Reform reformi pärast

Intervjuu KBFI endise direktori Raivo Sterni ja kevadel ametisse valitud direktori Urmas Nageliga

MARGUS MAIDLA

Peaaegu üheksa kuud pärast seda, kui oli lakanud tuksumast viimaste kümnendite väljapaistvaima ja karismaatilisema teadlase ja riigimehe, akadeemik Endel Lippmaa süda, sai uue direktori Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI), mida rahva seas tunti paremini tema asutaja ja kauaaegse juhi järgi lihtsalt Lippmaa instituudina.

Olnust, olevast ja tulevast avaldavad oma mõtteid kaks ametiaega direktoriks olnud dr Raivo Stern ja uus direktor dr Urmas Nagel.¹

Kõrvaltvaatajale tundub, et võite oma kümneaastase KBFI direktoriks oleku perioodiga igati rahule jääda. Tahtmata lugejaid ülemäära koormata kronoloogilise ülevaatega instituudi saavutustest, annab teie edukusest tunnistust kas või see, et 35aastane KBFI on juhtivpartner kahes uues teaduse tippkeskuses,² mille konkursiperiood hiljuti lõppes. Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) juhitud konkurss võis toimuda küll segaste kriteeriumide alusel, aga lõppes KBFI-le igati edukalt.

Raivo Stern: Selline teadusasutus nagu KBFI toimib raamistikus, mille on suuresti määranud finantseerimissüsteem ja selle omakorda üleüldine (teadus)poliitika.

Hoolimata edukast tippkeskuste konkursist ei ole Eestis olnud tippteadusele keskendatud KBFI-le soodsat teaduspoliitikat ja ma ei ole kindel, et seda ka lähiajal tuleb. Paradoksaalselt on Eesti (teadus)poliitika mantra pigem teadusvaenulik – prevaleerib seisukoht, et teadust tuleb teha eranditult õpetamise juurest ja kõrvalt. Sellisel seisukohal ei ole alust kusagil maailmas. Teadustegevus ise on primaarne, teadusteema sisemine loogika ja lahendatav ülesanne määrab vajaliku optimaalse teadusgrupi sisu ja suuruse ning loomulikult on selle grupi liikmeteks vaja kaasata noori lahtise mõtlemise ja hea ettevalmistusega kraadiõppureid – nii need asjad igal pool maailmas käivad.

Hiljuti tulid jälle välja ülikoolide reitingutabelid. Tartu ülikool istub nagu naelutatult 351. ja 400. vahel (viimase, 6. IX 2016 avaldatud „QS World University Rankings“ edetabeli järgi on Tartu ülikool tõusnud 347. kohale. – M. M.), mis on ju suurepärane tulemus, aga see on ka kõik, mida meie ühiskond praegu suudab.

Kõrvaltvaatajale võivad ju tunduda teadusse ja kõrgharidusse panustatavad summad suured, aga muu maailmaga võrreldes on need kohutavalt väikesed. KBFI edukad teadusrühmad toimivad üpris sarnaselt ülikoolide edukate teadusrühmadega, aga väga erinevalt ebaedukatest ülikoolide teadusrühmadest. Praegune teaduse rahastamine suurendab minu meelest väheedukate teadusrühmade arvu ega soodusta edukust. Peapõhjuseks pean siin just seda, et peamiselt teadustegevusele keskendunud teadusrühmade ja teadusasutuste tegevust ei soodustata. Igal endast lugupidaval ja oma arengut tähtsaks pidaval riigil peab olema tipptasemel teadusega tegelevate asutuste võrgustik, sest see arendab lõpuks välja ka tipptasemel tööstuse, kes saab alati pöörduda võrgustiku poole, kui tekib mõni lahendamist vajav ülesanne, s.t teave ja kompetentsus on siin kohapeal, oma riigis. Need asjad ei käi niimoodi naivistlikult „rahvusvahelisel turul“, et võtame mõne ekspertiisi või küsime nõu piiri tagant. Kui me seda teeme, saame küll mingi vastuse, aga meie idee on kohe ka neile maha müüdud.

Kuidas noored ja andekad KBFI üles leiavad?

Geopoliitiliselt on meil väga raske olla nähtav Tartu ülikooli tudengitele, sest me lihtsalt oleme kaugel. Oleme küllalt teinud, hambad ristis, katseid, aga need katsetused on kõik üsna kurvalt lõppenud. Teadustööle loksumine muu õppeprogrammi kõrvalt, kui vahemaaks pole mitte kõrvalkabinet, vaid 200 kilomeetrit, lihtsalt ei tööta. Probleemiks on muidugi ka see, et nii nagu mujal, väheneb ka Tartu ülikoolis KBFId huvitav üliõpilaskond. Kui ikka peab auditooriumis lugema kõrgema taseme kursust kahele-kolmele tudengile, siis on see üüratu ressursi raiskamine, ka tudengitele oleks hulga kasulikum osaleda loengu asemel näiteks nädalavahetuse rühmatöös. Palju parem pole seis ka meile lähemas Tallinna tehnikaülikoolis, kus tõenäoliselt juba teist aastat järjest ei avata füüsika magistrikursust, sest ei ole piisaval arvul tudengeid.

KBFI avalike dokumentide andmebaasist saavad kõik lugeda Tartu ülikooli ühinemisettepanekut KBFIle, s.t ettepanekut liita KBFI ülikooliga, ja ka KBFI äraütlevat vastust. Teadus­administraatorid on Oki aruandest välja noppinud eri teadusasutuste liitmise ettepanekud ja ilma põhjalikuma analüüsita hakanud kõiki usinasti suunama ühinemise teele. Hiljuti kuulsime uudist, et TTÜ on liitnud IT kolledži ja selle peale vähenes kohe IT kolledžisse sisseastumise konkurss, sest sisseastujad jälgivad väga teraselt ka valitava õppeasutuse mainet. Ju see siis liitmisel kannatas.

Millega põhjendada KBFI senist iseseisvat staatust? On see ikka hea või hoopis halb?

Oki raport on tervitatav püüe kirja panna mingisugustki terviklikku ja konkreetset strateegiat, teiselt poolt on see vastandlike seisukohtade fragmentaarium ja sellisena paraku kogu oma eesmärgile ja püüdele kahjulik dokument. Selle põhipüüe on saada Eestisse suur teadus(asutus), ja seda mitte vaimult, vaid suur, nagu on Soome või Taani või mõne teise võrdleva maa teadus(asutused), ja me saame kõik suurepäraselt aru, et meil ei ole selleks baasi ega ressurssi. See on raporti peamine vastuolu: ühendame kõik ühte või paari suurde puntrasse (loome kriitilise massi), mitte aga ei sea eesmärgiks veel paremat teadust ega mõtle välja viisi, kuidas seda saavutada. IT kolledži liitmine on mulle kui kõrvalseisjale päris ilmekas näide: liidame mehaaniliselt ära, et TTÜ saaks (veel) suuremaks, aga mis sellest sisuliselt tolku on, ei oska keegi vastata. Selles kõiges ei ole näha ei läbimõeldust ega mõtestatud plaani. Reformi eesmärgiks saaks olla ainult parem töö – tippteadus, mitte aga reform iseenesest või haridus- ja teadusministeeriumi haldusala vähendamine, et ametnikel oleks lihtsam vähema arvu asutustega suhelda. Minule on Oki raportist jäänud just selline mulje, et see ei teeni peamisi, vaid just nimelt sekundaarseid eesmärke.

Kui nüüd rääkida KBFI iseseisvusest, siis juhul, kui meid tahaks võtta üheks oma osaks üleeuroopaline teadusasutuste võrgustik, näiteks kui KBFI ühes või teises vormis muutuks Euroopa magnetlabori (EMFL) võrgustiku (mis toimib suurepäraselt Saksamaal, Prantsusmaal ja Hollandis ning mille värskeks kollektiivseks liikmeks on nüüd astunud ka Inglismaa) üheks osaks, siis arvan, et see on väga hea plaan ja me mõtleksime välja toimiva tegevuskava. See oleks väga selge areng, kus päevapealt on näha, kuidas meie teaduslik tase läheb paremaks ja tekib lisaressurss teadusgruppide ja -teemade rotatsiooniks. Kõige keerulisem meiesuguse iseseisva teadusasutuse puhul ongi ehk see, kuidas me tagaksime töörühmade vahetumise – kuidas saavutada see, et väsinud ja kustumise äärel töörühmad saaksid mõistlikult lõpetada ja/või formeerida end uute teemade ümber ning kuidas soodustada uute liidrite esiletõusu, kellel on visioon, ettevalmistus ja võimekus panna kokku jällegi uus maailmateaduse eesliinil olev töörühm. Meil paraku pole sellist terviklikku finantseerimissüsteemi, mis sellist rotatsiooni ja arengumudelit soodustaks.

Kuidas sõnastaksite nüüd, mil te enam direktor ei ole, KBFI ees seisvad eesmärgid ja ülesanded?

Võitleksin selle nimel, et meil tekiks midagi sellist, mida võiks nimetada KBFI riiklikuks rahastamisskeemiks. See ei oleks mitte rühmade tööraha, ei oleks ka lihtsalt baasfinantseering, millega peaks justkui lahendama kõike seda, mis on rühmade kõrval ja/või kohal. See taotletav süsteem looks korra, kus meil on näiteks iga kahe aasta tagant asutuse rahvusvaheline hindamine, mis toob kaasa vähemalt poolele rühmadest pingeritta järjestamise selgete tippteaduse kriteeriumide alusel. Näiteks kui selles pingereas on neli kuni kuus töörühma, siis kaks viimast saaksid endale selge märgi ja viite, et neid järgmisel perioodil enam ei rahastata. Nad (juhid) võivad otsida endale kas professori koha või siirduda kuhugi mujale soodsamasse keskkonda ja neil on kaks aastat puhveraega otsuste tegemiseks. Vaja on mõista, et selline rotatsioon on selgelt seotud teadustulemustega, mitte mingi lühiajalise õnne või ebaõnnega. Väidan, et valdkonna sees on teadustegevus suurepäraselt võrreldav, raskem on minna valdkondadeüleseks ja hakata näiteks füüsikut usuteadlase või filoloogiga võrdlema. Kui võrrelda füüsika-keemia ja ka bioloogia piirimail tegutsevaid täppisteaduslikke gruppe, siis nemad on üsna hästi võrreldavad. Selline süsteem ei ole midagi erakordselt, seda skeemi on rakendatud eesrindliku teadusega riikides ja see toimib seal suurepäraselt. KBFIs olen palju eeskuju võtnud akadeemik Mart Saarma juhitud Helsingi biotehnoloogia instituudist, kus niisugune süsteem toimib.³ Kuid selleks on vaja poliitilist otsust. See, et KBFI tegutseb omanimelise seaduse raames, on poliitiline realiteet, aga sellele seadusele ei ole kahjuks järgnenud tegevust võimaldavat tervikliku ja süsteemse rahastuse plaani.

Dr Urmas Nagel, teid valiti kevadel KBFI direktoriks. Miks otsustasite kandideerida?

Urmas Nagel: Otsus ei tulnud kergelt. Mingil hetkel süvenes nii endas kui ka töökaaslaste mõttevahetustest arvamine, et instituut vajab muudatusi. Praegu läheb instituudil teadustöös hästi, aga pikas perspektiivis ei pruugi „heast” piisata. Peame arvestama taustsüsteemidega ja paindlikult muutuma. Millised muudatused toetaksid institutsioonide liitmisel ühtaegu nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka meie teadlaste potentsiaali parimat rakendamist? Kas KBFI on Eesti teadusele kasulikum ja võimekam iseseisvana või lahustatuna? Milleks üleüldse on vaja üht iseseisvat avalik-õiguslikku teadusinstituuti? Need teemad on vaja laiemas ringis selgeks rääkida.

Miks peaks KBFI jätkama eraldi teadusinstituudina?

Oleme iseseisva asutusena saanud teadustööd teha hästi kõrgel tasemel, seega ei ole põhjust kaotada KBFI ebatõhusa töö või halva teaduse tõttu. KBFI juhtivad teadlased on omal alal maailmas tuntud, näiteks Jüri Alliku uurimusest⁴ võib leida, et Eesti teadusasutustega seotud 42st eriti palju tsiteeritud teadlasest on seitse pärit KBFIst. KBFI väiksust arvestades on see väga suur arv.

On tähelepanuväärne, et teadusvaldkonniti on kõik sinna nimekirja sattunud füüsikud KBFIst.

Arenenud riikide teadussüsteemides on alati ka ülikoolidest eraldi teadusasutusi, mille eripära võrreldes ülikoolidega on kõrgem tase, laiem haare ja laiemad teemad ning tegelemine riiklikult tähtsate ülesannetega.

KBFI teadustöö on koondunud rahvusvahelise kaliibriga heatasemeliste uurimisprogrammide alla, hõlmates kõrge energia füüsikat, kvantnähtusi tahke keha füüsikas, tuuma magnetresonantsi spektroskoopiat, toksikoloogiat ja nanoosakeste toksikoloogiat ning bioenergeetikat. KBFI uurimisprogrammid on oma olemuselt interdistsiplinaarsed ja meile on oluline koostöö kõigi ülikoolide ja teadusasutustega. Teadusega üldse ja meil siin eriti on ju nii, et kui teadlane tegeleb oma kitsa valdkonnaga, siis koostööpartnereid on tal vaja otsida üle maailma ja nii on KBFI teadlased seotud paljude rahvusvaheliste projektidega. KBFI uurimisprogrammide asjakohasust hindab KBFI rahvusvaheline nõuandev kogu, kes järgmine kord koguneb Tallinnas septembri viimastel päevadel.

Eesti-sisese koostöö näiteks võib tuua meie kaks uut teaduse tippkeskust. Martti Raidali juhitud „Tume universum“ on koostöö Tartu (Tõravere) observatooriumi ja Tartu ülikooli füüsikutega. Minu juhitud tippkeskuses „Kontrollitud korrastatus kvant- ja nanomaterjalides“ on KBFI partneriteks Tartu ülikooli füüsikainstituudi kiletehnoloogia labor ja Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledž.

Peale tippteaduse on Eestis KBFI tähtsaim ülesanne koostöö koordineerimine Euroopa tuumauuringute keskusega (CERN). See on valdkond, mis ka avalikkusele ehk kõige rohkem silma torkab.

Kui vaatan instituudi välisilmet, siis tundub mulle, et KBFI on ELi üsna rikkalikest infrastruktuurilistest investeeringutest ilma jäänud.

Jah, me oleme läbi aegade osalenud oma taotlustega peaaegu kõikidel taristu investeeringute konkurssidel, aga pole mahtunud rahastatavate objektide loetelusse. Viimases, ASTRA voorus läks meil paremini ja saame oma Akadeemia tee maja rekonstrueerimisega suurendada energiatõhusust ja parandada töötingimusi.

KBFI hoone on arhitekt Raine Karp kavandanud suurejoonelise teadustemplina, välisilme on kaugvaates ju igati imposantne. Karin Hallas-Murula sõnul võib KBFI hoonet nimetada rahvusraamatukogu väikeseks vennaks.⁵ Hoone on ehitatud kahjuks ajal, mil ehituses ei olnud kvaliteet eesmärgiks. Tellisvooder mureneb ja klaaskatused ei pea vett. Kauni paemüüriga saaliplokk ei ole praegu suure kasutusväärtusega. Tuleb tõdeda, et arhitektuuriväärtused ja kasutusväärtus ei ole enam ammu kooskõlas. Maja ajakohastamise otsused seisavad ees ja kavatseme kaasata eksperte, et teha hoone vähese rahaga korda.

Palun tooge välja mõned oma strateegilised eesmärgid. Kuhu tahate instituuti juhtida?

Leian, et kõige tähtsam eesmärk on tagada dünaamiline areng ja selleks on vaja järelkasvu. Et oleks uusi inimesi, kes oleksid võimelised algatama uusi suundi, juhendama doktorante, magistrante ja nooremaid ning osaleksid instituudi arendamises. Teadustöö on pidev uue otsimine ja avastamine ja selles mõttes on eesmärk praegust teadustöö taset veelgi parandada ja rahvusvaheliselt nähtavamaks muuta. Teadustöös on vaja bioloogiliste objektide uurimisel paremini kasutada füüsikute meetodeid.

Rääkige lähemalt koostööst Euroopa tuumauuringute keskusega.

20 aastat tagasi võeti Eesti vastu CMSi eksperimendi liikmeks ajal, kui suurt hadronite kiirendit LHC alles projekteeriti ning see on võimaldanud Eesti teadlastel ja üliõpilastel osaleda LHC programmis. 2007. aastal liitus KBFI ülemaailmse LHC andmetöötlusvõrgu Worldwide LHC Computing Grid (WLCG) arendusprojektiga ja KBFIs asuv CERNi teise taseme (Tier 2)⁶ arvutuskeskus võimaldab eksperimendiandmeid edukalt analüüsida ehk siis teha teadustööd osakestefüüsika vallas. KBFI arvutuskeskus on Eesti suuremaid ning koos TÜ, TTÜ ja EENet-iga arendame Eesti teadusarvutuste infrastruktuuri (ETAIS).

CERNi tegevuse võib laias plaanis jagada kaheks: teaduskatsete tegemiseks ja infrastruktuuri haldamiseks. Infrastruktuur on LHC kiirendi ise, kuid mitte kiirendi eksperimendid, näiteks CMS ja Atlas. Selleks et seda infrastruktuuri korras hoida, tegeletakse pideva majandamise ja allhangetega. Hanked lähevad siiski ainult kas CERNi täisliikmetele või assotsieerunud liikmetele. Need kõrgtehnoloogilised hanked on sageli seotud arendustööga. Meile on need uksed suletud, kuid avaneksid, kui Eesti astuks CERNi liikmeks ja koostöö CERNiga saaks märksa laiema kõrgtehnoloogilise ettevõtluse ja majanduse arendamise dimensiooni. Juba praegu on ettevõtteid, kes on valmis ja võimelised nendes hangetes osalema, nagu selgus paar kuud tagasi, kui siin käis CERNi delegatsioon ja toimus kohtumisi, sh ka ettevõtlusministri Liisa Oviiri juures. Me väga loodame, et praegune areng viib selleni, et Eesti astub CERNi liikmeks.

Kuidas te teadusgrantide jaotusmehhanismiga rahul olete?

KBFIst vaadatuna on meil viimasel ajal läinud päris hästi ja see on mulle endalegi meeldiv üllatus. Instituudi teadusrahastuses oli suur kriis umbes kümme aastat tagasi, kui hakkas kaduma sihtfinantseerimise süsteem ja meil oli vaja hakata kirjutama hästi keskendatud ja selgelt põhjendatud rahataotlusi. Tulevik on aga suhteliselt segane, rahapuudusel ei ole institutsionaalseid uurimistoetusi (IUT) mitu aastat enam välja antud ja personaalsete uurimistoetuste (PUT) saamise tõenäosus pole suur. Teaduse tippkeskuste konkursil oli olukord parem, sinna laekus 19 taotlust ja üheksa projekti said rahastuse.

Teaduse rahastamine on suur probleem, mis vajab riigi tasandil lahendamist ja sellest saab lähemalt lugeda hiljuti avaldatud kirjutisest „Eesti teadus ajaperspektiivis“.⁷ Küsimuseks on, kas leiame olukorrast väljatulekuks puuduoleva raha või langeme mudaliigasse.

Mida te teadusinstitutsioonide baasrahastamise suurendamise plaanist arvate?

Baasrahastamise suurendamise plaan on muidugi hea, kuid see ei tohiks tulla konkurentsipõhise rahastamise vähendamise arvelt. Üldiselt ei ole maailmas ühtegi riiki ega neis asuvaid teadusasutusi, kes 100% konkurentsipõhise raha peal peavad hakkama saama.

Kas mõne ettenägematu juhtumi korral on KBFI direktor Urmas Nagel nõus viie aasta pärast möönma, et tema ametiperiood oli ebaõnnestunud?

Vaatan tulevikku optimistina ja olen veendunud, et viie aasta pärast tegeleme uute teaduslike probleemidega ja läbikukkumise lõputuid võimalusi analüüsima ei tahaks üldse hakata.

Kuidas meie teadusel üldiselt läheb?

Arvan, et üldises plaanis läheb teadusel, vähemalt praegu, päris hästi. Mis aga murekortsu otsaette toob, on see, et jälle kavandatakse järjekordseid mitte väga hästi läbimõeldud reforme, millel on juures maik, et neid tehakse lihtsalt reformide endi pärast, mitte sisulisema või suurema eesmärgi nimel.

1 https://kbfi.ee/kbfi-uueks-diretoriks-valiti-urmas-nagel/

2 1) „Tume universum“, tippkeskuse juht Martti Raidal, toetuse saaja keemilise ja bioloogilise füüsika instituut;

2) „Kontrollitud korrastatus kvant- ja nanomaterjalides“, tippkeskuse juht Urmas Nagel, toetuse saaja keemilise ja bioloogilise füüsika instituut; http://adm.archimedes.ee/str/2016/03/04/eurotoetuste-abil-alustab-eestis-tegevust-uheksa-uut-teaduse-tippkeskust/

3 Akadeemik Mart Saarma on KBFI rahvusvahelise nõuandva kogu (International Science Advisory Board) liige.

4 Jüri Allik. Progress in Estonian science viewed through bibliometric indicators (2004–2014), http://www.akadeemia.ee/_repository/file/PUBLIKATSIOONID/2015/Allik-1.pdf

5 Karin Hallas-Murula. Karp kaante vahel. Sirp 22. VII 2016.

6 LHC katseandmed (kuni 40 TB päevas) salvestatakse 13s esimese taseme (TIER 1) keskuses üle maailma, andmete analüüs toimub 155s teise taseme (TIER 2) keskuses.

7 Koppel. A, Raud. T, Reimand. I, Jaanson. K, „Eesti teadus ajaperspektiivis“, Riigikogu Toimetised 33/2016, Tallinn, lk 64–80. http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2016/06/Artikkel-RiTo-s-juuni2016.pdf