse millegi ebamaise järele. Kaunis ja kirgas kõla mõjus aga hoopis realistlikult (sellest veel edaspidi). II osa „Variatsioonid lapi rahvaviisidele” esitati sugestiivselt oma põnevate kujundite selge vastandamisega. Imekspandav, aga usutav oli III osa Allegro küllaltki tagasihoitud tempo, mis lasi ostinaatsel šamaanitrummide rütmil kogu haarava koosluse hästi välja arendada. Ka kratt oli seal ringi karglemas! See pianistlikult nõudlik, oma erakordse mõjujõuga sisukas muusika väärib maailma muusikalavadel kahtlemata laiemat kõlapinda.

Liszti Dante-sonaadina tuntud, õige pealkirjaga sonaatfantaasia „Pärast Dante lugemist” kuulub klaveripalade tsüklisse „Rännuaastad” ja on oma tähendusrikkalt dramaatilise iseloomu ning suurejoonelisuse poolest kujunenud paljude pianistide proovikiviks. Oma kaasakiskuva sisuga on see alati leidnud publiku hulgas väga elavat vastukaja. Ka seekord. Olen aastaid tagasi Lassmanni esituses seda lugu kuulnud ja pean ütlema, et vahepeal on toimunud suured muutused heade seoste ja loogiliselt teineteisest välja kasvavate kujundite kaudu. Eriti julgelt tundis pianist end „põrgu” õõvastavalt müstilisel poolel. „Õndsakstegevatel” radadel kuuldus veel mõningaid probleeme, mis puudutab just vabadust ja paindlikkust liikumisjoonises. Kogumulje kujunes haaravaks ja elektriseeris publikut.

Elleri nooremas loomeeas kirjutatud viis pisipala (sugugi mitte nii väikesed) mõjusid oma erineva väljenduslaadi poolest üllatavalt. Osa neist, nagu „Kapriis” (1917) ja „Põhjala neid” (1919), on vähem ellerlikud, alludes mõnele – kas siis Skrja-bini või Griegi – mõjutusele. Seevastu „Karjase laul” (1917) ja eriti „Muusikaline hetk” (1915) lasevad juba meile tuttava Elleri ära tunda. Eriti armsalt oli ette kantud just „Muusikaline hetk”. „Eesti tants” (1934), mida Lassmann hindab väga virtuoosseks kontserdipalaks, mõjub siiski ebaellerlikult ja tekitab vastakaid mõtteid tõlgitsuse osas. (Sellestki tuleb veel juttu.) Lassmann ütleb, et olles nii pühendunud Elleri muusikale, ei saa ta kuidagi jätta oma klaveriõhtu kavas Ellerit mängimata.

Kontserdi lõpetuseks oli Lassmann valinud maailma pianistidele ühe kõvema pähkli: Brahmsi „Variatsioonid Paganini teemale” op. 35 1. ja 2. vihiku, mis tegelikult koosneb üsnagi kaelamurdvatest tehnilistest etüüdidest, kus ei puudu muusikaline sisu. Iga etüüd omaette on muusikaline pärl, ühtlasi eriline pianistlik ülesanne. Kuigi need variatsioonid võiksid olla igaüks iseseisev pala, peavad need siiski moodustama terviku, mis eeldab vajadust neid mõistlikul viisil ühendada. Kuidas seda küll teha, kui kõigil variatsioonidel (on üksikud erandid) on ühesugune harmooniline struktuur, tekitades teatud šablooni. Brahmsi jumalikud sisukad muusikalised väljendused lasevad end soodsamalt lahti mõtestada kui nii mõnedki tehniliselt tülikad ülesanded. Siin andiski tunda Lassmanni mõningane kõhklus, eeskätt suurtes laiadimensioonilistes hüpetes ja vajaduses kiirelt orienteeruda. Ei ole tulnud mõttessegi kahelda Lassmanni mõtlemise kiiruses või operatiivsuses, ometi vedas see teda siin nii mõnelgi juhul alt. Ja kas nende lõputute kordamistega ei tohiks enesele rohkem liikumisvabadust ja dünaamilist fantaasiat lubada? Need on ju variatsioonid! Ehk tasuks vabaneda traditsioonide lõksust. Niisugune teos on pianistile elutööks. Jõudu!

Nüüd aga ajame pianistiga veidi juttu, siirdudes meie töö ja elu „köögipoolele”. Olnud õppeotstarbel viibinud Prantsusmaal ja Inglismaal, võiks tekkida selgem mulje sealsest pianismist ja õpetusest üldjoontes. Kuidas sellega on?Sten Lassmann: Detailide ja terviku suhe on keeruline – üks ilma teiseta ei kõneta. Pariisis õppisin Brigitte Engereri käe all. Ta on tugeva väljendusjõuga pianist, vene kooliga suur vene kultuuri austaja. Raamatus prantsuse pianismist ütleb ta, et ei esinda prantsuse pianismi koolkonda, kus on vähem kasutatav käe raskus ja rohkem tähelepanu sõrmetehnikal. Inglismaal Kuninglikus Akadeemias õpetab palju vene ja prantsuse pianiste. Raske on anda selget inglise koolkonna määratlust. On küll inglise pianismi veel elav suurkuju John Lill, keda väga austan. Ütleksin, et koolkonna eripärad on teisel kohal, sest koolkonnaga piiritlemine võib kitsendada ettekujutust sellest, et esikohal peab ikka olema muusika.

On ilmne, et tänapäeval on toimunud tugev kultuuride segunemine. Siiski, vene pianism on ju olemas?Kui räägime mingist kindlast koolkonnast, siis on see vene ballett, mis baseerub traditsioonidel ja suurte meistrite tööl. Pianismis on segunemine. Näiteks Gieseking on sakslane, aga suur prantsuse muusika armastaja ning viljeleja.

Kas Londonis õppimine muutis muusikalisi tõekspidamisi, kas avastasite enesele mingi uue tõe?Ei, kindlasti mitte, paradigma muutust ei toimunud. Ei pidanud midagi ümber hindama. Kindlasti aga täiustusin tehniliselt, sain mõningaid uusi tehnilisi aspekte, suurepäraseid kogemusi süvitsi minekuks. Aga panin tähele, et suure sisulise kunstilise terviku väljendamine polegi seal maal alati esikohal, nagu ka kõrge pianismi eeldamine nii paljudelgi pianistidel. Sõltub, kuidas nad on oma karjääri ehitanud.

See on üllatav. Aga mida on andnud esinemine paljudel maailmalavadel?Oluline on ju alati akustika. Üks on füüsiline akustika, teine vaimne akustika, see, kuidas publik kajab vastu. Pekingis oli suur rahvusvaheline konkurss Keelatud Linna kontserdisaalis. See on väga hea saal, kuid inimesed kogu aeg krabistasid ja rääkisid juttu. Nad jäid vait ainult selleks ajaks, kui mängisin kiireid ja tugevaid oktaave „Mazepas”!

Minu elus pole olnud suuremat ja liigutavamat lavakogemust kui esinemine Moskva konservatooriumi Suure saali publiku ees. See oli vapustav kogemus, kui oli tunnetatav publiku huvitatuse kontsentratsioon. Ilmselt oli seal ka teatav kontingent kuulajaid, kes on viibinud kõikidel Tšaikovski-nimelistel konkurssidel. Asjatundjad ja entusiastid.

Aga nüüd üks isiklikumat laadi küsimus. Kuidas toimub uue materjali omandamine oma peas? Kas esikohal on teadlik-teoreetiline või intuitiivne-emotsionaalne pool? On need tasakaalus või kuhugi poole kaldu?Mul on selged printsiibid muusikalise materjaliga töötamiseks, selged töömeetodid. Varem olin oma töös pinnapealsem ja mitte kõige otstarbekohasem. Olen muutunud põhjalikumaks ja kõik peab olema tasakaalus. Esindan mõlemat poolt. Emotsionaalsusel ja spontaansusel, mis ei tugine põhjalikul muusikalise teksti selgel mõistmisel, ei ole tähendust, see sööb iseennast.

Kuidas käib kujunemisjärgus teoste lihvimine ja vana repertuaari ülessoojendamine? Kui palju on siin tegemist katse-eksituse meetodiga?Katse-eksituse meetod toimib pidevalt. See on protsess. Laval teos ju küpseb järjest. Vanad asjad sünnivad uuesti, iga kord tuleb alustada jälle nullist, kui hakkad ammu mängitud teost üles soojendama. Kogemuste pagasit ei saa muidugi eirata, kuid see on ikkagi nagu uuesti õppimine. Kui palju kordi olen uuesti õppinud Elleri „Kelli”!

Milline on sõltuvus aplikatuurist? Mil määral on veendumus olla kujunenud aplikatuuris kinni? Esinemistelgi tuleb ju ette olukordi, et läheb kuidagi teisiti või toimub mingi muutus mängu ajal ebateadlikult. Kas see on katastroof või on ootamatud olukorrad kiiresti lahendatavad? On tulnud olukordi, kus pean operatiivselt ümber tegema käte jaotuse. See juhtus Elleri „13 pala” nr 10 salvestamise ajal kiirkorras. Sõrmestiku muutus toimub mängu ajal sageli ka ebateadlikult. Raskemaid passaaže on keerulisem käigu pealt muuta, sest teatav motoorika on seal kujunenud. Tegelikult on ju nii, et muusika sunnib sõrmed peale.

Kui palju on õnnestunud virmalisi jälgida? Mul jäi „Virmaliste sonaadi” kõlalises käsitluses puudu virmaliste kujundi ebamaisusest, unelmalisusest. See kõlas liiga realistlikult, konkreetselt, isegi liiga kainestavalt. Kuidas on arvamus selle kohta?Virmalisi pole kahjuks kunagi näinud. Neid vist tellida ei saa … Ma olen nõus sellega, kuhu te virmaliste kujundi kõlaga rihite. See võiks olla, ütleme, „mitte käegakatsutav”. Kui suures saalis seda mitmeid kordi otsida, ehk leiaks selle ebamaise, vastandamaks teise realistliku teemaga. Siin on arenguruumi.

Teine mõte tuli mul seoses Elleriga, mis võib olla täiesti märgist mööda. „Eesti tants” oli mängitud vahva maalähedusega, aga kas seal ei ole rohkem muhedat huumorit? Elleri muusikas on ju huumor sageli olemas. Kas selles loos ei leidu isegi jommis peaga ringi kakerdamist?See on Elleril erandlik, lisztilik lugu. Huumorit on, ja ka tiba pateetikat. See on kõrtsitants. Faktuur dikteerib käsitluslaadi, faktuur on tõsine väljakutse. Kuidas seda teha nii, et koomika välja tuua? Milliste väljendusvahenditega? Võib-olla peaks rohkem liialdama, et see muutuks farsilikuks? Siin on omad ohud. Bruno Lukk mängis seda pala poolteist korda kiiremini: väga huvitav, kardinaalselt erinev lähenemine, kerge rütmiga, virtuoosne. Peaks katsetama. Mõtlemise koht. Omamoodi väljakutse …

Milline on Londonis oldud pika aja olulisem ja meeldejäävam elamus sealt kaasa võtta? Aleksandr Sats, kes suri viis aastat tagasi, käis Kuninglikus Akadeemias tegemas meistrikursusi. Ta tegutses Moskvas, oli geniaalne oma väljendite täpsuses – suur isiksus oma sügavuses ja õpetamise stiilis. Olen saanud temalt ka mõne tunni. Siis muidugi maalikunst Rahvusgaleriis. Budapest Festival Orchestra, Krystian Zimerman Chopini 2. klaverisonaadiga, András Schiff Bachiga ja oma juttudega sinna juurde.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht