Ühiskondlikult väärkoheldud kasvatus

Kasvatus mõõdetav ei ole, konkureerida on siin keeruline ja Exceli tabeli suurtest võrgusilmadest libisevad kasvatuse nüansid, peensused, väärtused lihtsalt läbi.

TIIU KUURME

Maailm uueneb ja muutub. Oleme lootnud, et paremaks. Teated vägivallast meie haridusasutustes, laste ja noorte nutisõltuvusest ning hüppeliselt kasvanud vaimsetest probleemidest panevad neis lootustes kahtlema. Meenub alternatiivpedagoogide poolelt kuuldud mõiste: tsivilisatsioonikahjustused. Me ei tea enam, mis koolides toimub, sest seda uurivat teadust on hoitud väljasuremisdieedil. Omal käel uurib haridus­asutuste fassaaditaguseid Martin Ehala, kelle kirjeldatud ilmingud, näiteks õpilaste vägivald õpetajate suhtes1 ning orjalik inglise keele kummardamine ülikoolides, võiks teha ühiskonna rahutuks. Sest tsivilisatsiooni väärtuste ja kultuuri hoidmise teatepulk läheb peatselt üle praegustele õpilastele, kelle maailmapildis on koha sisse võtnud arusaam, et inimeste alandamine ja mõnitamine on täiesti lubatav. Kes ise kaasa ei tee, on ju pealtnägijad. Õpetajate mõnitamisest olevat saanud uus normaalsus juba mõni aeg tagasi. Kasvatusteadlaste kohus on küsida: mis on läinud valesti? Ning see välja uurida ja lahendusi pakkuda. Püüaksin siin põgusalt analüüsida põhjusi, miks uhke PISA-portree tagune ala võib olla prügine või lausa reostunud.

Nii nagu koolis peegelduvad õpilaste kodud, peegeldab kool omakorda ühiskonda. Võib rääkida suurtest mõjuvoogudest, mis kuuluvad kokku meie aja vaimuga ja käivad üle meie peade. Ent teisalt peaks rääkima ka kohalikest hooandjatest ja mööda­vaatajatest, kelle tõttu ebaloomulikust on saanud norm. Juba enne viimast suurt sõda hoiatas Frankfurdi kriitilise koolkonna esindaja Max Horkheimer2 tehnoloogiate sünnitatava uue barbaarsuse eest. Need vasakpoolsete ennustused, mis meiegi parempoolsed on ära neednud, kipuvad paraku kuhjaga täituma. Uusliberalistliku ideoloogia pealetung küüditas jumala taevast turule ehk turg otsustagu kõik, mis iganes inimelusse puutub. Kellelegi ei meenunud siis ega tule pähe huvituda ka praegu, et kui turg orienteerub tarbija vajadustele, siis millistest vajadustest on jutt. Enamiku surelike osas kindlasti mitte neist, mida aastatuhandete vältel teenis haridus. Paraku ei tõuse turul tegijaiks inimese õilistumise, targaks ja teadjaks saamise, iseloomu vääristamise ja vaimse arengu vajadused, vaid ikka need teised. Nii digimaailmas kui ka visuaalses riigimeedias levitatav vägivallast rammus meele­lahutustööstus sünnitab agressiivsust, nüridust, pealiskaudsust ja piiramatuid himusid. Inimelu on väärtusetu ja mäng surmaga väike erutav seiklus. Turu­kultus on avanud laekad, mida inimesed eri kultuurides ennast iseenese eest kaitstes suletuna olid hoidnud. Kliendinäljane turg avastas lapsed ning kadus lapsepõlve moratoorium, kaitseala, mis loodi modernismi algusaegadel lootuses, et kui hoida uus põlvkond nende kahjustuste eest, mida toodetakse täiskasvanumaailma kurjuse ja pahelisuse poolelt, ning lapse rikkumatust mingilgi moel säilitada, võib uus põlvkond luua alused paremale ühiskonnale. Vägisi, enne hea ja kurja tundmise taju tärkamist on lapsed meeli ja nägu pidi surutud virtuaalse, röökiva, lobiseva madalat sorti kultuuritööstuse keeduse sisse.

Vahest võiks juba valjult kuulutada, et turu kummardamise lihtsustatud printsiibid ei sobi kõigisse inimelu valdkondadesse, ning eriti ei sobi need kasvatusse ja haridusse. Kasvatuses ja hariduses kui erilistes kultuurivormides on omad immanentsed seadused, kus sugugi ei ole prioriteediks edetabelid, hindamised, konkureerimine, standardid ja sooritamine. Koolid ja ülikoolid ei ole klienditeenindusasutused ja kooli ei saa juhtida nagu saapavabrikut, nagu vabaduse uimas õnnelikult avastati. Need seadused puudutavad inimese, looduse, kultuuri ja ühiskonna vahekorda, ja neist ei räägita meil enam ammu. Kuigi pedagoogika kui teaduslik-filosoofiline distsipliin tekkis juba mõned sajad aastad tagasi, on tema aujärg roostes ja pehkinud, sest kummardamise objektiks saanud konkurentsi­võime seisu­kohalt on see tarbetu.

Probleemide lahendamine algab mitte nende kinnimätsimisest, vaid tunnistamisest.

Piia Ruber

Nähtamatu kasvatus

Kasvatus, inimkonna iidne praktika, mida võib lugeda ka inimelu vältimatuseks, pälvis mõttetööd ja peegeldusi juba vanades kultuurides. Nii nagu läbi ajaloo on lapsepõlv olnud kord nähtav, kord varjus, on seda olnud ka kasvatus. Perioodidel, mil generatsioone ei eristatud ning eluks vajaminev omandati argielu kogemuste kaudu, ei teadvustatud ka laste erilisust ega kasvatuse võimalikku metafüüsilist loomust. Füüsilisest aitas küll. Ent kasvatuse asupaik ei ole pelgalt asine ilm, vaid oma hoiakute ja tegevuste lätted leiame kultuurilisest tähendushorisondist. Milline inimene on, milline ta olla võiks ja mida me selle nimel tegema peaksime – siin pakuvad rikkalikult mõistmisainest traditsioon, ilukirjandus, üldisem mõttelugu. Kasvatuse kaudu kohtuvad generatsioonid, siin omandatakse ja ületatakse eelmiste aegade elamise mustreid ning hoitakse alal kultuuriväärtusi. Kasvatusest, tema jõust ja mõjust mõeldes on tasapisi üha teadlikumana liigutud parema ja inimese õilsat loomust edendava kasvatuse poole, nii on kasvatuse nähtavaks saamine abstraktses mõistelises keeles olnud üks arenenud ühiskondade tunnusjooni ehk kultuuriline saavutus. Neile kõneldud ja kirjutatud teadmistele toetudes on lastele osatud luua arenguks parem keskkond.

Nüüd elame ajal, mil kasvatus on taas mõistetud nähtamatuks, nagu see oli keskajal. Ta on jäänud kööki ja laste­tuppa, kommertsialiseerunud ajakirjade retseptirubriiki ja psühholoogi vastu­võturuumi. Mingil imemoel on säilinud kasvatusteaduste mõiste ETISe nimistus. Pedagoogilise ruumi on hõlvanud haridus, sest mis selle seest leida, seda saab (primitiviseeritud arusaamade kohaselt) ju mõõta, konkureerima panna, standardida ja asetada edetabelitesse. Kasvatus mõõdetav ei ole, konkureerida on siin keeruline ja Exceli tabeli suurtest võrgusilmadest libisevad kasvatuse nüansid, peensused, väärtused lihtsalt läbi. Kujuneb peaaegu eksistentsiaalseks küsimuseks, kuivõrd säilitab juba saavutatud teadmiste-mõistmise taseme siinne kultuuriline tähendushorisont, kui kõhetub seda uuriv teadus ja on suletud viimane avalikku foorumit võimaldanud ajakiri.

Euroopaliku haridusideestiku keskmes oli kord moraalisubjekti kasvatamine, kelle tuumomaduseks pidi olema vastutus ning kooli osaks vastutussuutliku inimese kasvatamine. Haridus ise oli inimese teekond, et oma loomust täiustada ja õilistada ning vabastada oma mõistus teiste juhatusest. Ei kasvatus ega haridus, nagu neist mandri filosoofilises mõõtkavas mõeldud, pole meelepärased turujumalatele, sest ei teeni seda kasvu, mida müüa, mõõta, osta ja tarbida saab. Neile meeldivad lihtsad lahendused ja pinnaline mõtte­tegevus. Industriaalajastule omane kõige kvantifitseerimine ehk hulkade kokku lugemine on laienenud üle mitme inimelusfääri, sest nii on lihtne ja arusaadav ka sellele ametnikule, kes on võetud haridusotsuseid tegema ilma temalt erialase asjatundlikkuse lävendit eeldamata. Kui ei pea vastutama, pole enam oluline ka erialane kompetentsus ja laiemalt võttes – haridus üldse. Sellesse seisu oleme näiteks jõudnud riigikogu valimistega.

Oleme juba jõudnud olukorda, kus pedagoogilisele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastus loeb riskiprojektiks eksistentsiaalseid probleeme käsitleva teadusraamatu tõlkimise ja väljaandmise, kuna meil ei pruugi leiduda neid 500 ostjat, kes abstraktsemast tekstist aru saaksid. Konkreetselt on tegu Soome eelmise aasta parimaks teadusraamatuks valitud väljaandega, mis on seal juba läbi müüdud ja tulemas on teine trükk. Kas me sellisesse seisu tahtsimegi jõuda?

Kadumise piiril pedagoogika

Eesti sai 1990. algul uuesti vabaks. Oli võimalik teha oma valikuid ka järelpõlve kasvatamise osas. Eesti pedagoogiline üldsus ja suur osa rahvast tuli korduvalt kokku mõttetalguteks. Arutleti, vaieldi ja sõnastati, mis oli peale surutud nii totalitarismi kui ka iseenese vastu pöördunud ahistava mineviku­traditsiooni poolt ning millest tahetakse vabaneda. Juba vähem osati sõnastada konkreetsemalt, mida siis õieti tahetakse. Ning juhtuski, et vaimselt turvamata pedagoogiline üldsus langes rahvusvaheliselt jõudu koguva ideoloogilise voo alla, kus hariduses seati ülimuslikuks see, mis haridust ega haritust ei teeni. Nüüdseks, nagu näha, on kadumise piiril pedagoogika ise. Kasvatus oli lihtne kuulutada sobimatuks ja vananenud kommunistlikuks igandiks. Mitte teda olnu taagast puhastades, vaid teda sellega samastades. Paraku ei kadunud kasvatusprobleemid. Inimese vabastamise õilis idee vabal maal viis selleni, et vabastati ka tema seni vaos hoitud alateadvusse ladestunud madalamat sorti instinktid, jättes ta samal ajal ilma teadmisest, mida miski tähendab ja kaasa toob. Sulguma hakkasid hoopis seniseid pedagoogilise teadmise laekad. Seetõttu mõjub Johannes Käisi elutööraamatu äsjane ilmumine lausa ilmutuslikult.

Sedasorti areng ei ole eriline Eesti bränd, samade ilmingute ja nende tagajärgede pärast on mures soomlased ja sakslased ja teisedki rahvad. Hariduse valdkond on üleilmselt määratud teenima majanduse huvisid. Inimene on samavõrd instrument kellegi huvides, nagu ta on seda alati olnud. Kitsalt ja mehaaniliselt mõistetud inimeses jäävad välja arendamata suursugusemad kvaliteedid, mida võiks samuti tõlgendada inimkonna kultuurilise saavutusena: eetilisus, tundlikkus suurtele küsimustele, vastutustunne teiste ees, suuremeelsus, peenetundelisus, hea maitse, kaastunne, isetus, pühendumisvõime etc. Just need pidid arenema haridusprotsessides ja just need ongi tegelik hariduse tulemus. Rahvusvaheline teadlaskond võtab üha ja aina sõna sedasorti hariduspoliitiliste valikute vastu, kirjeldades nende hukatuslikke tagajärgi.

Kool on ühiskonna peegel

Minevikus koolielu pikki aegu valitsenud õpetajaskonna võimu ja distsipliini­ruumi tagasi igatsemine pole kindlasti lahendus. Pendlil on kalduvus liikuda vastassuunda, ja sinna on ta nüüd jõudnud. Õppejõuna on mul arvutis eri aegadest pärinevaid üliõpilaste kirja pandud valusaid lugusid õpetajate vägivallast õpilaste suhtes. Kas nii tohtis? Ja vahest ei peaks me küsima, et kuidas nüüd siis õpilased õpetaja vastu, vaid küsima peab: kuidas saab koolis üldse kohta olla vägivallal, respektipuudusel, inimväärikuse alandamisel ja suutmatusel hoida koole haridustemplina, nagu oli kunagine soovmõte. Ning kuidas see mõnel pool ometi on võimalik, sest meilgi on koole, kus on üles ehitatud sedalaadi koolikultuur, et neid võiks nimetada õnnelikeks koolideks. Koolijuhtide peamine mure näib aga olevat kooli renomee, mitte inimväärikuse, hoidmine ja õpilaste kaasa saadav eetiline ilmapilt. Siit ka Ehala leheküljel kirjeldatud hoiak mitte kaitsta õpetajaid (ja ka õpilasi), vaid kanda hoolt, et esindusülikonna reväärile plekke ei tekiks. Nad on olukorras kaassüüdlased. Meenutagem, hiljuti kadus koolijuhi ametinõuete seast pedagoogilise hariduse nõue. Probleemide lahendamine algab mitte nende kinnimätsimisest, vaid tunnistamisest. On siiski võimalik luua vastastikusel austusel põhinev kasvatussuhe, kus paranevad ka õpilaste kodust või mujalt saadud hingehaavad. Ning ka selleks on Eestis (veel) suutlikkust ja oskusi.

Koolis toimuv aitab ühiskonnal vaadata peeglisse. Vahest vaatavad peeglist vastu meie senised hariduslikud puudujäägid, sest metsa hävitajad, rahapesijad, korruptandid ja jõhkarditest juhid olid kord õpilased. Me ei ole suutnud uuel iseseisvusajal väärtustada inimest ning pahelisus on ligitõmbavam (ikkagi pildil) kui taunimisväärne. Peeglist vaatab vastu ühiskonna tasandil vohav sõimukultuur, halvustamine ja tagakiusamine. Ülbus, alandamine, argus ja pime kuuletumine on mitmel pool olnud normaalsus. On tulnud tunnistada empaatiavõimetust, maaslamaja löömist, tugevama õigusi. Uputakse reflekteerimata emotsioonide lainetes. Meie koolides lihtsalt kas pole üldse või on liiga vähe tegeldud sellega, kuidas olla inimene inimeste seas. Vahest aga on just see hariduse olulisim osa. Laiemaid seoseid näha suutes on sel oma kaudne mõju ka pühaks puuslikuks tehtud majanduse konkurentsivõimele. Millise riigi me loodame saada, kui poliitiku amet on saanud pilkealuseks, valimised kohati madalatele instinktidele suunatud jandiks ja poliitikud ise mõjuvad tihti kampaania kirjutamata reeglite tõttu karikatuurina. Kas peab meie noorsugu käimasolevat reality’t tajuma kui meie aja „Tõde ja õigust“?

Õpetaja on saadetud eesliinile, ta on meie ajastu sõjamees. Või hoopis ohvriloom. Ta on mitmel tasandil kogunevate pingete sihtmärk. Kardetavalt ei paranda õpetaja staatust ka kolmekordne palk. Meie teaduspoliitika ilmajääjad ja nähtamatud on sotsiaal- ja kasvatusteadused. Priit Ennet ei pühenda neile oma saadetes ühtki teadusminutit. Isamaalistele konservatiivpoliitikutele on sotsiaalteadused saatanast. Teaduspoliitiliselt on tehtud selleks kõik, et meie alles jäänud teadlased tegeleksid pisi- ja mitte tõsiste tuumprobleemidega ega avaldaks uuringutulemusi emakeeles ja oma maa vajadusi silmas pidades. Praegu veel olemasoleva säilinud varuga tuleviku keerulistele probleemidele vastu minemine lõpeb teadagi kuidas – turujumala parastava naeruga. Kasvatusteaduste maailmavaramus peituvad probleemidele ka lahendused, teistmoodi mõtlemise alged. On kuulda, mõnel maal on koolidesse sisse viidud suhteõpetus – et ümber mõtestada ülbe tarbijameele­laadiga isandlik suhe olemisse ja olevasse millekski muuks. Sest ka planeet ei pea enam inimese allakäigule vastu.

Tiiu Kuurme on Tallinna ülikooli kasvatusteaduse dotsent.

1 Martin Ehala, Meie oma Koeraküla. – Postimees 22. I.

2 Max Horkheimer (1895–1973 oli saksa filosoof ja sotsioloog.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht