Vasakpoolsusest, Gustav Suitsust ja Nigol Andresenist

Mis kumbagi ühendab, on ilmne vastumeelsus selle quasi-liberaalide kujutelma suhtes, justnagu oleksid nemad ainsad, kes oskavad jõuda vabasse vette.

PEETER OLESK

Meieaegsed (1961–1972) kooliõpetajad … Too meie aeg algas Gagarini kosmoseringist ümber Maa ja lõppes Rootsi ansambli ABBA (1972–1982, alates 2018 on teinud uut muusikat) lauluga „I’ve Been Waiting for You“ (1974). Niisiis, meieaegsed kooliõpetajad võinuksid enam-vähem igaüks sisustada oma ainetunnid isiklike piltidega isamaa sündinud asjadest. Hüüdlausetega õpetasid väga vähesed, enamik õpetas vaikimisi, nii et alles hoopis hiljem on välja tulnud, kes neist mida üle oli elanud või pealt näinud. Näiteks füüsikat õpetas meile Rahumäel korporandist metsamees, kes väljaspool tööd oli hoopiski tunnustatud lauatennisekohtunik. Mida võis temasugune Suurest Proletaarsest Kultuurirevolutsioonist Hiinas 1966–1969/1976 arvata, sellest ta tundides ja praktikumis juttu ei teinud, sest neis valitses ainult füüsika (mehaanika, magnetism ja elekter), aga et ta ka korporatsioonikaaslaste keskel, iseäranis omaenese kodus, oleks olnud vait, ei ole usutav. Eriti kui keegi neist oli juhtunud lugema tolleaegset värsket Sirpi või Loomingut, kus väga vana Friedebert Tuglase ja noorepoolse Hando Runneli ultrakommunistliku Hiina eitus oli varjamatult äratuntav. Pealegi jäid samasse aega de Gaulle’i Prantsusmaa lahkumine NATOst, Praha kevad, Pariisi üliõpilasrahutused ja Nõukogude vägede invasioon tollasesse Tšehhoslovakkiasse.

Et NLKPlisus on parem kui vasakpoolsus või et sotsiaaldemokraatia on ühiskonna teel kommunismi „kõigest“ pool sammu võrreldes enamluse täispika sammuga – seda jama ei õpetanud meile küll mitte keegi. Ei mäleta kohe kuidagi, et ajaloo- või klassijuhataja tunnis oleks mõni pedagoog püüdnud meile selgitada, et kommunism võib võita mitte ainult blokkhaaval, vaid ka eraldi riigis nagu üksikul saarel keset kapitalismi maailmamerd ja jätnud mulje, et ta ise ka usub seda.

Igatahes siinkirjutaja lugemus ilmavaatelistes küsimustes oli määratletud tosinkonna poeetilise, mitte aga poliitilise punktiga. Nende hulka kuulus viis eesti luuletuskogu: August Sanga „Võileib suudlusega. Luuletusi 1956–1962“ (1963), Debora Vaarandi koostatud valik Gustav Suitsu luuletustest sarjas „Väike luuleraamat“ (1964), Betti Alveri „Tähetund. Valik luuletusi ja poeeme“ (1966), Jaan Kaplinski „Tolmust ja värvidest“ (LR 1967, nr 24) ning Ain Kaalepi „Järvemaastikud“ (1968). Ei ole põrmugi vägivaldne ühendada neid nii Gustav Suitsu kui ka Nigol Andreseniga (1899–1985), kellest viimane oli okupeeritud Eestis vahest kõige autoriteetsem uurija. Kummatigi ei otsinud ma siin viidatud kogudest mingit suitsulikku joont, kõige vähem vasakpoolsuse mõttes. Koolipoiss, kes enesegi arvutamata oli tookord ligikaudu niisama vana kui Nigol Andresen Esimese maailmasõja puhkedes, tahtis lihtsalt alateadlikult mõista, kuidas võivad luules kohtuda reportaažlikkus (selleaegse luule üks markantsemaid semantilisi parameetreid) ja ajaloolisus ehk, nagu me nüüd ütleksime filosoofilisemalt, hetk ning igavik. Kohtumiskohaks ei olnud maakamar traadilikus või runnellikus tähenduses. Mullast maad oleks tulnud otsida Mart Raualt, Kersti Merilaasilt ja Debora Vaarandilt, kuid mustamäelikkus Ehitajate tee alguses – enne maju ju ainult „igav liiv ja tühi väli“ – puudus neil täiesti ning lahtisi silmi pole märgatav ka see karedus, mida vasakpoolne soomerootslane Elmer Diktonius (1896–1961) nimetas maiseks helluseks („Jorden ömhet“, 1938). Reportaažlikkuse all on käesolevas peetud silmas vahetute muljete edasiandmist „kestva reaalsuse“ taustal, ajaloolisusena on käsitletud olnu põlistamist. Tundus olevat loomulik eeldada, et kui luuletajale ei ole tema kaasaega kuuluv sotsiaaldemokratism kui fikseeritav hoiak võõras ja sellest veelgi avaram vasakpoolsus on talle tuttav kodusestki lähedusest, siis pole tal põhjust seda ka oma loomingus varjata. Kui keeruline see võinuks olla, seda kinnitab vahest kõige arusaadavamalt tõsiasi, et mitte ühelgi nendest, keda on ülemal nimetatud, pole tajutav „aed“ kui semantiline väli koidulalikus äratundmises. Kodu küll.

Nigol Andreseni 120. sünniaastapäev oli 2. oktoobril. Pildil Eesti riigivolikogu delegatsiooni liikmed Eesti NSV rahvavalitsuse peaminister Johannes Vares (vasakul) ja Eesti NSV välisminister Nigol Andresen hotelli Moskva katusel augustis 1940, mil delegatsioon käis Moskvas ja Leningradis.

J. Rjapassov / Eesti Kirjandusmuuseum

Gustav Suits ise jõudis talle omase koduni võrdlemisi pikkamööda. Võnnus avastas ta juba allameetrimehena Wastse Testamendi, ent alles ema matuste järel aastavahetusel 1912/13 tunnistas Suits sõber Tuglasele, kuidas ema surmaga oli tema „„noorus“ jäädavalt läinud: minu esimene noorus ja selle tundmus, mida „koduks“ nimetatakse.“ Aino ja Oskar Kallase lõunalaud Tartu kui linna piiril võis usulistes probleemides käärivale noorukile kujuneda küll sundimatuks keskkonnaks, aga ennekõike tähendas see kolmekäiguliselt täidetud kõhtu, mille juurde marksismist ei vesteldud.

Kui dr Oskar Kallas Peterburist Lääne-Euroopa uusajaloo värskemat asjatundmist tõepoolest kaasa tõi, siis pigemini pärines see radikaalsete monarhistidega võrreldes parempoolselt konstitutsiooniliselt demokraadilt professor Nikolai Karejevilt (1850–1931), kes oli väga populaarne lektor ning Prantsuse ajaloo ja talupoegkonna viljakas käsitleja, hiljemini muide ka professor Peeter Tarveli (1894–1953) ja dotsent Richard Kleisi (1896–1982) õppejõud. Kodune lõuna kestab umbes kolm tundi. Koolipoisi päevamuredest polnud kohane söögilauas rääkida, hingelised mured hoidis noor Gustav Suits enesele juba arvatavasti emalt saadud kategoorilise pietismi tõttu. Küll kõneldi kindlasti õppiva noorsoo väljavaadetest, elust Soomes ning Helsingi soomestumisest ja välispoliitilistest sündmustest kui mitte muu, siis vähemasti ajalehtede põhjal. Kuid ka „muu“ tuleb arvesse, sest näiteks pärastine Minni Kurs-Olesk (1879–1940) äratas Tartu seltskonnas tähelepanu oma liikumisega inglise leiboristide keskel, mis Tartu kodanlaste meelest oli avalik sotsialism (ehkki ta seda ei olnud).

Läinud 1905. aasta alguseks Tartu ülikoolist edasi Helsingi ülikooli, jõudis Gustav Suits seega maailma, mida ta mõnevõrra juba tundis, Skandinaavia kirjandused ja prantsuskeelne trükisõna kaasa arvatud. Mis võis olla kogematu, oli soomlaste Gorki-entusiasm. Vilde käsitlus Saksamaa töölisliikumisest jäi esiotsa ta enese asjaks. Et noor Gustav Suits õppis eurooplust seestpoolt tundma just Soome kaudu, jõudes sedakaudu prantsuse kultuurini, ei ole seletatav ainuüksi ühenduses olekuga teiste nooreestlastega. Meel tõmbas teda Pariisi poole ka puhtakadeemiliselt, sest ilma sealsete arhiivide ja raamatukogudeta polnud mõeldavgi kirjutada oma filosoofia doktoritööd hilisema Viitina mõisaproua, pietistliku Barbara Juliane von Vietinghoffi (1764–1824) vaimsest ümbrusest. Lükanud sõitu Seine’i äärde aastaid edasi, jõudis Gustav Suits Pariisi viimaks sügissuvel 1914. Hiljem on ta märkinud, kuidas just seal üllatas teda Esimese maailmasõja puhkemine. Sellest võiks välja lugeda, kui katkendlikult Suits poliitilisi sündmusi ja arenguid Lääne-Euroopas jälgis – kui poleks üht täiesti vastupidist tõendit, mille taga valitsenud reaalsus tõi Gustav Suitsu otse vasakpoolsuse, sotsiaaldemokraatia, töölisliikumise, militarismi ja sõjavastasuse keskele. Suitsu värsikogudes on vastavad luuletused jaotatud mitmesse tsüklisse, teemaks autori sõitmine läbi sõjaks valmistuva Saksamaa ja sõja enda laienemine üle Euroopa. 1905. aasta paiku tähendas Euroopa üliõpilase Gustav Suitsu jaoks tsivilisatsiooni ning relvad ja tulesüütamised võrdus barbaarsusega. Nüüd nägi ta, kuidas tsivilisatsioon lüüakse laiali, purustatakse varemeiks ega ole enam vahet, kus sõda käib. Lahtisi uksi pigem Epikurose kui Voltaire’i aias igatsenud Suits nägi hoopiski seda, milleks ta ei olnud valmis, nimelt et „kinni löödud elu uksed“.

Esikohale tõusis seega sõjavastasus, koguni see traagiline paradoks, et paljudele andis sõda tööd. See on pika ja reportaažliku luuletuse „Krupp“ sisu, mis kordub mujalgi seda veenvamalt, et elus siinpool surma ei olnud kusagil üheselt arusaadav, kus asub pea­vaenlane, täpsemalt, kes ta on. Gustav Suits ei väida radikaalselt vasakpoolse Karl Liebknechti (1871–1919) järel, et pea­vaenlane on omamaine kodanlus – seisus, mis Bertolt Brechti (1898–1956) hilisemas tõlgenduses „Ema Courage ja tema lapsed“ (1939) ei sõltu mitte niivõrd isikliku kapitali suurusest kuivõrd äraspidisest mõtlemisviisist, mille järgi inimene on tühine. Ses suhtes ei tohiks olla ootamatu, et hilisemad saksa rahvus­sotsialistid väljendusid enam-vähem samamoodi nagu sealsed vasakradikaalidki: peavaenlane on omal maal. Kui Gustav Suits tundis teisiti, siis mõistis ta peavaenlasena tapahimulist sõja­ihalejat, kes võib olla nii kaardiväelane härjapõlvlaste riigis kui ka rindel maha kantud kaevikusõdur. Hilisemas eesti luules on niisuguse sõduri mõttemaailma visandanud August Sang („Tagasivaade“, 1962). On küsitav, kui tähelepanelikult luges Gustav Suits sügise hakul 1914 „93 manifesti“, kus sooviti Saksa sõdurite võitu, ent on usutav, et ta tundis selleaegsete patsifistide hoiakuid, millest oli kerge järeldada, et monarhia kukutamine ja masside sõda on erinevad asjad. Oleks Nigol Andreseni kavatsus alates 1960. aastate algusest kirjutada Gustav Suitsust kui luuletajast omaette raamat teostunud, oleks ta pidanud käsitlema ka äsja mainitud aspekti.

Et nii ei läinud, sellel on rohkem põhjusi kui tõsiasi, et raamatu „Suits ja tuli. Uurimusi ja artikleid“ (1983) esimesse redaktsiooni kuulus ka artikkel „Üle rusu“, mille Nigol Andresen kandis suuliselt, käsikiri ees, ette Tartus Kreutzwaldi päevadel 1966. Pealkirja „Suits ja tuli. Uurimusi, artikleid ja märkmeid kirjandusest“ all valmis raamat teiseks korrektuuriks oktoobris 1971 ning võinuks veel samal aastal ilmudagi, kuid võeti enne n-ö tootmisest maha (artikli publitseeris Toomas Haug alles 1988. aastal Loomingus). Raamatu sisust oli Suitsule pühendatud pisut vähem kui kolmandik. Tõeliselt võinuks selle alapealkirjaks olla „Vasakpoolsusest eesti kirjanduses“, aga on enam kui kindel, et sel juhul oleks see antud autorile tagasi juba käsikirja esitamisel. Tollal kehtinud ideoloogilise doktriini järgi oli vasakpoolsus mõeldav üksnes soome või saksa tööliskirjanduse ebateadliku alusena niivõrd, kuivõrd sellele järgnes nõukogulik kommunism. Teha seda Eestis järele – Nigol Andresen oli korduvalt kogenud, mida see enesega kaasa tõi. Rudolf Põldmäe (1908– 1988), ühtviisi nii Nigol Andreseni kui ka Gustav Suitsu õpilane, võis oma gümnaasiumiaegse õpetaja kui kollaborandi sulgudesse panna, Jaak Põldmäel (1942–1979) püsis see meeles.

Vasakpoolsus ei ole riigikord, see on hoiak. Paraku ei tulnud meil Nigol Andreseniga kunagi jutuks tema suhtumine Charles II (1630–1685) restauratsiooni aastal 1660, Kuulsasse revolutsiooni Inglismaal (1688) ja Victoria valitsusaega. On, nagu oleks Gustav Suits jälginud Esimese maailmasõja künnisel sündmusi Inglismaal tundlikumalt kui Prantsusmaal. Ent ei tohi unustada, et Noor-Eesti suhtluskonnas oli bonapartistlik riigikord iselaadseks ideaaliks just oma reguleerituse, niisiis antiliberaalsuse tõttu. Vasakpoolsus ja bonapartism polnud prantsuse orientatsiooniga Nigol Andresenile sugugi teineteise vastandid, vaid pigem täiendasid teineteist. Milles? Küsimuses: kes hoiab riigikorda vaos? Kas iga inimene eraldi ja üksikult võetuna või kõik koos niisuguse massina, kes otsib oma hääle kuuldavale toomiseks parajasti kõlblikke delegaate. Üllatav küll, aga selles küsimuses oli vasakpoolne Gustav Suits liberaalsem kui temast märksa vasakpoolsem Nigol Andresen.

Ometi oli mõlemale mõistetav kinnijäämine ränka ringi. Mis kumbagi ühendab, on ilmne vastumeelsus selle quasi-liberaalide kujutelma suhtes, justnagu oleksid nemad ainsad, kes oskavad jõuda vabasse vette. Oleks see nii, polnuks Betti Alveril olnud põhjust kirjutada, et „kui rahvas, harjund jooma halbu viinu“ (1936). Kelle rahvas? Ja mis saab siis, kui läheb segamini, kes on oma ning kes võõras?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht