Teeme ära!

Pealtnäha on kaks ärategemist vastandlikud, liiguvad vastassuundades.

MARGUS OTT

Kuidas hästi elada? Selleks tuleb teha ära. Kahes mõttes. Esiteks tuleb teha ära niimoodi, et seatakse mingi siht, tehakse mingi plaan ning viiakse see ellu, tehakse ära, valmis. Võetakse nõuks mõistlikult toituda; teha sporti ja mitmel muulgi moel oma keha liigutada; koristada; tegeleda käelise tegevusega: mängida pilli, teha keraamikat või puutööd, kududa, žongleerida; tegeleda jalalise tegevusega: tantsida, kõndida, uisutada, joosta; oma vaimu mõnel viisil liigutada: käia teatris, kinos, raamatus, näitusel, kontserdil; kirjutada. Üksinda ja koos teistega. Ütled kallile inimesele, et armastad teda; ütled sõbrale, sugulasele, naabrile, võõrale, et hoolid temast. Võtad nendega koos midagi ette, teete üheskoos midagi ära: olgu selleks koristamistalgud, kuhugi minek või lihtsalt koos olemine mida iganes tehes. Meelega, sihilikult. Kui midagi on ära tehtud, siis hakkab kergem, tehtu on su pealt ära ning tegemise käigus oled saanud rõõmsamaks, tugevamaks, vabamaks; suhestud enda ja teistega rohkematel viisidel. Isegi kui kordad juba sageli tehtut: sest kui sa ei tee ära, siis harjumus kaob, vilumus läheb rooste, suhe kuhtub. Tegu on vaja ellu viia, lasta tal elus lahti laotuda ning jõuda mingi valmimiseni, mis annab tagasisidet teo kohta ning aitab ennast paremini sättida iseenda, teiste, maailma suhtes.

Ära on vaja teha ka teises mõttes. Ära teha tuleb ka niimoodi, et jäetakse midagi tegemata, astutakse samm tagasi, viivitatakse elluviimisega, valmistegemisega, kohejätkamisega. „Ära“ on siin samas tähenduses nagu väljendites „ära jätma“ või „ära võtma“. Ära tegema nagu inglise undo. Sellega seotult ka näiteks „ära õppima“ nagu inglise unlearn või saksa entlernen. See on samm tagasi käesolevast olukorrast ja tegevusest. See käib mitmel moel. Näiteks fenomenoloogilise reduktsiooni või chan/zen-mõtlusega: jälgid ilmnevat, aga ei lähe sellega kaasa, ei tee seda ära vaimus ega kehas, vaid viivitad, viibid selles jälgimises. Selle kaudu kogemuselu rikastub, nüansseerub, peeneneb (ning seda aspekti näikse fenomenoloogilises pärimuses olevat alarõhutatud, erinevalt chan/zen pärimusest: kuidas see vaatlus ise mõjutab ja muudab vaadeldavat). Või joobe, joovastuse, ekstaasiga: sa mitte ei tee ära enda seatud plaane, ei tee midagi sihipärast, vaid lähed endast välja, andud olukorrale, sulad tantsus ühte muusika ja teis(t)e inimes(t)ega, religioosses ekstaasis andud numinoossele, joobes ühtid kulgemisega. Või armastusega: lahkud oma senisest vormist ja moodustad klapingu teise inimesega, misläbi sa teed ära, kaotad oma mingeid vorme ja harjumusi. Või – viimases järgus – suhestud selle viimse ärategemisega, milleks on surm: surma poole olijana ma juba teatud mõttes teen ennast ette ära, lähen ära oma inim-kujust. See on viimne ära-tegemine ning muundumise jaatamine. Nagu ära (valmis) tegemine, nii ka ära (vähem) tegemine saab käia nii enda kui ka teiste kohta, nii enda- kui teistesuhte kohta. Teed ära ehk kaotad omaenda kehalisi ja vaimseid vorme, norme, harjumusi, ning samuti teistega läbikäimise stampe (teiste inimestega, loomadega, taimedega, maastikuga, maailmaga). Teed ära (s.t jätad tegemata) selle allutamissoovi, mis on kätketud igasse plaani.

Pealtnäha on kaks ärategemist vastandlikud, liiguvad vastassuundades: üks teeb midagi valmis, teine hoidub sellest, üks loob vorme, teine sulatab neid üles. Ometi käivad nad koos ning üks nõuab teist. Sa ei saa hästi ära ja valmis teha, kui oled liiga kinni vormides. Luuletuse tegemine ei paku mõnu, kui sa teed kogu aeg ühtmoodi. Kakskümmend aastat ühe ja sama taiji-vormi tegemine ei valmista rõõmu, kui sa sellest kordusest ei saa mingit lisaväärtust ja tahad praeguse korra lihtsalt ära teha. Ja teisipidi, ära-tegemine, tegevusest loobumine kaotab oma jõu ja kaldub laiali valguma, kui sa ei tee kunagi midagi ära, valmis. Esiteks on ära ja valmistegemine vältimatu: igal hetkel me ju teostame oma elu, biokeemiast meele-liigutuse ja vaimuliikumiseni. Ning see on skandeeritud erilisemate momentidega, pööretega: olgu selleks uinumine/ärkamine ja söömine/söögipaus või siis muud sündmused, mis ka tavalisemas mõttes ära ja valmis tegemise alla käivad (kirjutada valmis essee, käia talisuplemas, julgeda armastatule tundeid avaldada, pidada maha loeng jne). Need on vaja sellistena ära tunda: elu kulgemise pidepunktidena, millest minnakse läbi. Verstapostid, mis täidavad meid rahuldustundega ning mille saab rahumeeli selja taha jätta, mida saab pärast esimeses tähenduses ärategemist teises tähenduses ära teha: neist distantseeruda, lahku lüüa.

Ärategemine on ses mõttes intensiivsuse küsimus. Intensiivsena sa teed ära ja valmis ning teo viljad pudevad sinust ära, potsatavad maha. Väheintensiivsena aga sa ei saa midagi ära ja valmis tehtud ning ühtlasi oled igasugu kehaliste ja vaimsete vormide kütkes, millest sa kuidagi lahti ei saa, mida sa kuidagi ei saa endast ära, vaid mis kleepuvad su külge nagu ila. Mis nõksuga aga saada intensiivseks? Midagi ära tehes? Kummas mõttes? See on ära tundmise küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht