Ravimiarenduses on innovatsioon ja ettevõtlikkus võimalik

Potentsiaali tuleb näha selles, et ravimiarendusele pannakse alus akadeemiliste asutuste teadus- ja arendustegevuses.

TARMO TIIDO

Akadeemilised asutused keskenduvad teadustööle. Seevastu ravimite väljatöötamine ja kasutusse lubamiseks uuringute korraldamine on aastakümneid olnud ravimifirmade pärusmaa – üksnes väikese osa (ca 15%) registreeritud ravimite turule jõudmise eest vastutavad akadeemilised asutused. Nüüd on pöördutud teise suunda: maailma farmaatsiafirmad ei tegele ravimite väljatöötamisega mitte niivõrd oma laborites, vaid otsivad koostööd ja partnerlust ülikoolide ja teadusinstituutidega. Kuna ravimiarendus, mis ka riiki raha sisse toob, moodustab märkimisväärse osa innovatsioonist ja kõrgtehnoloogilisest ettevõtlusest, siis ei saa sellest teadusmahukast ja suurt lisandväärtust pakkuvast tegevusest mööda vaadata.

Seepärast tuleb ka Eestis näha potentsiaali selles, et ravimiarenduse ideedele pannakse alus teadus- ja arendustegevusega (edaspidi T&A), mis esmalt võrsub akadeemilistes asutustes. Võrreldes alusuuringutega on ravimiuuringud niisama suure tähtsusega, seepärast on siin vaja teadlaste osalust, sest ilma asjatundlikkuseta ei saadaks lihtsalt hakkama. Muidugi võivad teadlased leida selleks rakendust ka väljaspool ülikooli, kuid tuleb igati soodustada, et uuringud toimuksid ülikooli seinte vahel. Liiga väikeses Eestis, kus probleemiks kriitiline mass inimesi, killustatus teadmiste hulka ei suurenda. Ülikooliteadlased on kõige lähemal teadustaristule ja Tartu ülikooli kliinikumile. Uurimismeeskonnad peaksid kergesti saama (ja võtma) võimaluse ennast innovatsiooni vallas teostada. Tagasihoidlikult alanud tegevus võib n-ö kultuuri idanedes saada kasvupinnaseks ravimiettevõtte tekkele. Kuigi ravimite kasutusse lubamine on üks enim reguleeritud ärivaldkondi, ei ole seadusepügalatel ravimite väljatöötamise esmaetapis suurt kaalu.

Meditsiiniuuringutest sünnib tulu

Eelnevaga kirjeldasin võimalust. Aga miks on see vajalik? Pole saladus, et näiteks bioteaduste ja -meditsiini valdkonnas on Eesti doktorite võimalused väljaspool ülikooli erialast tööd leida pea olematud, sest ravimiarendus ja -tööstus, sellisena nagu see toimib paljudes riikides, meil puudub. Akadeemilisse sfääri saab tööle jääda 10–20% doktoritest, ülejäänud – nii kurb kui see ka ei ole – on praegu n-ö tootmisjääk.

Olnud ise mõne tööle värbamise juures, tean, kui pikk oli kandideerinute, teaduste doktorite järjekord töökohale, mis ei olnud neile erialane, s.t T&Aga seotud. Siin peaksid teadus- ja kõrghariduspoliitika ettevalmistajad ja rakendajad taipama, et käärid erialal ettevalmistatute ja erialase rakenduse leidmise vahel ei tohi olla nii suured – ühelt poolt vahendite mõistliku tarvitamise huvides, teisalt noorte inimeste, s.t meie inimvara tulevikuväljavaadetele mõeldes.

Sellest, et innovatsiooni ja teaduspõhise majandusega on lood kehvad ning T&A toetamine arenguhüppeks ebapiisav, on omajagu kirjutatud – viimati seoses Eesti teadusleppega, milles tuuakse välja vajadus leida parem tasakaal alus- ja rakendusteaduse vahel rõhuga teadmiste rakendamisele. Ehk tuleneb leigus poliitikute ja üldsuse vähesest usust T&A vajalikkusse või siis selles vallas tegutsejate kesisest selgitustööst? Kui alusuuringute puhul võib veel tekkida kahtlus selle käegakatsutavast kasust, siis meditsiiniuuringutest sündiv tulu, mille tagavad paremad diagnoosi- ja ravivõimalused, peaks ometi arusaadav olema.

Miks arendus- ja koostööd ravimifirmadega siis samahästi kui pole? Ehk on õigus neil, kes arvavad, et teaduse, millest võiksid rakendused välja kasvada, struktuur on vale ja see on liialt alusteaduse poole kreenis? Siin on mõtlemise koht, mida tuleks teha olukorra parandamiseks.

Mida on muudatuseks vaja?

Esiteks on vaja muuta suhtumist. Teadlased on väga osavad tegema seda, mida nad harilikult teevadki – hangivad uusi teadmisi, mille tulemusena valmivad publikatsioonid. Kindlasti suudetaks sama ka püüdlemisel teadmiste kasutamise poole. Oodata, et keegi teine seda teeks, on lühinägelik. Alusuuringutes ei ole iseenesest midagi halba, aga nendega piirdudes jäävad head ideed ellu viimata. Ravimitele mõeldes on õigustatult küsitud: „Kas on eetiline, et maailmas, kus on kaugelt üle tuhande haiguse, mille vastu pole tõhusaid ravimeid, ei pöörata veelgi enam tähelepanu uuringutele, mis sääraste ravimite kasutuselevõtu lähemale tooksid?“ Mõttemallide muutmiseks pole teadlaste parem tehnoloogiaharidus kindlasti liiast. Teadlased on inertsist ikka kasvanud akadeemiliste vanemate näo järgi, praeguses süsteemis valdavalt teadlaseks. Loodetavasti on ettevõtlikel professoritel hakanud tekkima ka ettevõtlikum järelpõlv. Üheks kõrgtehnoloogiliste toodete-teenuste osakaalu suurendamise viisiks oleks patendiga kaitstud potentsiaalsete ravimikandidaatide avastamine ja nende kasutuskõlblikkuse tõestamine. Teisalt, et inimese geeniandmed pole patentsed, siis võib Eestis laialdase kõlapinna saanud täppismeditsiinist olla kasu meie tervishoiusüsteemile, kuid tulu, mida võiks saada kõrgtehnoloogia toodete müügist või litsentseerimisest välisturule, sellest ei tõuse.

Teiseks on vaja teadlaste ja kliiniliste ekspertide koostööd. Veelgi laiemalt võttes – meeskondade tööd, mis toetaks innovatsiooni „ökosüsteemi“ teket. Esmalt tuleb küsida: millisest ravimist on puudus? Seda oskavad öelda kliinilist tööd tegevad arstid, kes peaksid nõunikena juba algusest peale olema meeskondadesse kaasatud. Erinevalt arenenud riikidest, kus suuremate haiglate arstid ja patsiendid on tavapäraselt haaratud teadusse ja innovatsiooni, ei ole Eestis see arstitöö loomulik osa, kuna selleks puuduvad aeg ja vahendid. Lahenduse pakuks rahastus valdkondliku ministeeriumi T&A vahenditest. Klinitsistid küll osalevad välismaa sponsorite algatatud ravimiuuringutes, kuid sealt ei saada sedalaadi teadmisi, mida siin loovalt kasutada.

Tähtsuselt kolmas on õigete projektide leidmine. Arusaadavalt on bioloogilistest mehhanismidest haiguste põhjuste mõistmiseni pikk tee. Siirdemeditsiiniuuringute nimetust väärivad vaid sellised, kus ees kindla haigusega põhjuslikult seotud märklaud ja vaja tõendada, et seda ravimiga mõjutades on võimalik haiguse kulgu suunata. Üksnes need aitavad pärast järgnevat inimuuringute etapi läbimist jõuda uute ravimiteni. Kaugeltki mitte kõigil ravimiarendusprojektidel, mis lähetatakse „surmaorgu“ läbima, pole kliinikusse jõudmiseks elulootust. Oluline on äratundmisvõime, mis laseks neil – kes soovivad testida, kas töö tulemusest võib saada konkreetse haiguse ravim – ära tunda, millist arendust tasub edasi vedada ja millist mitte. Tõtt-öelda ei ole ülikoolidel oskusi ega struktuure, mis aitaksid edendada ravimi kommertsialiseerimist, kuid sinnamaani, kuni projekt kaela kandma hakkab, tuleb seda toetada.

Neljandaks on vaja toetusmeetmeid, mis on iseäranis elulise tähtsusega säärases kompleksses valdkonnas nagu ravimiarendus, kus teekond alates teadmiste rakendamisest arenduse kaudu tooteni on aja-, ressursi- ja riskimahukas. Riigieelarvest rahastatavate uurimistoetustega on olukord selline, et need väikesed toetused toidavad mitte kestvat (uurimisrühma- või asutuseülest) koostööd, vaid konkurentsi. Ülitihe konkurents tingib omakorda rahastamise ebastabiilsuse, mis takistab pikemaaegset arendust kestusega enam kui üks toetusperiood. Tõsi, ettevõttel on rakendusuuringute elluviimiseks võimalik taotleda eraldi rahastust, kuid teaduse ja innovatsiooni sidumiseks, rakendades teadusasutuses endas võrsuvaid ideid, seda kasutada ei saa. Sestap on aeg küps rahastuseks, mis on vältimatu välismaa ravimiettevõttega koostöö algatamiseks ja teadmussiirdeks, aga ka patenteerimiseks, konsultatsioonideks ja laborikatseteks. Koostöö välisfirmaga etapil, mil ravimikandidaat on alles oma teekonna alguses või selle ostmine, on vähe tõenäoline. Selle edasilükkamisega küpsemasse faasi saadakse farmaatsiafirmale-investorile atraktiivsemaks. Hiljuti haripunkti jõudnud arutelu valguses vajadusi mitterahuldava T&A rahastamise üle näib mõistlik samm, kui ülikoolidel õnnestuks meditsiinitoodete ja -tehnoloogiate arendamiseks välisraha kaasata. Arvestades, et riigi praegusest T&A rahastamisest moodustab ca 50% Euroopa tõukefondidest saadav raha, mis eeldatavasti peagi kahaneb, võib see suund olla hädatarvilik.

Alles siis, kui ülal nimetatud eeldustelt on märgata edasiminekut, on saadud tingimused kõrgtehnoloogiliseks arenduseks. Ikka selleks, et pidada sammu muu maailmaga ja jõuda lähemale heaolu, konkurentsivõimet ja eneseteostust väärtustavale ühiskonnale.

Tarmo Tiido on konsultant riiklikus siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskuses. Arvamus väljendab tema isiklikke seisukohti.