Soome-ugri animism: otsides tänapäevaseid mudeleid

Animistlik maailmapilt on kätketud igapäevastesse lugudesse ja toimingutesse.

ART LEETE

Tartu ülikooli etnoloogia osakonna soome-ugri uurimistoimkonna viimase aja uurimisprojektid* on olnud põhiliselt seotud soome-ugri rahvaste usundiga. Me käsitleme soome-ugri animismi põlisrahvastele minevikus ja tänapäeval omase tunnetusviisina. Püüame mõista elavat looduseusu kogemust süvitsi ja uurida põlisrahva usundi arengut seoses inimeste kohandumisega nõukogudejärgsete ühiskondlike muutustega. Oleme lähtunud eeldusest, et animistlik maailmapilt on kätketud igapäevastesse lugudesse ja toimingutesse, ent see maailmataju väljendub ka rituaalides ning isegi looduseusu ametlike organisatsioonide asutamises. Laiemas plaanis soovime levitada teadmisi ohustatud soome-ugri põlisusunditest ning soodustada usulise mitmekesisuse mõistmist.

Kurioosumid ja rekonstruktsioonid

Kauge aja kirjamehed ei väsinud kordamast fantastilisi kirjeldusi soomeugrilaste metsikutest kommetest ja kentsakast ellusuhtumisest. Meid kirjeldati januste verejoojate, andunud ebajumalakummardajate ja ennastunustavate nõidadena. Viimased kolmsada aastat on soomeugrilased koos oma animismiga olnud aga ka teadlaste ratsionalistliku vaatluse objektiks.

Animismi mõiste pakkusid välja renessansiaegsed õpetlased tähistamaks arusaama, et kõigil loodusnähtustel on hing. Moodsa tugitooli-antropoloogia klassik Edward Burnett Tylor määratles 1871. aastal animismi usuna hingestatud olenditesse. Tollal suhtusid akadeemilised ringkonnad animismi kui väärasse tunnetusviisi, mis on teadusliku maailmapildi võidukäigu tulemusel ajaloo prügikasti pudenemas (sarnaselt muude religioonide, näiteks kristluse ja islamiga). Animismi mõiste oli akadeemilise ideoloogia tööriist näitamaks maailmareligioonidele kätte nende õige koht (kõigi nende sättimine animismiga samale pulgale pidi ambitsioonikamaid spirituaalseid traditsioone alandama).

Juba oma klassikalises monograafias „Primitiivne kultuur“ kasutas Tylor animismi olemuse avamisel neenetsite usundiga seotud näiteid, mis ta oli hankinud soome keeleteadlase ja etnograafi Matias Aleksanteri Castréni uurimustest. Seega olid soome-ugri rahvaste põlisusundi uuringud haaratud ka animismi teooria väljatöötamise protsessi. Soome-ugri animism on soodustanud evolutsionistliku teooria sündi, ent hiljem on meie sugulasrahvaste usundit omakorda uuritud arenguõpetuse taustal, käsitledes animismi tunnuseid jäänustena kauge mineviku vaimsest kultuurist.

Animismiuuringute uus laine

Animismi üle mõtisklemine oli üks varajase kultuurievolutsiooni märgilisi teoreetilisi ettevõtmisi. Ühes klassikalise evolutsionismi langusega antropoloogias ja etnoloogias hääbusid ka püüded animismi mõtestada. Viimastel aastakümnetel on paljud teadlased (nende hulgas näiteks Philippe Descola, Tim Ingold, Graham Harvey, Eduardo Viveiros de Castro ja Deborah Bird Rose) tõstnud animismi taas teaduslike arutluste hulka. Tänapäeval ei mõisteta põlis­usundeid enam minevikust pärinevate naiivsete maailma seletamise moodustena. Animismi käsitletakse tervikliku tajumise, mõtlemise ja tegutsemise viisina, mis hõlmab inimesi ja kõiki teisi olendeid.

Meie määratleme soome-ugri animismi kui loomade ja vaimudega seotud, põlisrahvastele omast tunnetuse ja tegutsemise viisi. Animistlik mõtlemise ja toimimise laad on põimitud soomeugrilaste eluviisiga ja areneb vastasmõjus valitsevate religioonide ja ideoloogiate ning laiemate ühiskondlike muutustega.

Tänapäeval pole soome-ugri maailmas kristluse, islami või ateismiga kokku puutumata inimesi ega evolutsionistlikes unenägudes terendavat ürgset soome-ugri looduseusundit. Aga sellel laias ilmas toimuvast teadlikul animismil on tänapäevalgi soomeugrilaste kogukondades mitmesuguseid funktsioone.

Meid huvitabki see, milline on soomeugrilaste animism tänapäeval. Oleme püüdnud mõista animistliku kogemust süvitsi, käsitledes inimeste arusaamade mitmekesisust nii põliskultuuri püsimise kui ka postsotsialistlike ühiskondlike muutuste taustal. Animismi saab uurida selle avalike manifestatsioonide kaudu (nagu näiteks kollektiivsed ohverdusrituaalid), aga ka inimeste mõtete ja tunnete väljendamise viise jälgides.

Oma uuringute raames oleme viimastel aastatel käinud etnograafilistel uurimisretkedel komide, maride, hantide, manside ja metsaneenetsite juures. Kõige intensiivsemalt on meie toimkond aga töötanud udmurtide seas. Eri aastaaegadel toimuvad udmurdi ohverdustaiad on meil peaaegu kõik põhimõtteliselt kirjeldatud ja üles filmitud. Ilmneb, et soome-ugri animism on omal kombel elus igal pool, ent mängib kohalikus elus ja inimeste tundmustes eri paikades erisugust rolli.

Uurimistööd alustades eeldasime, et tänapäevasele soome-ugri animismile on omased kolm tunnust. Arvasime, et suur osa meie hõimlaste looduseusust on justkui nähtamatu, jäädes kätketuks inimeste igapäevastesse mõtteharjumustesse, käitumise ja eneseväljenduse viisidesse. Teiseks oletasime, et kollektiivsed ohverdusrituaalid on sotsiaalselt kõige tähendusrikkamad ja märgilisemad animismi ilmingud, võimaldades ilmekalt analüüsida põlisusundi ühiskondlikku toimimist. Kolmandaks mõtlesime, et pärast nõukogude aega toimunud animistliku traditsiooni avalikud arengud suunavad looduseusundit rohkem ametliku institutsionaliseerumise suunas (luuakse usuorganisatsioonid, mis hakkavad inimestele ette kirjutama, kuidas olla ja mida teha), muutes animismi järgijad poliitilis-bürokraatliku süsteemi osaks.

Seega tundus meile, et soome-ugri animism areneb tänapäeval korraga nii inimeste intiimse kogemuse, kogukondliku eneseteadvustamise viisi kui ka avaliku ühiskondlik-poliitilise jõuna. Kõik näis loogiline ning me asusime heas usus asja uurima. Mis sellest välja tuli, sellest juba järgmistes lugudes.

* PUT590 „Tänapäevane soome-ugri animism: funktsioonid ja sotsiaalne kontekst” (2015–2018), hõimurahvaste programmi projekt „Soome-ugri religioossed identiteedi-manifestatsioonid“ (2018–2019), Tartu ülikooli baasgrandid „Soome-ugri etnilised ja religioossed diskursused“ (2018) ja „Soome-ugrilased multietnilises ühiskonnas: kohtumine religioonide piiridel“ (2019–2021).