Salakarid indiviidi ja riigi suhtlemises

Nõukogude aja järsk vahetumine iseseisva Eesti ajaks ja iseseisva Eesti aja vahetumine Euroopa ajaks tekitab küsimuse, kuidas on psühhoanalüütilise vaatenurga alt vaadatuna muutunud eestlase enesetundmus.

ANTS PARKTAL

Eestis võib märgata üha kasvavat rahulolematust eluoluga, veel enam, hoolimata meedias valdavalt levivast rõõmsast ja rahulolevast meeleolust märkab psühhoanalüütik kliinilises töös, kuidas tänapäeva sotsiaalne õhustik kahjustab inimese vaimset tervist. Kunagised Freudi-aegsed neurootilised häired on asendunud piirialaste, autistlike ja psühhootilistega, kunagised suguelumured puudustega tundeelus ja suhetes. Nihe pole toimunud mitte ainult Eestis, vaid kõikjal, kus laiutab läänelik tarbijakultuur.

Mis toimub eestlasega Eesti riigis? Miks hoolimata heaolu kasvust vajub inimese meel vaikselt masenduse sohu või kiirustab maanilisse tormamisse? Mis on puudu või mida on liiast?

Hoidev keskkond

Inimene ootab riigilt hoidvat keskkonda, mis tekitab inimeses tunde, et riik on osa temast endast. Hoidev keskkond sünnib inimlikus suhtlemises riigiga. Kui riik ei rahulda piisavalt inimese loomulikke vajadusi, siis tekib pinge ja rahulolematus. Hoidev keskkond aitab inimesel tekkinud ärevust taluda. Eriti on hoidvat keskkonda vaja ühiskonna järskude muutuste korral, mil inimese endine identiteet ehk enesetundmus on uues olukorras asendunud meelesisese kaosega. Arusaamine iseendast kui asjalikust ja toimetulevast inimesest on asendunud segaduses, teadmatuses inimesega, kelle ees on hulk vastuseta küsimusi.

Ümbritsevas elus võib märgata, et inimeste ja valitsejate vahelises suhtlemises tundeside kas puudub või on lõtv. Vastastikusust suhtlemises annab tikutulega otsida. Pigem peab üksildane juht tarka monoloogi tühjas, justkui kuulajateta saalis. Kui puudub tundeside ja vastastikusus, siis on suhe vaid vormitäide. Tühjade sõnade ja arusaamatute mõtete vahetuses jäävad mõlema eesmärgid saavutamata, hoidvat keskkonda ei teki. Halvemal juhul pinged suurenevad, tekitavad ärevust ning põgenetakse ärevuse eest magusasse enesepiinamise masendusse või asjatu askeldamise hullumeelsusesse.

Tekkinud raskesti lahendatavad küsimused suhtlemises inimese ja riigi vahel võivad viia täieliku vastastikuse mittemõistmiseni, arusaamatuseni, mille tagajärjel lõhestuvad tunded kaheks. Tekib seisund, kus iseenda ja teise inimesega seotud viha- ja armastustunded ei liitu meeles enam ühtseks tervikuks. Vastandlike tunnete tasakaalu on inimesel niigi raske hoida, eriti pingelistes olukordades. Tekkinud ambivalentsustunne ehk kaksipidisus on talumatu ning nõuab põgenemist, kuna inimese lagunenud terviklikkus vajab kooshoidmist. Riigi ja inimese suhtes tajub lõhestunud meelega inimene riiki täiesti halvana ja ennast ülimalt heana või vastupidi. Sellises must-valges suhtes asendub tasakaalustatud elav suhe kas tardumise või väljaelava käitumisega (nt aprilliöö sündmused 2007. aastal). Olukord, kus inimeste jaoks ei ole riiki kui elavat kaaslast ning elusat inimest ei ole riigile olemas, meenutab Nõukogude aega ja nõukogude inimese lõhestunud meeleilma. Nõukogude aega, kus riik oli kõik ja inimene eimiski, vaid tühine ühik plaanikomitee laia haardega plaanides.

Küsimus ei ole eestlase loomuses. Ei ole kodanikkond kehvakene ega ka valitsejad mitte. Valitsejad on rahva valitud ja esindavad samasugust meeleilma kui rahvas. Kus on siis tekkinud vastuolu lätted? Miks meie ellu hiilib märkamatult Nõukogude minevik?

Meelesõnumine ehk leinatöö

Enamik eestlastest on lähiminevikus rängalt kannatada saanud. Haavade valu ei vaibu, enne kui hingehaavad ei ole meelesõnumises terveks ravitud. Talumatu pinge korral võib haavatud meel välkkiirelt põgeneda haavade löömise aega, kus tunded ja mälestused on teineteisest lahutatud. Inimene kogeb vaid arusaamatut valu või tunnetest tühje meenutusi. Meelesõnumises leiab kehaline valu sõnad ning teiseneb kannatuseks. Vaevavad tunded täidavad mälestused tunnetega. Nüüd saab inimene oma tunnetest mõelda, kuid kannatuste kogemine avab ka toimunu tegeliku õuduse. Kohtumine iseenda abituse, alanduse ja kogu olukorra paratamatusega võib avada inimese hinge, et andestada kurjategijale. Andestust vajab eelkõige kannatanu, et teha rahu minevikuga ja elada jälle oleviku eluhetkes. Kurvameelsus saab siis olla osa loomulikust elust ning toimekas elurõõm rakenduda inimese loomulikku kulgemisse.

Lääneeurooplased alustasid meelehaavade ravi pärast Teist maailmasõda. Eestlastele ei andnud sõjajärgne aeg meelesõnumiseks mingitki võimalust. Veel enam – vabaduse kaotus, Eesti Vabariigi okupeerimine ja järgnev annekteerimine lisasid hinge uued haavad. Kas taastatud Eesti Vabariigis on meelesõnumine võimalik, toimunud või on haavad endiselt ravimata, on küsimus, millele ei ole lihtne vastata.

Usaldus ja võimaluste meeleväli

Minevikusündmused, mis võtsid paljudelt inimestelt oma riigi, vabaduse, elu ja lähedased ning vara ja omandi, kahjustasid usaldust suhetes nii lähedaste kui ka riigiga. Usaldus kui veendumus, et keegi on sinu jaoks olemas ja ta ei tee sulle haiget, loob suhtes kindlustunde. Usalduslikud suhted kujunevad varases lapsepõlves, kui lapse mõistlikud soovid leiavad vanemate poolt piisavalt rahuldamist. Lapseeas tekkiv alususaldus annab inimesele sotsiaalse eneseteadmuse kujunemisel (vanuses 15–25) ootuse, et ka suhetes riigiga on samamoodi. Kas oodatust saab oodatav, kas usaldus tekkib riigi vastu või mitte, sõltub suhtlemiskogemustest riigiga.

 

Suhtes on usalduse kõikumine ja vahel ka kadumine kooselu inimlik osa. Kahjustatud usaldust on võimalik taastada, kui inimese ja riigi vahelises suhtlemises taastub nn võimaluste meeleväli.1 Võimaluste meeleväli kui kujuteldav ruum suhtlejate meeltes kujuneb varajases lapsepõlves ning loob aluse mänguliseks ja loovaks meeleks. Usaldus saab tekkida loovas ja vastastikuses suhtlemises võimaluste meeleväljas, kuhu saavad ilmuda siirdeasjad (esemed, nt rahvuslipp) ja siirdeilmingud (vaimsed nähtused, nt laul „Mu isamaa on minu arm“). Siirdeasjad ja -ilmingud on teineteisega jagatud aines, mida inimene ja riik koos tegutsedes koos loovad, kasutavad ja mille üle koos tundeid tunnevad ning mõtteid mõtlevad. Kusjuures siirdeasjad ja -ilmingud ei kuulu ei rahvale ega riigile, koos looduna on need ka omavahel jagatud. Eesti riigi taastamisel algatas Eesti Muinsuskaitse Selts Nõukogude võimu hävitatud Vabadussõja mälestussammaste taastamise, millega erineva hoogsusega kaasa tuldi. Ühiselt Vabadussõja mälestussambaid taastades taastati ühtlasi ka riigi ja rahva vahelist usaldust ja loodi võimaluste meelevälja.2 Sama toimus ka kodanike komiteede liikumises, kus koos taastati kodanikkonda, tõsi, esialgu küll ilma riigita, ning Rahvarinde poolt kaablikraavi rajamisel ehitatava Rahvusraamatukogu hoone tarbeks. Loovat mängu siirdeasjade ja -ilmingutega võib tänapäeval leida Andrus Kiviräha näidendis „Isamaa pääsukesed“, kus ehe rahvalikkus liidetuna riiki puudutava ainesega liidab saalis publiku näitlejatega ning riigi rahvaga. Võimaluste meeleväli puudus, kui riik Vabadussõja mälestusmärgi Vabaduse väljakule ühepoolselt püstitas, hoolimata nii inimeste kui ka asjatundjate soovitustest ja arvamustest. Kas usaldus riigi vastu kasvas või vähenes, seda oskab igaüks meist ise öelda.

Eneseteadmus ehk identiteet

Rahva ja riigi suhtlemise kriis väljendub ka kodaniku eneseteadmuses, mille kujunemine algab noorukieas. Kodaniku eneseteadmuse kujunemine hõlmab keerulisi kulgemisi, mille mõistmiseks on peale toetumise ratsionaalsele mõistusele vaja aru saada ka tunnete irratsionaalsusest. Riik võib olla osa inimesest, tähendusrikas ja väärtuslik, kuid samahästi võib muutuda ka mõttetuks, kõlbmatuks ja väärtusetuks.

Eesti riigi kodaniku eneseteadmus on alles kujunemise alguses, rohkem vormiline ja pindmine kui sisuline, tunnetes ning mõtetes läbitunnetatu. Kui palju elus toimunud muutused on muutnud eestlase meeleilma, pole selge.

Nõukogude aja järsk vahetumine iseseisva Eesti ajaks ja iseseisva Eesti aja vahetumine Euroopa ajaks tekitab küsimuse, kuidas ja mil moel on eestlase enesetundmus muutunud psühhoanalüütilise vaatenurga alt vaadatuna. Võib oletada, et paljud elavad omas meeles endiselt Nõukogude ajas, kuna kaotatut ei ole piisavalt leinatud. Idasakslastel on samalaadse olukorra kohta väljend „Berliini müür meeles“.3 Mis siis saab, kui enne eestlase kaotatud rahvusliku eneseteadmus taastumist on uus euroopalik juba kohal? Kas võib tekkida olukord, kus endisest nõukogudeaegsest eneseteadmusest kujuneb uue euroopaliku eneseteadmuse toel hoopis uus kummaline nõukogulik-euroopalik moodustis? Eneseteadmus, milles teineteisega põimuvad leinamata nõukogudeaegsed väärtused ning alles toored euroopalikud väärtused, mõlemad veel läbi seedimata.

Jakob Hurt muretses, et eestlased ei saksastuks ega venestuks, Noor-Eesti soov oli saada eurooplasteks, kuid jääda eestlasteks,4 ja kuna Jaan Kaplinski hoiatab enesekoloniseerimise eest ning Viivi Luik soovitab pildi ilu rikkumist, siis kas me ei võiks mõelda, kui ohtlik on eesti keele ja kultuuri ning rahvuslike väärtuste kaotus.

Ants Parktal on psühhoanalüütik.

1 Võimaluste meeleväli on kujuteldav ruum ema ja lapse meeles, kus kohtuvad mõlema mõtted ja tunded, kus kujuneb mänguline mõtlemine ja loovus.

2 Näiteks võib tuua Tallinna näidislinnuvabriku direktori Aleksander Linnu märkimisväärse vaimse ja rahalise toetuse Jõelähtme vabadussamba taastamiseks ja kodanike komitee valimisteks.

3 Vt Aimar Ventsel, Kuidas idasakslased vasakpoolsetest parempoolseteks said. – Sirp 15. II 2019.

4 Ehkki Uku Masing on küsinud: milleks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht