Unes nähtud rahaga ei saa arveid maksta

Multiplikatiivne mõtlemissüsteem on natuke hirmutav. Aditiivses kontekstis saame mingi omaduse täielikku puudumist kompenseerida teisega.

TARMO SOOMERE

Inimkonna harmoonilist kulgemist igikestva (ehk igavese) elu poole tundub segavat kaks pudelikaela. Üks on haridus ja teine rahasüsteem. Raha üle on tohutult keelt teritatud ja pekstud. Jossif Brodsky on tõstnud selle nelja ürgelemendi kõrvale, kirjutades, et maa, vee, õhu ja tule kõrval on raha viies jõud, millega inimene peab kõige sagedamini arvestama. William Somerset Maugham on inimkeskselt kirjutanud, et raha sarnaneb kuuendale meelele, ilma milleta pole võimalik kasutada ülejäänud viit meelt.

Matemaatikud hoiatavad, et virtuaalsus ja reaalsus tuleks, kui vähegi võimalik, lahus hoida. Lihtne näide. Üks keskmine Iisraeli supelrand, ligikaudu Pirita ranna mõõdus, annab igal aastal kaubandusele ja majandusele käivet saja miljoni dollari suurusjärgus. Aga kui rannale on tarvis panna 50 000 dollari eest liiva, siis selle jaoks raha ei ole. Nõnda realiseerub india vanasõna: unes nähtud raha ei aita arveid maksta.

Uut tüüpi raha ehk krüptoraha on saanud unenäost reaalsuseks.1,2 Sellega saab juba mõne asja eest maksta. See tugineb ploki­ahelatehnoloogiale, mille aluste arendamine on üks Eesti teaduse tippsaavutusi. Taasiseseisvunud Eestis on juba 28 korda välja antud riigi teaduspreemiad. Alates 2006. aastast tohib tunnustada eriti suure preemiaga neid, kes on teinud maailmapilti muutva avastuse või loonud kogu meie elu mõjutava toote. Selle preemia on saanud vaid neli Eesti teadlast või teadusrühma.

Füüsik Ago Samosoni seltskond nn Lippmaa instituudist sai selle aastal 2006 ülikiire proovirotatsiooni tehnika arendamise eest, mis võimaldab täiesti uutmoodi vaadata mikromaailma üksikute molekulide omaduste ja struktuuri tasemel. Järgmisel aastal tunnustati astrofüüsik Jaan Einasto töörühma. Nemad lõid uue pildi meie universumi struktuurist. Et seal on palju tumeainet ja et universumil on kärgstruktuur, mis tähendab, et tohutud galaktikate kooslused on kogunenud kindlatesse kohtadesse. Tehnikateadlase Hillar Abeni töörühm sai selle aastal 2009 klaasi sisepingete mõõtmise tehnoloogia eest. Oskus näha klaasi sisse haakub tihedalt igapäevaelu vajadustega. Praegu kasutavad seda tehnoloogiat kõik autotootjad. Nõnda katsid esimesed seda tüüpi preemiad kolm äärmiselt erinevat tasandit meie elus.

Ligi kümne aasta vältel ei leidunud ühtegi seda tüüpi preemia väärilist saavutust. Neljandana sai selle 2018. aastal Ahto Buldas panuse eest e-ühiskonna alustehnoloogiatesse. Eelkõige ajatempli tehnoloogia matemaatiliste aspektide korrastamise eest. Eesti panus plokiahelatehnoloogiasse on võrreldav panusega Skype’i tekkimisse. Vahepeal isegi süüdistati krüptograaf Helger Lipmaad bitcoini loomises, kuigi ta ise suhet krüptoraha väidetava looja Satoshi Nakamotoga kindlalt eitab.

Plokiahelatehnoloogia ise on palju olulisem kui selle kasutamine küberraha puhul. Selle rakendamise kaudu võib teiseneda kogu ühiskonnakorraldus. Hajutatud usaldus ei vaja enam keskset või volitatud usaldusisikut. Notari, ametniku, ministri, ministeeriumi, panga ja teiste volitatud isikute üks kesksetest rollidest muutub mittevajalikuks. Juba selle tõttu ei saa riigid lasta krüptorahal muutuda ametlikuks valuutaks, võib-olla välja arvatud mõned (nt Venezuela), kes on põhjatus hädas.

Märksa raskemini talutav uuendus on, et minevik muutub võltsimiskindlaks. See tundub paljudele toredana, aga mõnede jaoks on see kui õudusunenägu. Proovige seletada klassikalisele poliitikule, et oleme sisenemas ühiskonda, kus mineviku kohta ei saa enam valetada. Vean kihla, et millisekundite jooksul tuleb reaktsioon: „See ei ole võimalik, me ei luba seda“. Küsige siis, kes on see meie? Väga võimalik, et päris-meie lihtsalt ei hooli enam teie otsustest.

Selle üle, kuidas on õige mõõta maailma, hinnata väärtusi või kvantifitseerida protsesse, mõtlevad paljud. See pole üldse pisiasi, sest saame ju üldiselt seda, mida mõõdame. On äärmiselt oluline aru saada, kuidas ühiskond tegelikult funktsioneerib ja kuidas oleks võimalik vältida selliseid nähtusi nagu araabia kevad, islamiterrorism või massimigratsioon. Me teame tohutult sellest, mis toimub kaugete tähtede sisemuses, aga meil pole aimugi sellest, kuidas funktsioneerivad suured kogukonnad.

Praeguse rahasüsteemi pragmaatiline eeldus on, et kõik asjad on otseselt või kaudselt mõõdetavad ja konverteeritavad konkreetsesse valuutasse. Näiteks eurosse. Teatud väärtusi ei saa nõnda konverteerida. Näiteks reputatsiooni, mis on nii pankade kui ka teaduse toimimise vundament.

Tore oleks kasutada süsteemi, kus põhimõtteliselt erineva kvaliteediga väärtused kajastatakse eraldi. Pole vahet, kas seda tehakse krüptorahas, tokenites, punktides või reputatsioonipankade kassatähtedes. Olulisem on muu. Praegune mõtlemine, sh bitcoin ja muud krüptorahad, toetub niinimetatud aditiivsele väärtussüsteemile. Igale erinevale aspektile nagu pikkus, aeg, innovatsioonivalmidus, lauluoskus, pangaarve seis, või mis iganes, paneme hinna. Vajadusel lisame koefitsiendi. Lõpuks eeldame, et saame kõik need arvud kokku liita ja nõnda seda asja, nähtust või inimest hinnata pangaarve teatava üldistuse kaudu.

Liitmine ja lahutamine on elementaartehted, mis tõenäoliselt tulid inimeste arusaamadesse päris vanasti. Kõiki asju aga ei saa liita või lahutada. Proovige liita kilogrammi ja sekundit. Ei õnnestu. Aditiivne väärtussüsteem on harjumuspärane, aga see ei ole ajaloos mitte alati nõnda olnud. Teaduses ja majanduses on praegugi teisiti. Füüsikud ei kavatsegi liita tundi ja kilovatti, küll aga mõõdame paralleelselt aega ja voolutugevust ning maksame kilovatt-tunni eest. Kahe põhimõtteliselt erineva kategooria korrutis annab meile mõistliku suuruse.

Multiplikatiivses, korrutamisel põhinevas süsteemis saame ka jagada. Meetrist ei saa lahutada sekundeid. Küll aga mõõdab kiiruskaamera, mitu kilomeetrit tunnis auto liigub ja süsteem nõuab trahvi neilt, kel jagamistehte tulemus suurem kui seadus lubab. Nõnda on kahe täiesti erineva asja suhe rahasse konverteeritav.

Multiplikatiivne mõtlemissüsteem on natuke hirmutav. Aditiivses kontekstis saame mingi omaduse täielikku puudumist kompenseerida teisega. Multiplikatiivses kontekstis ehk korrutamise puhul on tulemus null. Sellegipoolest kipume sageli mõtlema just selles süsteemis. Eriti kui kaalul oleme ise. Kui otsitakse kaaslast või tahetakse perekonda luua, aga partneril on mingi oluline omadus puudu, jääb ühine tulevik ära. Nõnda on meie sees emapiimaga ja võib-olla ka geneetiliselt palju rohkem multiplikatiivset mõtlemissüsteemi kui oskame arvata. Tulevikule mõeldes muutub järjest olulisemaks erinevate väärtuste kaasamine ja sotsiaalsete suhete mõistmine. Tõenäoliselt tuleb järgmine teadusrevolutsioon sotsiaalteaduste vallas. Seal ei ole aditiivse mõtlemise paradigmaga suurt midagi teha.

Väärtuste ja raha kontseptuaalne erinevus on vististi üks universumi aluseid. Gertrude Stein – sama kirjanik, kes kirjutas, et „roos on roos on roos on roos“ ja kust Umberto Eco võttis oma roosi nime – arvas, et raha on alati olemas, ainult taskud vahetuvad. Ta lisas, et tahab olla rikas, aga ei taha teha seda, mida tuleb teha, et rikkaks saada. Selge vahe tegi Erich Maria Remarque, kirjutades: „Kõik, mida saab rahaga joonde ajada, on odavalt saadud.“

 

Akad Tarmo Soomere kommentaar Von Krahli Akadeemia loengusarja „Elu pärast Googlet“ Asse Sauga loengule „Väärtused ja raha“ 6. IX.

 

1 Smriti Mallapaty, Pillars of a smart society. – Nature 21. III 2018, 555 Supplement: Nature Index 2018 Japan, S62–S63.

2 Jon Baldwin, In digital we trust: Bitcoin discourse, digital currencies, and decentralized network fetishism. – Palgrave Communications, 2018, nr 4 (artikkel 14).


Elu pärast Googlet“

Von Krahli Akadeemia, Vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia loengusari „Elu pärast Googlet“ Von Krahli Teatri alumises saalis ilmestab nelja sügiskuu nädalat tervelt 12 loenguga. Sarja eesmärk on süviti mõtestada Eesti ja maailma elu 25 aasta pärast ning aru saada, kuidas ja miks meie otsused mõjutavad nende inimeste keskkonda ja meeleruumi, kes vaatavad maailmale otsa aastal 2043. „Elu pärast Googlet“ on egiid arusaamale, kui suur on ükskõik millise info­tehnoloogia gigandi tegelik mõjuvõim ja ulatus tänapäeva maailmas ja samas nägemusele, et sellise infokogumi taga ja sellest väljaspool on ja jääb alati veel suurem elu. Loengutest sünnib Vikerraadios 12 raadiosaadet. Neist esimene oli eetris 29. septembril.

Loeng on järelvaadatav-kuulatav Von Krahli Teatri Facebooki lehel: https://www.facebook.com/von­krahliteater

„Elu pärast Googlet“ loengute alusel läheb Vikerraadios eetrisse saatesari „Raadio JAIK“: https://vikerraadio.err.ee/raadio-jaik/885724

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht