Unustatud imede tuba

1922. aastal pandi alus Tallinna linna pedagoogilisele muuseumile, millest kujunes järk-järgult haridus­innovatsiooni eestvedaja ja koolituskeskus, mille tegevus mõjutas märkimisväärselt eesti kasvatusteadust.

ANU SOOJÄRV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu galeriis avati 3. novembril retrospektiiv Tallinna linna pedagoogilisest muuseumist, sõdadevahelisest tähtsast hariduskeskusest. Uuenduslik asutus sündis omariikluse tulekuga jõudu kogunud teotahte pärituules, mil asutati seltse, ühinguid, algatati kampaaniaid ja ühistegevust. Jätkati ärkamisajal alguse saanud vanavara ja suulise pärandi korjandustega, ka XX sajandi algul vallandunud rahvuslike mäluasutuste rajamisega. Eesti Rahva Muuseumile pandi alus 1909. aastal, kunstimuuseum alustas tegevust 1919. aastal, tervishoiumuuseum 1922. aastal, Tallinna linna pedagoogiline muuseum 1922. aastal.

Omariiklusega koos tuli valitsuse vastutus. Kui Asutav Kogu oli 1920. aastal vastu võtnud avalikkude algkoolide seaduse, millega ühtluskooli esimese astmena kehtestati kohustuslik kuueklassiline algkooliharidus, oli põhjust süüvida koolide õpivara olukorda. Tollast trööstitut seisu õppevahendite saadavuses iseloomustab Saaremaa Triigi algkooli juhataja Albert Seppeli meenutus: „Tsaariaegselt koolilt päris Triigi algkool kogusummas 9 õppevahendit: 1 maakaart ja 8 mingisugust papile kleebitud vene keele tabelit.“* Olukord polnud kiita ka pealinna vastselt ümberkorraldatud algkoolides.

Siiski oli juba XIX sajandi lõpul Tallinna keskraamatukogu hoonesse rajatud algkooliõpetajate raamatukogu. Selle üks asutajatest, pedagoog Aleksei Janson (1866–1941) hakkas koos raamatutega majja koondama ka õppevahendeid, et neidki õpetajatele laenutada. Nii pandi 1922. aastal alus Tallinna linna pedagoogilisele muuseumile, mille juhatajaks määras linn Aleksei Jansoni. Tema kõrval kuulusid asutuse töötajate hulka laborant ja majateenija. Muuseumi tegevuse korraldamiseks asutati nõukogu, mille liikmeks said linnavolikogu, linna haridusosakonna ja Tallinna Õpetajate Seltsi esindajad. Algul püüti teiste eeskujul kohalikku temaatilist pärimust koguda, ent peagi vahetati eesmärki ja hakati hoopis koondama koolidele laenutatavaid õppevahendeid. Nagu seisab muuseumi esimeses „juhatuskirjas“, otsustati hakata „teadmisi laiali laotama“. Asuti rajama õppevahendite varasalve, mis Tallinna algkoole õppetöös Euroopale järele aitaks. Järk-järgult kujunes asutusest tänapäeva mõistes haridusinnovatsiooni eestvedaja ja koolituskeskus, mis koondas õpilasi, õpetajaid ja üldsust ning mille tegevus mõjutas märkimisväärselt eesti kasvatusteadust.

Tallinna linna pedagoogilise muuseumi kogud 1930. aastatel.

TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi kogust. EPAM F 8566_8

Muuseum kui imede tuba

Muuseumi esimene juhataja Aleksei Janson oli kõrghariduse omandanud Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonnas. Tema huvi reaalainete vastu mõjutas kahtlemata seda, et Tallinna linna pedagoogilise muuseumi tegevuses tõsteti esiplaanile loodusteadused. Jansoni energia ja aktiivsus andsid hoogu muuseumi kogude kiirele kasvule ja mitmekesistumisele. 1920. aastatel kujunes kogu kaalukaimaks osaks zooloogiline materjal – kodu- ja võõramaiste loomade luud, hambad, linnumunad ja muidugi topised. Tänapäeval õõva ja eetilisi küsimusi tekitavad topised olid toona endastmõistetav ja vajalik õppetöö tugimaterjal. Muuseumis valmistati topiseid kohapeal. Nende hankimiseks saatis juhataja Janson kirju igasse ilmakaarde, küll Bombaysse (tänapäeval Mumbai) mangustinaha, küll Kihnu hülgetopise saamiseks. Kodumaiste linnunäidiste kogumiseks oli muuseumi palgal mees, kes pidi suuremas koguses sulelisi püüdma. Muuseumi kogumistegevus sai aastatega sedavõrd tuntuks, et jahimehed ja välismaalt naasnud reisijad tõid oma initsiatiivil asutusele loomanahku jm zooloogilist. Sestap pole juhus, et praeguse näituse juhatab sisse mürgise kerakala rebitud topis. Pedagoogilise muuseumi kogusse kuulunud eksoot näitab kunagise kogumistegevuse haaret, ent kergitab kalevit ka toonaselt topiste valmistamise tehnikalt – õlgi täis pressitud ja kõhu alt rohmakalt kinni õmmeldud vee-eluka kõrvale on peale terariistade asetatud ka arseenipurk. Just seda kurikuulsat ainet pruugiti ohtralt tollases taksidermias.

Topised kui igapäevane õppematerjal.

TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi kogust. EPAM F 8566_59

Zooloogiline kogu oli 1920. aastate teiseks pooleks paisunud piisavalt suureks ja sellest võis õpilastele näituse kokku panna. Läks aga nii, et peale õpilaste tuli väljapanekut vaatama palju huvilisi, kes põnevusega püsisid „kuraatorituuri“ tegeva juhataja ja laborandi kannul. Muuseumitöö korraldus ja kogumispõhimõtted olid Eestis veel lapsekingades, samuti muuseumiharidus. Ka pedagoogilise muuseumi kogud ei olnud toona süstematiseeritud ega korrastatud. Ent ootamatult suur huvi esimese väljapaneku vastu inspireeris eestvedajaid oma eksponaate põhjalikumalt süstematiseerima, selgitavate siltidega täiendama ning avama oma kogud üldsusele. Aastatega kujuneski muuseum tõeliseks kurioosumite kabinetiks. XIX sajandi tammepuust vitriinkappides võis näha imetabast maailma: hiigelsuured kihvad, ennenägematud skeletid, kirka sulestikuga linnutopised, võõramaa imeelukad jpm.

Näitus Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu galeriis jääb avatuks 8. jaanuarini 2023.

Praegusel näitusel aitab kunagise Tallinna linna pedagoogilise muuseumi õhustikku taasluua just seesugune majesteetlik vitriinkapp, täis eksootilisi ja koloriitseid linnu- ja looma­topiseid. Kahe ja poole meetri kõrgune kapp loob väljapanekule meeleolu, andes nutiajastul aimu omaaegsest võlumaailmast. Paraku jäid 1944. aastal pärast muuseumi likvideerimist vitriinkapid kadunuks, näitusele jõudnud kapp pärineb hoopis Tartu ülikooli muuseumi kogust. Ka pole alles rikkalikku topisekogu. Enamik topiseid hävis sõjas, säilinud topised jagati pärast muuseumi sulgemist laiali koolidele jt, sealhulgas Eesti loodusmuuseumile, kes oli hakanud end pärast 1942. aasta pommitabamust nullist üles ehitama. Tallinna linna pedagoogilise muuseumi topised läksid loodusmuuseumi valdusse ilma üleandmisaktide ja muu dokumentatsioonita. Nii ei olegi võimalik tuvastada, millised loodusmuuseumi eksponaadid võisid kuuluda omaaegse pedagoogilise muuseumi kogusse. Sel põhjusel on näitusel olev vitriinkapp täidetud Eesti loodusmuuseumilt laenatud looma- ja linnutopistega.

Haridusuuenduse avangard

Tallinna linna pedagoogilise muuseumi Saksamaalt tellitud seinatabel.

TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi kogust. EPAM T 7483_3

Omariikluse esikümnenditel ammutati muuseumitööks inspiratsiooni ja eeskuju välismaalt – Saksamaalt, Prantsusmaalt ja mujalt, kus sellised muuseumid tegutsesid ka hariduskeskustena. Välismaa eeskujul oli Jansoni mõtegi hakanud liikuma pedagoogilise haardega asutuse poole. Kui Tallinna keskraamatukogu ruumides tegevust alustati, oli peale raamatukogu muuseumi käsutuses vaid kaks kitsukest ruumi, mille Janson agara kogujana peatselt täis kuhjas. 1927. aastal eraldas linn asutusele uue pinna praegusel Sakala tänaval, kus järk-järgult saadi oma kasutusse üheksa tuba. See võimaldas ümber hinnata nii kogumis- kui ka tegutsemispõhimõtted. Seati sisse auditoorium, kus muuseumi kogusid said kohapeal kasutada nii kooliõpilased kui linlased. Koolidele jäi kogude kasutamine endiselt priiks, teised pidid aga maksma. Teenused osutusid populaarseks ja aastate jooksul tarvitasid muuseumi ruume ja eksponaate Punane Rist, masseerijate kursused, akvaariumide harrastajate ring, riigi seemne kontrolljaam, karskusliit jt. Sakala tänava majas korraldati huvilistele, eeskätt linnateenistujatele ja ametnikele populaarteaduslikke loenguid füüsikas, loodusloos, astronoomias ja maateaduses. Rahvaharidust andsid oma ala spetsialistid, kes pakkusid välja teemasid „Ülemiste järve veetilga elukäik“, „Aine saladused“, „Kas on loomadel mõistust?“ jms harivat.

Tallinna linna pedagoogilise muusemi elavnurk 1930. aastatel.

TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi kogust. EPAM F 8566 73

1930. aastatel täienesid pedagoogilise muuseumi kogud märkimisväärselt ka keemia, bioloogia, füüsika ja tervishoiu õppevahendite võrra. Rikkalik õpivara võimaldas hakata keskkooliõpilastele korraldama loodusteaduste huviringe. Tähelepanuväärne oli füüsika katseriistade kogu, mille 1930. aastatel valmistas käsitsi toona tuntud füüsik ja füüsikaõpikute autor Viktor Erlemann (1868–1939). Erlemann tõestas, et kallite füüsikariistade välismaalt tellimise asemel on võimalik sama täpseid katsevahendeid ka ise valmistada. Tal oli muuseumis selleks oma töötuba. Paraku on enamik füüsiku rikkalikust kätetööst kadunud või hävinud, ent mõned näitusele jõudnud esemed, nt Archimedese vankrike, seadmed takistuse ja metallide soojusjuhtivuse näitlikustamiseks, on Tallinna ülikooli Eesti pedagoogilise arhiivmuuseumi kogus siiski säilinud.

1933. aastal pani muuseum välisriikide eeskujul käima kooliraadio ning mõni aasta hiljem ka koolikino. Üks esimesi kinoaparaate pedagoogilise muuseumi kogus, mida muuseum 1930. aastatel koolidele filmide vaatamiseks laenutas, on tutvumiseks väljas ka akadeemilise raamatukogu galeriis. Toona oli lastel kinos käimine keelatud, ent Aleksei Janson oli veendunud raadio ja kino hariduslikus tähtsuses. Ehkki välismaa sabas püsimise soovi eest pälvis Janson ka kriitikat, kujundas tema tegevus muuseumist 1930. aastate teiseks pooleks haridusliku tugipunkti. Muuseumi tormilise arengu lõpetas sõda. Muuseumi asutaja ja hing Aleksei Janson hukati 1941. aastal väidetava kommunistliku õõnestustegevuse pärast Saksa okupatsioonivõimu poolt. Muuseumi kogud pagendati sõja jalust paremini kaitstud keldritesse või jagati teiste muuseumide vahel laiali. Ainulaadne õppeasutus haihtus. See lisab veel ühe põhjuse nimetada praegust retrospektiivi unustatud Wunderkammerʼiks. Jah, tegevus meenutas esiti XIX sajandile omast süsteemitut kurioosumite kollektsioneerimist, kuid omal ajal oli see koht, kus käidi ammuli sui. Suurim ime on siiski sellise avangardse õppeasutuse olemasolu meie pedagoogika ajaloos.

* Albert Seppel, Triigi kooli kroonika, 1969. TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseum, EPAM K292, lk 89.

Anu Soojärv on Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi peavarahoidja.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht