Soome-ugri õigus

ART LEETE

Klassikalises etnograafias käsitletakse traditsioonilist tavaõigust kõigi rahva kommete summana. Iseenesest ei ole see vale, ent jääb väga üldiseks ja küllaltki häguseks seisukohaks. Soome-ugri õigusest rääkides on seega küll vaja tajuda tavade iseloomu, ent jälgida ka seda, millises seoses on tavaõigus laiemate ühiskondlike suhete reguleerimise ja tõsiasjalike probleemide lahendamisega.

Riigi- ja metsaõigus

Komi etnograafia klassik Vassili Nalimov on Nõukogude aja alguses kirjeldanud oma kaasaegsete arusaama ametlike seaduste ja tavaõiguse vahekorrast. Tollased vallakohtute otsused tehti kohalikke tavasid järgides ja külavanemad rakendasid seadusi ainult siis, kui need komide traditsioonilise õiglustundega vastuollu ei läinud. Seega kinnitab Nalimov, et komi kombed olid õiguspraktikas ülimuslikud riigi seaduste suhtes. Vähe sellest, kommunistlike võimude seadusandluse aluseks pakkusid komid oma „kohalikke tavasid ja rahvuslikke ja piirkondlikke eripärasid“. Nad olid veendunud, et rahva võim peaks ka õigusloomes lähtuma rahva seisukohtadest. Mis iseenesest polnud ka vale põhimõte.

Tegelikus elus on kaks soome-ugri õigust. Üks nendest on lai ja mitmekesine, päriselt rahva oma, mida järgitakse ja rakendatakse loomuldasa, vajaduse korral ka vaikselt ja salaja. Soomeugrilased ei arva, et igasugused sekeldused tuleb avalikustada, kui mured on lahendatud suurema lärmita lähtuvalt oma metsaseadustest. Pealegi, et metsaseadus domineerib reaalses õiguspraktikas riigi seaduste üle, ei ole ju kohe teise astme kohtusse pöördumisel vajadust esimese astme järele.

Samal ajal on olemas olnud ka ametlik tavaõigus, mida võimud tunnustasid. Nagu juba osutasin, tegid komid Nalimovi andmetel katseid ametliku õiguse tõmbamiseks metsaseaduse liistule. Aga põhjarahvaste juures oli see nii juba tsaariajal ja ka Nõukogude perioodi alguses – näiteks veel 1926. aastal võeti Nõukogude Liidus vastu seadus, mis jättis põhjarahvaste klannikohtutele volitused kogukonnasiseste vaidluste lahendamiseks. Selles ametlikus tavaõiguse raamistikus lahendasid põhjarahvad probleeme, mis ei olnud nii olulised, et metsaseadust rakendama hakata. Seega toimis soome-ugri ametlik tavaõigus vastupidiselt riigi seaduste loogikale. Esmalt valiti välja juhtumid kõrgemale kohtule ja mis üle jäi, saadeti allapoole ametlikuks menetlemiseks.

Iroonilisel moel suhtus riik nii tsaari- kui ka Nõukogude ajal ametlikesse tavaõiguskohtutesse samamoodi, ainult et vastupidisest lähtepunktist. Klannikohtutele oli antud voli lahendada vähemtähtsaid asju. Ka seetõttu ei saanud handid-mansid menetlemiseks teatud kuritegusid nn metsakohtust välja lasta. Ugrilased ei olnud rahul viisiga, kuidas riik kuritegude hierarhia paika oli pannud.

Mõrv on väike eksimus

Ilmekalt tuleb see kuriteo kontseptsiooni erinevus esile tapmiste menetlemisel. Ametlikud tavaõiguskohtud tapmisjuhtumitega ei tegelenud. Riik ei usaldanud neid tavaõiguskohtutele seetõttu, et tapmist peeti selleks liiga raskeks õigusrikkumiseks. Hantide ja manside metsik õigus aga ei lubanud tapmisi ametlikult menetleda, sest neid peeti hoopis liiga kergeteks eksimusteks. Tapmist ei mõistetud üldse mingit erilist tähelepanu vääriva seigana. Lähtuti sellest, et handi ja mansi lauludes lohutab peajumala Numi Tooremi noorem poeg (hantidel As tij iki, mansidel Mis susne hum) mõrvareid:

Kui venelase juures raske saatus

   sind tabas,

kui sa sattusid väikeste

  aknakestega majja,

siis oma jumaliku käega tõmban

   su sealt välja.

Eelneva taustal on ootuspärane, et ametlike tavaõiguskohtute materjalid ei sisalda tapmistega seotud kohtuasju. Kui kõrgemad riiklikud kohtud mõnele tapmisele jälile said, siis neid juhtumeid muidugi menetleti. Nagu selgitab handi etnograaf Tatjana Moldanova, on Vene seadus lihtsalt raske saatus, ebaõnn, karistada saab aga ainult As tij iki.

Tapmine on handi ja mansi maailmapildi järgi mõttetu, sest inimene sünnib selle arusaama järgi pärast surma ümber. Seega tegelikult ei olegi kedagi võimalik tappa. Kui roim kogemata juhtubki, siis tapja karistamiseks puudub kultuuriline vajadus. Küll As tij iki vaatab, mida mõrvariga teha. Samal põhjusel on aga näiteks hauarööv karm asi, sest see segab ümbersündi või vähemalt hinge elu teises ilmas.

Metsaõigus

Muid süütegusid käsitletakse soome-ugri tavaõiguses rujarikkalt. Karistused võivad olla julmad, eriti juhtudel, kui inimesed lähevad metsa kallale või eksivad teiste inimeste metsaõiguse vastu. Mets on soome-ugri õiguse allikas. Metsaelu harmoonia lõhkumisse suhtuvad soomeugrilased asjakohase karmusega. Mansi muinasjutuvestja tädi Anne meenutas kord oma lapsepõlves kodukülas rakendatud karistust:

„Üks naine hakkas varem pohli korjama. Sellest saadi teada, taadid panid talle kasetohust märssi kolm kivi ja ta pidi niimoodi küla ühest otsast teise kõndima ja hüüdma, mis ta oli teinud. Meie vennaga olime lapsed, jooksime tema taga ja õpetasime. Ta kohkus nii ära, et kui ta küla tagumisse otsa jõudis, ei olnud tal enam häält:

„Pohlad … varastasin … pohlad … enam … ei tee … enam … ei tee …““

Komide metsaseadus ei piirdu ainult süüdlase hingelise hävitamisega. Soome-ugri õiguse tunnuseks on kurjategijale samasuguse kahju tekitamine või tema samasugusesse ohtu seadmine, nagu tema tegevuse tõttu ohvrile osaks oli saanud. Kui keegi metsas jahimehe püünistest või aidast varastab, seab ta küti elu ohtu. Too on arvestanud saagi või varudega, et metsas ellu jääda. Seega on õiglane karistus proportsionaalne, seades ohvri metsas samasse seisu. Tõsiasjalikke meetmeid süüdlase karistamiseks on sadakond. Näiteks viiakse varas sügavale metsa ja pistetakse tal üks pikem jändrik ront rüü varrukatest läbi. Seejärel jäetakse ta üksinda padrikusse.

Niisugust soome-ugri metsaseadust on üksikasjade tasandil riigi seadusandjatele raske välja pakkuda. Sellegipoolest on soome-ugri õiguse karmivõitu ja samas kerglasel stiilil utoopilist potentsiaali ametlike õigussüsteemide lõbusamaks ja tõhusamaks muutmisel. Igatahes on ilmne, et nagu vanadel roomlastel, nii ka soomeugrilastel ius est ars boni et aequi.