Teadusfilosoofia mõtestab teaduse sotsiaalset korraldust

Jaana Eigi: „Teadusfilosoofias nähakse üha selgemalt, et see, kuidas teaduse ümber otsuseid langetatakse, mõjutab teaduse tegemist.“

MARGUS MAIDLA

Selle aasta augustis kaitses Jaana Eigi filosoofia eriala doktoritöö teemal „The social organization of science as a question for philosophy of science“ („Teaduse sotsiaalne korraldus kui teadusfilosoofiline probleem“), juhendanud oli dotsent Endla Lõhkivi Tartu ülikoolist ja oponeeris teadur Kristina Rolin Helsingi ülikoolist.

Miks te arvate, et teaduse sotsiaalne korraldus pakub kellelegi huvi?

Jaana Eigi: See huvi on hästi märgatav tänapäeva teadusfilosoofilistes kirjutistes, eriti kuna paljud teadusfilosoofid, kes sellel teemal kirjutavad, rõhutavad, et teevad midagi uut. Kuigi on ka varasemaid näiteid, on see teema selgelt võtnud kuju just viimastel aastakümnenditel. Oma väitekirjas väidan, et selleks muutuseks on peamiselt kaks põhjust. Esimene on akadeemiline: teadusfilosoofia kõrval on kasvanud teiste uurijate huvi teaduse mõtestamise vastu. Teadusajaloolased, feministlikud uurijad, teadmissotsioloogid väidavad tihti teaduse kohta midagi sellist, millel ei ole kohta traditsioonilises teadusfilosoofilises käsitluses. Seetõttu oli teadusfilosoofia sunnitud hakkama selle teemaga tegelema. Teine põhjus on väline. Teadus ise on muutunud: rakendusteaduse, kommertsialiseeritud teaduse, teadusekspertiisi tähtsus on tohutult kasvanud ning teaduse ja riigi suhted teisenenud. Vastavalt peame meie näitama, kuidas on uut olukorda võimalik teadusfilosoofiliselt mõtestada.

Oma väitekirjas väitlete teadusfilosoof Philip Kitcheriga. Tutvustage teda!

Philip Kitcher alustas matemaatika ja bioloogia filosoofina. Üheksakümnendate alguses oli ta üks esimesi teadusfilosoofe, kes hakkas rääkima, et teadus on sotsiaalne. Sellest ajast on tema arusaam teaduse sotsiaalsusest pidevalt laienenud. Oma viimastes raamatutes¹ arutab Kitcher, milline peaks olema teaduse koht demokraatlikus ühiskonnas. Minu väitekirja teemast lähtuvalt on Kitcheri käsitluse selline areng äärmiselt huvitav. Huvi lisab ka see, et Kitcheri hästikorraldatud teaduse mudel on hästi ambitsioonikas.

Mulle kui pragmaatikule jääb Kitcheri teaduse mudel natuke teoreetiliseks, ega ta tegeliku elu aspekte väga arvesse ei võta.

See on nii ja ei ole ka. Ühelt poolt on sel väga praktiline taotlus. Kitcher usub, et teadust tuleb arendada niimoodi, et see oleks vastavuses meie demokraatliku ühiskonna ideaalidega. Ja Kitcher teab väga hästi, et ühiskonnad teevad oma valikuid piiratud ressursside tingimustes. Selles mõttes on ta realistlik. Kitcheri arvates on praeguse teaduskorralduse probleem selles, et neid ressursse jagatakse uurimistöös ebaõiglaselt. Tema mudeli eesmärk on olukorda parandada. Kitcheri mudeli peamiseks puuduseks on see, et ta ei aruta, kas ühiskonnas on poliitilist tahet tema visioon ellu viia. Selles osas olen teiega nõus, et Kitcheri mudel jääb teoreetiliseks.

Tuleme nüüd väitekirja teemale lähemale. Kas teadus siis ikkagi on sotsiaalne?

Siin peame alustama definitsioonist. Kui ütleme, et teadus on sotsiaalne, mida me selle all mõtleme? Selle seletamine on minu väitekirja ühe peatüki eesmärk. Teadusfilosoofiliste argumentide üks rühm on keskendatud sotsiaalsetele väärtustele teaduses. Näiteks toob Heather Douglas esile induktiivse riski probleemi. Uurimistöös on alati võimalik, et otsuste tegemisel eksitakse: hüpotees on tõene, aga me lükkame selle tagasi, või vastupidi. Järelikult peame otsustamisel kaaluma, millise vea tagajärjed on raskemad. Douglas väidab, et selline riskide kaalumine on väärtuste küsimus ning teadlaste otsuste usaldusväärsuse alalhoidmiseks on tähtis väärtuste roll selgelt teadvustada. Teine argumentide rühm analüüsib sotsiaalseid suhteid ja struktuure teaduses. Siin tuleb mu näide Justin Biddle’ilt. Tema on analüüsinud USA patendiõigust teadusfilosoofilisest vaatepunktist. Geneetiliselt muundatud organismid on patentidega kaitstud ja nende kasvatamine eeldab litsentsilepingut patendi omanikuga. Uurimistööks peab sealjuures taotlema eraldi loa ning patendi omanikul ei ole kohustust seda luba anda. Seadusel on seega otsene mõju uurimisvabadusele.

Teaduse tegemine on suure vabadusastmega tegevus. Kui hästi on ta sotsiaalselt kontrollitav?

Siin on kaks küsimust: kas teaduse mingisugune suunamine toimub täna ja kas see oleks võimalik teadusfilosoofilistel alustel. Teadusfilosoofias nähakse üha selgemalt, et see, kuidas teaduse ümber otsuseid langetatakse, mõjutab teaduse tegemist. Varem mainitud patendiõigus on üks näide. Projektipõhine rahastus on teine. Kui kogu teadlase rahastus tuleb grandirahastusest, peab teadlane lähtuma nendest ootustest, mida rahastaja on formuleerinud nende projektide suhtes. Niimoodi rahastaja suunab teadust. Teine küsimus on, kas seda olukorda saab teadlikult parandada, ja see on minu väitekirja üks küsimusi.

Peaaegu sama palju kui Kitcheri nimi, käib teie väitekirjast läbi ka Helen Longino nimi. Miks tema teile tähtis on?

Teadusfilosoof Helen Longino avaldas 1990. aastal mõjuka objektiivsuse käsitluse.² Longino väidab, et hüpoteesi ja tõendusmaterjali sidumiseks on alati vaja teatud taustaeeldusi. Näiteks oma raamatus³ agressiivsuse uurimisest näitab Longino, kuidas paljud käsitlused lähtuvad eeldusest, et agressiivsus on indiviidi omadus või kalduvus. Vastavalt uuritakse, kas agressiivsus on indiviidi geenides või ajukeemias jms. Meil on seega olemas teatud visioon, mida tähendab agressiivsus, ja see toimib taustaeeldusena, kui me hakkame uurima inimkäitumist. On võimalik ka teistsugune taustaarusaam, mille järgi agressiivsus kuulub inimestevahelise suhete valda. Sel juhul tuleks uurida eelkõige inimese keskkonda ja suhteid.

Oluline on aga rõhutada, et sääraste taustaeelduste olemasolu ei tähenda iseenesest, et need hüpoteesid oleksid halvad. Longino näitab, et iga uuringut ja lähenemist on tähtis mõista taustaeelduste ja neist tulenevate piirangute kontekstis. Taustaeelduste selgitamine ja vajaduse korral muutmine on omakorda võimalik tänu vastastikusele kriitikale teadlaskonnas – Longino järgi on objektiivsus kriitika tulemus.

Millised faktorid takistavad teadlase ja mitteteadlase koostööd?

Ma teeks ühe sammu tagasi ja selgitaksin, miks ma pean mitteteadlaste kaasamist tähtsaks. Teadusfilosoofid, kelle teooriate üle ma arutlen, esitavad peale teaduse analüüsi ka ettepanekuid, kuidas teadust episteemiliselt ja poliitiliselt parandada. Kitcher näiteks tahab muuta teadust demokraatliku ühiskonna osaks, mis eeldab avalikkuse rolli teaduspoliitikas. Ja on ka muid põhjusi kaasata avalikkust, näiteks on taustaeelduste kriitika, millest kirjutab Longino, efektiivsem, kui on saadavad mitmekesised perspektiivid. Küsimus on aga selles, kuidas sääraseid ettepanekuid ellu viia. Mina panen ette, et mõned praegused suundumused – eelkõige avalikkuse kaasamine teaduspoliitikasse –­ pakuvad selleks võimaluse. Selline kaasamine ei pruugi aga automaatselt tulemuslik olla. Vaja on selgesti defineerida, mis on kaasamise eesmärk, millised on kummagi osapoole rollid, kuidas selle tulemused mõjutavad teaduspoliitikat. Minu väitekirjas pärineb ühe ebaõnnestumise näide Sheila Jasanoffi biotehnoloogia poliitika analüüsist. Kunagine Saksamaa geenitehnoloogia seadus nõudis avalikkuse kaasamist geenitehnoloogia alaste otsuste langetamisse. Säärased diskussioonid osutusid aga kõikidele osalistele väga frustreerivaks. See seaduse nõue hiljem ka tühistati. Positiivse näite esitamisel toetun ma Alison Wylie arheoloogia eetika uuringutele. Wylie näitab, kuidas Ameerika arheoloogias on kujunenud uus ettekujutus arheoloogist kui pärandi hoidjast ja kuidas selle rolli täitmisel on suhtlemine avalikkusega võimaldanud produktiivse arheoloogilise praktika. Edukas kaasav teadus on seega teatud tingimustel võimalik.

Kui väidame, et avalikkus osaleb ka teadusprotsessis eneses, siis kas see tähendab, et hakkame loodusseaduste üle hääletama?

Siin on tähtis meeles pidada, et teaduse demokratiseerimine, nagu ka teaduse sotsiaalsus, on mitmetähenduslikud mõisted. Kui mina räägin avalikkuse kaasamisest, on see ühes mõttes demokratiseerimine, aga see ei tähenda kindlasti teaduslike hüpoteeside üle hääletamist.

Milline peaks teie arvates olema hea teaduskorraldus?

Minu arust on peamine kriteerium läbipaistvus. Põhiline on mõista, et teatud laadi teadusfilosoofia on alati teaduspoliitika sees – kui tehakse otsuseid teaduse kohta, kajastab see otsustajate arusaamu teadusest. Minu arust oleks vaja analüüsida selliseid arusaamu meie kõige adekvaatsemate teadusfilosoofiliste käsitluste valguses. Teine oluline moment, mida väitekirjas rõhutan, seisneb selles, et hea teaduskorraldus on lokaalne nähtus. Teaduskorraldus peab arvestama konteksti.

Tooge palun kokkuvõtteks põhilisim oma doktoritöö kohta.

Oma väitekirjas tegelen teadusfilosoofiliste argumentidega, mis analüüsivad teaduse sotsiaalseid aspekte ja pakuvad, kuidas teadust saab paremini korraldada. Üks tulemus on demonstratsioon, et ühel teadusfilosoofilisel käsitlusel, Kitcheri omal, on tõsiseid probleeme ja et neid on võimalik lahendada, kasutades Longino objektiivsuse käsitlust. Teisalt näitan, et teaduspoliitikas on viimastel aastakümnetel toimunud areng, mis on üsna heas vastavuses sellega, mida teadusfilosoofid pakuvad. Teadusfilosoofilised argumendid ja teaduspoliitiline areng võivad seega olla üksteisele tähtsad.

1 Nt Kitcher, Philip 2011. Science in a Democratic Society. Amherst (NY): Prometheus Books.

2 Longino, Helen 1990. Science as Social Knowledge: Values and Objectivity in Scientific Inquiry, Princeton: Princeton University Press.

3 Longino, Helen 2013. Studying Human Behavior: How Scientists Investigate Aggression and Sexuality. Chicago: University of Chicago Press.