Vastukaja – Teaduse helge tulevik

ÜLO NIINEMETS

Eelmise aasta suvel ilmus Sirbis Kurmo Konsa artikkel „Teaduse tume tulevik“,1 milles ta järeldab, et kuna teadustulemused on tavainimesele liiga keerulised, andmeid on kogutud hoomamatul hulgal ja nende hulgast vajaliku info väljasõelumine on raske, siis tänapäeva ja tuleviku ühiskonna toimimisel saab hoopis olulisemaks sobivate faktiliste teadmiste väljanoppimine ja omavahel seostamine. Kuna ühiskond kaotab usu teadusse, on teaduse tulevik tume ning ta eemaldub oma rollist progressi mootorina.

Seejärel toimus Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal sügisel, 12. oktoobril Tallinnas rahvusvaheline teaduspoliitika konverents („European Research Excellence – Impact and Value for Society“).2 Tegemist on teadusringkondades erakordselt suurt tähelepanu pälvinud üritusega, mille lõppakordina andis peaminister Jüri Ratas üle nn Tallinna üleskutse („Tallinn Call for Action“).3 Tallinna üleskutse põhimärksõnadeks on teadusinvesteeringud, mõjukus ja usaldus. Üleskutses kinnitatakse veel kord, et Euroopa Liidu tulevik on teaduspõhises ühiskonnas ning selleks on vaja usaldada teadlasi, aga samal ajal ka kindlustada saadud teadustulemuste suurem mõju ühiskonna arengule.

Teadus on keeruline ja võimalik vastuolu teaduse ning inimese usu ja arusaamise vahel on sinna sisse kodeeritud. Tallinna teaduspoliitika konverentsil rääkis Iirimaa Teadusfondi direktor prof Mark Ferguson, et Iirimaa elanikkonnast usaldab teadust 97% ja teadusse investeerimist toetab 91%. Ometi tunnistab 87% Iirimaa elanikkonnast, et ei saa teadusest aru. Ka Eestis ollakse teaduse usku. Eks ütelnud Kalevipoegki, et „ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada“. Ligi 70%-lise usaldusega teadus on Eestis üleüldse kõige suuremat rahva usaldust nautiv eluvaldkond.4 Teaduse rolli ühiskonna elu edendamisel usutakse Eestis rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Kust siis tuleb arvamus, et usaldus teaduse vastu kukub kohe-kohe kokku?

Kurmo Konsa väidab: „Asjaolu, et teadus on lahkunud tavainimesele arusaadavast maailmast, on peamine teadust piirav tegur … teadus on jõudnud inimese seletusvõime piirile ja ilmselt ka juba üle … teadus ei suuda enam maailma seletamise rolli täita“ ja viitab oma artiklis mitmele viimasel ajal ilmunud teaduse piire käsitlevale raamatule. Lugesin uuesti üle vanaisa raamatukogust pärit J. W. N. Sullivani monograafia „Limitations of science“5 („Teaduse piirid“). Juba eelmise sajandi 30ndatel ei olnud teadus tavainimesele lihtsam ja nüüdki on 1930ndate aastate teaduse tase tavainimesele suuresti hoomamatu. Sullivan ütleb, et tegelikult ei ole ettekujutuse seisukohast enam vahet, kas meie universum on piisk ämbris või piisk ookeanis. Ongi ju nii, et loodusteadused võivad anda mõtestatud seletuse, kuid ei saa põhimõtteliselt seletada eesmärki. Näiteks seda, miks ei võinud elu jääda pidama bakteri või amööbi tasemele. Sullivan6 ütleb ka seda, et matemaatikateaduste standardite järgi on bioloogia teadustest kõige ebaküpsem ning psühholoogia ja sotsioloogia ei ole sisuliselt üldse teadused („Judged by the austere standards of the mathematical sciences, biology is the most immature of the sciences, for such studies as psychology, sociology, and so on are hardly sciences at all.“) Ta ennustab, et meie arusaam füüsikalisest universumist teiseneb põhjalikult ning et see tuleneb otseselt bioloogia arengust („It is possible, nevertheless, that our outlook on the physical universe will again undergo a profound change. This change will come about through the development of biology.“)

Need sõnad on osutunud prohvetlikuks. Bioloogia areng on kõige tähtsam inimkonna progressi toetaja ning mitte mingeid piire ei ole ees näha. Samuti ei paista kusagilt, et meil on liiga palju bioloogilisi teadmisi. Mida me kindlalt teame, on see, et uusi teadmisi on vaja kas või eri vähivormide ravimiseks, resistentsete bakteritega toimetulekuks, maakera toidujulgeoleku probleemide lahendamiseks, biosfääri ja kliima vaheliste seoste selgitamiseks planeedi tuleviku ennustamisel jne.

Koos matemaatilise sotsioloogia arenguga ning bioloogia, eelkõige geneetika, ja sotsioloogia piiril areneb samuti tohutu kiirusega mitu sotsiaalteaduste valdkonda. Eriti suurandmete (nn big data – tohutud andmemassiivid, kus iga üksik andmekild on väga väikese infosisaldusega, kuid korraga kogu andmemassiivi analüüs annab tihti suure üldistusjõuga statistilisi seoseid) alusel tehtavad analüüsid on juba avardanud meie teadmisi inimese ja ühiskonna käitumisest. Seega on väga võimalik, et hakkame õige pea teaduslikult mõistma nähtusi, mida varasemad teadusfilosoofid on pidanud teadusest väljapool olevaks.

Tegelikult ei seisne probleem selles, et teadus on piiratud, vaid selles, et piiramatu infoleviku tingimustes on tekkinud rohkesti valeprohveteid, faktiväänajaid, libateadlasi, väävelhappe joomise soovitajaid, posijaid ja muidu kõigest kõiketeadjaid. Kuna valeprohvetid ja faktiväänajad väga sageli viitavad teadusele – kas siis tõestuse puudumisele või justkui selle olemasolule –, siis see on tõepoolest suureks probleemiks teaduse usaldusväärsusele ning võib viia teadlaste usaldusväärsuse vähenemisele. Valeprohvetitel on alati eelis, kuna nad saavad vahetpidamata meedias kõneleda – nad lihtsalt teavad, samal ajal kui teadlased peavad tegema tööd, tihti kogu elu, et midagi öelda.

Eesti Teaduste Akadeemia 2017. aasta 6. detsembri üldkogul esinedes ütles Euroopa Komisjoni ühisuuringute keskuse asedirektor Maive Rute, et ükskõik mis teemaga komisjon kokku puutub, alati ilmuvad välja eri allikatest kokkuklopsitud vastandlikud teaduspõhised argumendid. Näiteks on suurfirmade lobistidel väga lihtne internetist kokku otsida just neile sobilikke infokilde, jätta kõik vastandlikud faktid välja ja esitada „teaduspõhine“ seisukoht. Sellisel pahausksel faktikombinatoorikal ei ole midagi ühist teadusega. Tõsiteadlased seda ka mitte kunagi ei tee, sest see hävitab momentaanselt teadlase reputatsiooni – ainsa kapitali, mille ta elu jooksul on kogunud. Usun, et libateadus on üks interneti levikuga tekkinud lastehaigusi, mis õige pea läbi põetakse, selleks et varasemast tugevama ja immuunsemana tagasi tõe rüppe pöörduda. Karta tuleb neid, kes lihtsalt teavad. Tsiteerides natuke meelevaldselt piiblit: õndsad on need, kes on vaimust vaesed.7

Teadus on keeruline, aga kindlasti ei ole see põhjus, miks peaksime oma elu korraldamisel loobuma teaduspõhisest käsitusest. Meil on vaja rohkem usaldust teaduse ja teadlaste vastu ning vähem usku iseenese sisemisse tarkusse ja kõigest kõike teadvate lihtsaid lahendusi pakkuvate valeprohvetite vastu.

1 Kurmo Konsa, Teaduse tume tulevik – Sirp, 4. VIII 2017.

2 https://www.eu2017.ee/political-meetings/european-research-excellence-impact-and-value-society

3 Tallinn Call for Action, Seize the opportunity now: reseacrh and innovation matter for the future of Europe, Statement of the Estonian Presidency of the Coincil of the EU, Tallinn, 2017, www.hm.ee/sites/default/files/tallinn_call_for_action_2017.pdf

4 Kadri Raudvere (koost), Ülevaade uuringutest, mis käsitlevad Eesti elanike suhtumist teadusesse. SA Eesti Teadusagentuur, Tartu, 2017. www.etag.ee/wp-content/uploads/2014/02/%C3%9Clevaade-teaduse-mainet-Eestis-k%C3%A4sitlevatest-uuringutest.pdf

5 J. W. N. Sullivan, Limitations of Science, Penguin Books, Harmondsworth, England, 1933, 246 lk.

6 Lk 44.

7 Teoloogid on seletanud seda lauset nii, et õndsaks saavad need, kes on piisavalt julged tunnistamaks oma piiratust ja julgevad jumalalt nõu küsida. Traditsioonilise tsitaadiga me võiksime mõelda siin ka teadlastelt nõu küsimist. Mis ei tähenda, et teadlased annavad lõplikku nõu, sest nemad samamoodi teavad teadmise piire.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht