Kamber Solistid – mõte, keskkond, kooskõla

Saale Fischer

„Miserere”: Kamber Solistid, dirigent Risto Joost 3. X Tallinna Jaani kirikus.

Pooleteiseaastase ajalooga kunstiline ühendus Kamber, mille eestvedajaks muusikaline tandem Hanna-Liina Võsa – Risto Joost, on ühele poole saanud, kui nüüd mälu ei peta, oma kolmanda ettevõtmisega. Pealkirja „Miserere” all tõi ühendusse kuuluv, vastavalt repertuaarile varieeruv ja sedakorda koorina üles astunud Kamber Solistid (episoodilistes soolopartiides Annika Lõhmus, Hele-Mai Poobus, Marianne Pärna, Andreas Väljamäe) Risto Joosti juhatusel välja vokaalsuurteostest koosneva kava: hilisrenessansi meistrite Gregorio Allegri „Miserere mei” ja Tomás Luis de Victoria „Reekviemi” ning Toivo Tulevi uudisteose „Sonetid”.

Kui alustada kontserdi nimiteosest, siis oli 15 liikmega koor, tuumikuks Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Vox Clamantise ja Voces Musicalese lauljad, saanud endale omamoodi raske ja ambitsioonika ülesande: meeles on veel läinudsuvine Haapsalu vanamuusikafestival, kus „Miserere’t” interpreteeris vapustavalt ja juba teab mitmendat aastakümmet järjest maailmakuulus Tallis Scholars.

Ent ka Kamber Solistid olid vaatamata oma napile ühisajale teose kõrgusel: maailmaklassist jäi ehk tsipake puudu, kuid nauditavat oli tõlgenduses küllaga. Kui midagi ette heita, siis pisut soprani kasuks kalduvat balanssi, mida oleks ilmselt päris hästi kompenseerinud madalamate häälte intensiivsem „kohalolek”. Ambitsioonikust ja pikantsustki lisas asjaolu, et teose kõigist võimalikest variantidest oli interpreteerimiseks valitud just scholarsite käibel hoitud, soprani kõrge do-noodi poolest kuulus, kuid sugugi mitte ainuke ja algseim versioon.

Oma algupära-annuse sai publik seekord kätte Toivo Tulevi „Sonettide” maailmaesiettekandest. Joosti tellimusel sündinud seitset laulu sisaldava tsükli aluseks on sensuaalsed tekstid Dante 1295. aastal valminud autobiograafilist laadi teosest „Uus elu” („La vita nuova”, kavalehel ka Rein Raua tõlkes). Paksudes värvides õhked ja ohked on Tulev muusikasse valanud sootuks rafineeritumalt: nagu öine meri, tüüne, ebakorrapäraselt ja kohati märkamatult lainetav, kui laenata autori enda sõnu. Kuulajale avaneb vaga vee all ent oi kui sügav põhi, kuhu on salamisi kätketud pulbitsema dantelik kustumatu kirg. Kaheteistkümne pooltooni vahele jäävaid võimalusi mõnuga ära kasutav ja lauljatele suuri väljakutseid esitav, kuid siiski elegantselt ja läbipaistvalt kõlanud muusika hoidis kuulaja algusest lõpuni kindlas embuses.

Sarnaselt kontserdi avalooga äratas teises kontserdipooles kõlanud Victoria „Officium defunctorum’i” ehk „Reekviem” mälestusi suviselt festivalilt, kus selle esitas Haapsalu festivali koor (dirigent Toomas Siitan). Üldjoontes oli ka Kamber Solistide tõlgendus meeldiv. Kõrv püüdis kinni mõndagi ilusat nagu koori ilus täidlane kõla või osade läbimõeldud dramaturgiline ülesehitus. Mõned nüansid, näiteks fraasi pikk dünaamiline kasvatamine renessanssmuusikas, jäägu maitsevaidlusteks. Igatsema jäi kõrv aga kooskõlade puhast süttimist, faktuuri ka vertikaalset tajumist, sõnarõhkudest ja -tähendustest kantud tooni dünaamilist kujundamist. Ega ole vist juhuslik, et sõna „irae” peal astub bass järsku sügavusse, sõna „movemendi” kulgeb ühtäkki kiiremates ühikutes, „Agnus dei” algab puhta kvindiga …

Jõudnud lõpusirgele, tuleb kiita kokkuvõttes vägagi sümbiootiliselt mõjunud kava, mille zen-õhustikule aitas kaasa esimese ja viimase teose kõlamine hämardatud kirikus. Märkamata ei jäänud ka, et ühendusel on valminud kvaliteetne koduleht koos „firmagraafika” ja tunnuslausega: „Kamber on mõte. Kamber on keskkond. Kamber on kooskõla.” Jah, on küll!


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht