Teadus ja tasu

Kui on kerkinud küsimus teadusrahastuse suurendamisest, järgneb sageli demagoogiline küsimus: mille arvelt seda tegema peaks, kas õpetajate või päästjate palkade arvelt?

MIHKEL KANGUR

Riigieelarve on riigikogus lugemisel ja näeme, et valitsusel on kõigutamatu usk teaduspõhise Eesti võimalikkusesse isegi olukorras, kus teaduse rahastamise osakaal riigieelarves kogu aeg väheneb. Valitsus muret ei tunne, kuna meie probleemide lahendamiseks on kasutada sajanditaguste teooriate rakendused. Sajand edasi on juba teised valitsuses. Teadlaste streiki pole ka karta, kuna ühiskond seda ei märkaks. Samuti on suur tõenäosus, et eelmiste valimiste eel kõigi parteide antud lubaduse, teaduse rahastus 1% SKTst, murdmise neelab valija taas alla. Suvisel arvamusfestivalil korrati lubadust ja nüüd, mõni kuu hiljem näeme riigieelarvest, kui palju need sõnad väärt on. Teadus- ja haridusminister väljendab sügavat muret ja soovib sõlmida erakondade­ülest kokkulepet. Ilmselt on peagi oodata mõne komisjoni kokkukutsumist. Mõni kuu veel vastu pidada, siis on neljaks aastaks jälle rahu.

Ülikooli poolt vaadates oleme olukorras, kus varsti ei ole enam kedagi üliõpilastele loengut lugema saata, kuna kooliõpetajate nappus ning kõrgemad palgad on meelitanud õppejõud ülikoolist lahkuma üldhariduskooli. Ülikoolides on õppejõudude palgad määratud auditooriumis üliõpilastega veedetud töötundidega. Selleks tööks, mis peaks kuluma õppekava ajakohastamisele, koostööle teiste õppejõududega, eneseharimisele jne, samuti ülikoolis üha kasvava bürokraatiaga tegelemisele ja veel muude arvukate ülesannete peale, on kasutada 10% tööajast.

Ka teadlaste tööajast on arvukate teadus-administratiivsete ülesannete täitmiseks, uute projektitaotluste kirjutamiseks ette nähtud 10% tööajast. Mõistlikuks töökorralduseks, infovahetuseks ja valdkonnas toimuvaga kursis olemiseks peaks veel seminare korraldama ja jõudma kolleegide seminaridele. Teadlaseks olemise juurde kuulub veel mõne teadusajakirja toimetuskolleegiumi liikmesus, teadusartiklite retsensenseerimine, mõnes akadeemilises erialaseltsis osalemine. Mis sest, et ühegi projekti eelarvest, millega teadlased oma tööd peamiselt rahastavad, ei ole selliseks tegevuseks kulutusi ette nähtud. Koos digiasjaajamisega on ülikoolide ja teadusrahastust administreerivate kontorite üha arvukamatel töötajatel lihtsam anda teadlastele tööülesandeid juurde. See peletab nutikamad õpetlased juhtimisülesannete juurest eemale ning juhtima satuvad need, keda õnnestub ära rääkida või kelle akadeemiline koormus on väiksem.

Ülaltoodu puudutab ülikooli töökorraldust ega peaks jõudma avalikku arutellu. Paraku üritavad sellele müstiliselt elastse 10% sisse mahutada oma vajadusi ka ülikoolivälised institutsioonid. Peetakse loomulikuks, et õpetlased peavad lisaks alamakstud tööle tegelema tasuta tööga. Kõige leebem neist on ehk üleskutse teaduse populariseerimisele. Sest kust muidu peaks üldsus teada saama, et teadlased tööd teevad. Aga milliste ressursside arvelt see sündima peaks?

On ka juhtumeid, et ülikoolilt on soovitud teadmusteenust saada, aga kui selgub, et see maksab raha, palutakse vastav uurimusküsimus lülitada õppetöö hulka. Sagedasti soovitakse teadmusteenust saada mõne magistritöö teema väljapakkumise kaudu. Keskkonnainvesteeringute keskus peaks muu hulgas rahastama riigile osutatavaid keskkonnaalaseid teadmusteenuseid. Millegipärast on neil aga reegel, mille järgi peaks teenuse osutaja oma tööle leidma vähemalt 10%-lise omafinantseeringu. Seega eeldatakse, et ülikoolid peaks teenuse osutamise eest peale maksma. Peetakse enesestmõistetavaks, et riigi strateegiate või poliitikadokumentide koostamisse kaasatakse vastava valdkonna teadlaste esindajaid. Eeldatakse, et teadlased osalevad sellistes töörühmades vabatahtlikult ja oma eksperditeadmisi jagatakse tasuta. Magistrikraadiga juriidilise haridusega spetsialistile ekspertiisi eest tasumine on enesestmõistetav. Doktorikraadiga spetsialistile kogemuste ja teadmiste eest tasumist peetakse aga kuidagi väärituks.

Eks õpetlased on ka ise sellise olukorra sünnile kaasa aidanud, kui on nõustunud tasuta töötama, sageli põhjusega, kartes, et kui nad ei osale, korraldatakse rumalusest mingisugune segadus ja pärast on kõigil hullem. Ei ole suudetud kokku kutsuda ka õpetajate või arstide liidu taolist esindusorganisatsiooni, kes seisaks õpetlaste õiguste eest. Teadmusteenuse tasuta või väga väikese hinna eest hankimise soov näitab, kui väärtuslikuks pakutavat teavet hinnatakse. Oma töö eest õiglase hinna küsimine on õpetlase enda kohustus, kes siis veel peaks paremini teadma teadmiste väärtust.

Loomulikult on vaja, et õpetlased osaleksid ühiskonnaelus, et nad räägiksid kaasa riigi arengus ning annaksid nõu. Mõnes olukorras saab seda teha ka tasu eeldamata. Näiteks kui mõni õpilasrühm soovib ülikoolis tutvuda teadlaste tööga. Või kui riigi valitsejad on hakanud meie keskkonda ja inimasustuse struktuuri lõhkuvaid tehaseid ja raudteid rajama, siis tulevad kõik mõistlikud inimesed appi ja teevad, mis suudavad, et suurem kahju ära hoida.

Uuringud näitavad, et elanikkond usaldab teadlasi ja teadust. Millegipärast ei jõua see usaldus aga poliitikasse. Kui on kerkinud küsimus teadusrahastuse suurendamisest, järgneb sageli demagoogiline küsimus: mille arvelt seda tegema peaks, kas õpetajate või päästjate palkade arvelt? Küsimust ei tekkinud, kui otsustati tasuta bussitranspordile või Rail Balticule lisaraha anda.

Ometigi on teada, et investeeringud haridusse ja teadusse on alati kasulikumad kui infrastruktuuri arendamiseks tehtavad kulutused. See on arusaadav start-up’ide maailmas, kuid mitte riigi poliitikas.

Teadusrahastusest kõneledes on hakatud üha enam rääkima ülikoolide ja ettevõtetevahelisest koostööst. Kindlasti on Eesti ülikoolides teadmisi, mille rakendusi on võimalik kasutada majandustegevuses. Pidada seda aga peamiseks või ainsaks ühiskonna teenimise võimaluseks on viga. Heaolu ei seisne ainult majanduslikus toimetulekus, vaid selleks on vaja ka head tervist, ligipääsu kultuurile, häid suhteid lähi- ja perekonnas, eneseteostusvõimalusi, haridust jne. Kõigi nende elukvaliteedi aspektide kujundamises on ülikoolidel samuti oma osa. Seetõttu ei saa nõustuda Tööandjate Keskliidu manifestiga, millest jääb mulje, et selle autorid näeksid ülikoolide täiendavat rahastamist üksnes valdkondades, mis tagavad majanduskasvu.

Kuna ühiskonna jätkusuutlikuks arenguks on teadlaste osalus äärmiselt vajalik, peab teadustegevuse rahastamine muutuma. Mitmes riigis on leitud võimalused tagada õpetlastele sissetulek stabiilsema baaspalgaga. See vähendab administreerimiskulusid, projektide taotlemisega seotud närvipinget ja raisatud aega. Baaspalga eest osutaksid õpetlased ühiskonnale teatud mahus teadmusteenust. Sellisel juhul jääksid ära kulukad riigihangete protseduurid ning administreerimiseks mõeldud rahastuse saaks suunata sisutegevusse. Sellisel kujul pakutav ekspertiis oleks kättesaadav riigi- ja omavalitsusasutustele, ministeeriumidele ja ka mittetulundusühingutele ning teatud mahus lihtsamate konsultatsioonidena ka ettevõtetele.

Õpetlasel oleks võimalik baaspalgapõhise rahastusskeemi korral ise reguleerida, millistele organisatsioonidele ja millises mahus ta teenust pakub. Praegu hinnatakse teadlastöö kvaliteeti vaid bibliomeetriliste näitajate abil. Ühiskonnale osutatud teenused ei leia märkimist töötaja atesteerimisel ega ametikohale valimisel. Kuni teadlased on keskendunud ainult publikatsioonide arvu kasvatamisele, jääb teistele ühiskonnaliikmetele arusaamatuks teaduse vajalikkus ja see väljendub ka riigieelarves. Ühiskonna vajaduste rahuldamisse panustamine võiks tuua ka heldema rahastuse. Õpetlased ei tohiks ühiskonna heaks tehtavast tööst aja- ja rahapuudusel kõrvale jääda, sealt võivad sündida täiesti uued ideed ka alusuuringute jaoks. Seega tooks baaspalga sisseseadmine rahulolu paljudes eri aspektides.