Tasuta kõrgharidus on hädaorg

AHTI KALLIKORM

Eestis kehtib kirjutamata aksioom, et hariduse ja tervishoiu osas on iga kodanik ekspert. Seega luban endale esimest korda elus rääkida kaasa haridusdebatis. Et lugejad ei peaks mind täiesti diletandiks, siis märgin ära, et olen oma palga välja teeninud ka Tartu ülikooli lektorina ehk kõige madalamal ülikooli ametikohal pikkadel ja huvitavatel aastatel 1989–1994.

Juba toona olid ülikooli õppejõudude palgad väga nigelad, aga siiski Eesti keskmise lähedal. Vabandan kunagiste kolleegide ees, mina ei pidanud sellele vastu ja liikusin teistele radadele, mis tõid rohkem sisse. Mu austus allesjäänute meelekindluse vastu on aga lõputu.

Taastatud vabariigi algul oli kogu kõrgharidus tasuta. 1990. aastatel tulid tasulised õppekohad ja koos nendega ka õppelaenu võtmise võimalus. Minu enda õppejõukarjäär oli selleks ajaks lõppenud ja kõiki arenguid pole seetõttu peensusteni jälginud. Mis aga väga selgelt silma torkas, oli Jaak Aaviksoo sotsialistlik-populistlik loosung tasuta kõrghariduse sisseseadmiseks kõigile.

Tagantjärele targana võime öelda, et selle taga polnud mitte suur soov kõigi tudengite tasuta kõrgharimiseks, vaid erakõrgkoolide turult väljapuksimine. Kurb, et toonane Isamaa selle populistliku osa loosungist alla neelas ja siiani suurimaks haridusmaastikku muutvaks teetähiseks soovib põlistada.

Selge see, et tegutses ka täielikke nurgakoole nagu Euroakadeemia, vaba turg annab alati võimaluse lollidelt raha ära võtta. Isegi siis, kui need lollid tahavad kõrgharidust saada. Selle kaheldava kvaliteediga asutuse on haridusministeerium õnneks juba ammu kinni pannud. Samal ajal olen aastakümneid erasektoris töötades nautinud koostööd tarkade kolleegidega, kes on tulnud EBSist, Audentesest ja mujalt. Respekt!

Kunagine minister Aaviksoo suutis erakõrgkoolide ja erarahastuse kaotamisega suurendada meie riigiülikoolide finantseerimist vaid mõneks aastaks, seniks, kuni tema partei koalitsioonis püsis. Pärast seda on aga järgnenud süvenev hädaorg.

Sellest hädaorust on ainus tee välja tasulise kõrghariduse uuesti sisseseadmine, mille kõrval säilivad tasuta riigitellimuse kohad priimustele. Täpselt nii, nagu oli Eesti vabariigis kahe ilmasõja vahel. Riik peaks ette andma vajaliku õppekohtade tellimuse spetsialistidele ja selle eest ka maksma turu hinda. Edasine majandamine on juba ülikoolide asi, sealhulgas vastuvõetavate tasuliste tudengite hulk. See on riigi ja tööturu vaatepunktist täiesti loogiline, et oivikud saavad õppida tasuta, teised aga oma raha eest.

Kohe üldse ei taha ma kuulda hädakisa, et absoluutselt kõigil peab olema võimalus saada tasuta kõrgharidus. Öelge palun, miks on nii, et tasuta õpe gümnaasiumis ei taga õppurile häid tulemusi, tasuta õpe ülikoolis aga peaks justkui ime läbi tegema? See loogika lihtsalt ei tööta.

Pakun toimivat kompromissi: esimesele kursusele kõigis Eesti ülikoolides võtame kõik soovijad vastu tasuta õppesse ja kui nad läbivad edukalt esimese ja teise semestri eksamid, saavad nii ka jätkata. Akadeemiliselt vähem võimekas seltskond kas kukub välja või jätkab juba tasulises õppes. Nii või teisiti on tõsine puudus headest õppejõududest, ärme raiskame nende talenti ja aega vähemotiveeritud ja teiste huvidega üliõpilastele. Seda suurem on tasulise õppe korral võimalus maksta õppejõududele väärikat palka ja saada superspetsialiste ülikoolilõpetajate seast.

Eesti suurima ravimiettevõtte juhina võin öelda otse: me eelistame igal juhul kvaliteeti kvantiteedile. Jätame selle tasuta asjade lubamise häma, olgu tervishoius või hariduses. Vladimir Lenin on ammu surnud, tema ideed ei sobi kuidagi tänasesse päeva, isegi kui keegi kogemata meie vabast Eestist seda populistlikult soovib.

 

Ahti Kallikorm on ravimite hulgimüügi­firma Magnum juhatuse esimees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht