Puudest ja regulatsioonidest

Tallinnas alanud ettevõtmine on laienenud üle Eesti ning kokku on üksikpuude või nende rühmadena loendatud kümneid tuhandeid puid ja talletatud tohutut materjali.

HELDUR SANDER

Hiljuti ühendati Tallinna kaks ametkonda ning 1. juunil moodustati keskkonna- ja kommunaalamet. Eraldi keskkonnaameti kaotamises võib näha valdkonna tähtsuse pisenemist linna võimuhierarhias, kuid kui ametite ühendamisega kaasneb Tallinna looduse (kõik, mis sinna alla käib) ja mitmekesisuse säilitamine, inimsõbralikkuse kasv, uurimistööde toetamine jne, siis pole ju nimi väga tähtis. Mõneti halvamaiguline sõna kommunaal ja sellega seotud tegevused on teinud läbi suure arengutee ning minevikuhõngulise termini taga on tegelikult üsna keerukas ja mitmekesine valdkond. Huvilised leiavad ka Tallinna kommunaalameti ajaloo ülevaate.1 Uue üldameti juhiks sai kauaaegne kommunaalameti juhataja Ain Valdmann.2

Sellele eelnevalt tuli 27. mail minu e-postkasti Tallinna keskkonnaameti märgukiri Tallinna volikogu määruse nr 34 „Puittaimestiku ja haljastuse inventeerimise kord“ kohta. Keskkonna­amet oli otsustanud inventeerimise korda täiendada. Nähtub, et alates 1. juulist 2019 peavad inventeerimise tulemused sisaldama ka alustaimestiku kirjeldusi ja kajastama kaitstavate ning ohustatud liikide, koosluste ja nende elupaikade looduskaitselisi väärtusi.

Ilmselt paljud ei teagi, mis tegevusega tegu on ja kuivõrd pikaaegselt mõjutanud Tallinna ehitussektorit ja muudki Eestis toimunut. Kuna olen olnud vastava määruse sünni juures ja inventeerimistega tegelenud, siis loodan, et see võiks laiemat huvi pakkuda.

Pärnad Lasnamäe linnajaos Mahtra tn 25 maja ees. Näha on, et puud on istutatud elumajale liiga lähedale ja osa aknaid on vegetatsiooni ajal teistest erinevas valgusrežiimis. Oluline on märkida, et puude vastas on tühi kolmnurk, kuhu puud paremini sobiksid kasvama.

Mait Talts

Ükski suund ei alga järsult, vaid ikka järk-järgult

Seoses tollaste arhitektide huvitumisega eeslinnadest kujunes Tallinna botaanikaaia (TBA) keskkonnasektori juhatajal, klimatoloogil ja puudehuvilisel Andres Tarandil 1980ndate keskpaiku kontakt arhitektide ja linnaplaneerijatega. Igatahes sai asutus lepingu Kalamaja ja Kadrioru eeslinna puude ja põõsaste uurimiseks üksikpuude tasemel. Inventeerimistöödesse kaasati aastail 1985–1986 asutuse tollane dendroloog Jüri Elliku ja nii need tööd mitme töötaja osavõtul lahti läksidki.

Kalamaja puhul oli aluseks geodeetide tehtud plaan, kus iga puu peal. Tänu Tarandi pühendumisele tööde juhtimisel ja aruande koostamisel ning tema uudsele lähenemisele oli väljundiks Kalamaja puhul suure mõõtkavaga plaan, kus erivärvilised mummud numbritega tähendasid üksikpuid ja nende seisundit, plaanile lisandus paks seletuskiri, kus oli vastavalt numbrile antud puittaimede liik, puude rinnasümbermõõt jm andmed. Kadrioru linnajaos jätkusid need tööd ilma geodeetilise plaanita. Töödega kogunes unikaalne materjal kahe erineva käekäiguga linnajao puittaimede rikkusest, nende liigilisest koosseisust, puude jämedusest (vanusest), seisundist ja muust. Kuivõrd neid aruandeid linnas kasutati, pole teada, küll tutvustati seda ettevõtmist tööde juhi kirjutises laiemale lugejaskonnale.3 Hiljem ilmus nendele andmetele toetudes 1987. aastal inventeeritud Mustamäe ühe kvartali süvaanalüüs väikemonograafiana koos rohkete selgitavate joonistega.4

Igatahes oli see suur ettevõtmine ja oluline samm edasi senistes tavalistes linnahaljastute kirjeldustes, sest lubas haljastute uurimisele läheneda uudsemal, analüüsival meetodil kompleksselt koos nende linnajagude ajaloolise kujunemise ja maakasutusega. Tallinna maakasutuse monograafiagi ilmus sel ajal.5 Siin võiks veidi iseloomustamiseks tuua, et Kalamajas (74 ha) ja Kadriorus (46,7 ha) inventeeriti vastavalt 5154 ja 4151 puud (viljapuude osatähtsus 35,6 ja 8,8%), puude tihedus oli vastavalt 70 ja 89 puud hektari kohta. Liigirikkus oli küllaltki suur, vastavalt 129 ja 155 liiki, kusjuures Kadriorus oli suurem ilupuude osatähtsus ja enam haruldusi. Ühtlasi tuvastati üsna tugevad korrelatiivsed seosed kvartalite pindala ning nende liigirikkuse ja puude tiheduse vahel (nn saarelisuse näitajad).

Tallinna botaanikaaia töötajad kaardistasid 1980ndatel Kalamaja ja Kadrioru puud ja põõsad üksikpuude tasemel. Nüüd oleks vaja puude raiete ja istutuste andmete analüüsi, kuivõrd on haljastus vähenenud.

Tänapäeva jõudnud haljastu inventeerimine

Uuesti tõusis geodeetilistel mõõdistamisel üksikpuudega plaanide koostamine ja puude hindamine Tallinnas huviorbiiti 1990ndate aastate keskel. Esimeseks tööks oli aastal 2015 hästi säilinud Windecki suvemõisa pargi uuring geodeetilise plaani alusel ja hoonestamise eesmärgil. Töö tulemus tagas hoonestamisel väga paljude puude säilitamise. Lisaks aruandele töö ka publitseeriti ning sellest sai endise suvemõisa puude (1101 isendit) ja põõsaste põhjalik ülevaade.6 Hiljem selles ligi 160 aasta vanuses pargis raied jätkusid,7 kuid suuremas osas on see siiski säilinud.

Tänu tollase linnaaedniku Tiina Tallinna huvile ja initsiatiivile koostati (ilmselt 1998) Tallinna puude inventeerimise määrus, kus tuli arvestada mitme näitajaga, olulisemaks oli puude visuaalne seisund. Selle järgi tuli uuritavast alast koostada geodeetiline plaan puudega, mõõta puude rinnasümbermõõdud ning anda tabelina ja plaanil joonistatuna puude seisundi ja väärtuste komplekshinnang 5 palli süsteemis, kus väärtuslikumad oli esimene väärtusklass ja vähima väärtusega viies, mis tähendas peaaegu või täiesti kuivanud puid.

Varasemat määrust „Puittaimestiku ja haljastuse inventeerimise kord“ uuendati 3. mai 2006. aastal ja see kehtis käesoleva ajani. Uudne oli see, et tuli määrata puude võrade projektsioonid neljas ilmasuunas ning vastu võeti raiete asendusistutuse arvutusmetoodika.

Inventeerimine isikliku kogemusena

Pean ütlema, et kõigi arhitektide ja geodeetidega on olnud väga meeldiv ja vastastikune koostöö, üsna mitmetest neist kujunesid isegi head sõbrasuhted. Ja keegi pole mõjutanud ka hindamistöid, seda võin ma küll südamest tunnistada. Samas olen püüdnud arvestada arhitektide ja kinnistuomanike seisukohti ja arusaamu, sest eks arhitektide tööd ja omanike nägemust tuleb samuti austada. Puud elavad küll kaua, aga linn pole koht, kus suured puud saaksid vabalt laiutada ja kõrgusesse kasvada. Põlispuude väärtus on ajatu, aga nemadki surevad. Linnas ei pea puud surema – või kas üldse – püsti seistes, inimestel tuleb siiski varem sekkuda.

Kuid maade erastamise ajal kinnistuid inventeerides ilmnes üsna laialdane probleem. Kuidas läheneda, kui inimestele tagastati tiheda puistuga loodusmetsaga alasid, kuhu ei oleks tohtinud ehitada? Samas, rikkaks oli ju vaja saada, sest rikastumise propageerimine ja sellele õhutamine tõstis majandust, tõi riigile makse, tegi riiki õhemaks ning õhutas inimesi ikka ja jälle rahaga kaasnevate hüvede üha suuremale naudingule.

Ühele Lääne-Tallinnas inventeeritud metsakinnistule oli omanik suutnud linnalt saada hoonestamisloa ja müüa kinnistu hea raha eest edasi. Uus omanik hakkas hoonestusõigust realiseerima ning tellis majale ja kõrvalhoonele koos juurdesõidu- jm teedega projekti. Seetõttu tuli teha tiheda loodusliku kõrgmetsa inventeerimine geodeetilisel alusel, kus iga puu oli plaanil. Sealjuures oli teada, et hinnates üksikpuu II kategooriasse, oli tollase keskkonnaameti pea võimatu saada raieluba, samas III kategooria puhul seda ikka sai. Arutasime koos väga mõistva kinnistuomanikuga, mida nüüd teha. Ega võimalusi ju polnud, seadsin nende kahe kategooria piires puude hindamise nii, et omanik sai oma projekti realiseerida. Kuidas kõik täpselt edasi kulges, ei tea, aga ju läks korda, sest omanik minuga hiljem enam ühendust ei võtnud. Siit ei paista minu eba­pädevus või järeleandlikkus omaniku soovile, vaid kirjeldus tollasest olukorrast ja sellest, mismoodi asjalood linnas käisid. Mina ei saanud ju puude hinnangu abil muuta Tallinna hoonestamise poliitikat.

Ja see polnud ainuke selline juhtum, seda juhtus Nõmmel ja Kloostrimetsaski, kus samuti tuli männikutes puude planeeringueelset hindamist teha ja otsustada, mis väärtus puudele anda ja mida see mõjutab. Vähemalt aitab Kloostrimetsa elamurajoon omaaegses männikus TBA ja teletorni vastas ehk kaasa botaanikaaia külastatavusele.

Samas, eks mõni objekt läks rohkem hinge ja on praegugi vaadates häiriv. Näitena võib tuua hoone Tõnismäel Kosmose kino vastas endisel haljakul, kus paiknes meie kuulsa maletaja Paul Kerese ausammas. Arendaja esindaja oli intelligentne, perfektselt eesti keelt kõnelev vene noormees, kellega oli hea koostöö. Puid oli seal vähe ja minupoolne hindamine oli aus, aga hinge kriipima see jäi. Õigus on Kadi Tuulel, hoonestuse tihendamisega on linnas liiale mindud ja puude istutus üha keerulisemates linnatingimustes on väga kallis.8 Loomulikult ei saanud püsima jääda senine linnakeskuse hõre hoonestus, aga kus on tihendamise piir, eks seda peaksid ühiselt otsustama nii arhitektid kui ka teiste erialade spetsialistid.

Kui küsida, kas ulatuslikud inventeerimised, mille rahakulu on küll planeeringute maksumusest tühine, on linnas midagi oluliselt muutnud või midagi otseselt teisiti suunanud? Seda ma ei näe, kõik rajatised ja hooned on vaatamata inventeerimistele ja puude seisundi hindamistele käiku läinud, osa linnametsi ja muud haljastust on hävinud, midagi pole ehitamata jäänud, vähemalt minu pilgu läbi. Ja linna enda rajatiste puhul on hindamine formaalne, tuletame siin meelde Haabersti ristmikku ja Reidi teed. Loomulikult püütakse neil juhtudel puude raiet kompenseerida, niivõrd, kui see on võimalik.

Ootaksin siiski puude raiete ja istutuste andmete analüüsi, kuivõrd on haljastus vähenenud, sest iga arutlus saab toimuda ikka korrektsel alusel. Põhjalik esmakäsitlus ilmus aastate 1975–1984 kohta enam kui 30 aastat tagasi,9 seega oleks huvitav samasugune lähenemine 35 aastat hiljem, sest oleme ju näinud toimuvaid arenguid.

Küll võitlevad ametnikud entusiasmiga üksikpuude raie vastu erakruntidel ja mujalgi, kus puud võivad kahjustada vundamente ja katuseid või takistavad hoonete välistuulutust (kirikud). Era­kruntidel on ka puude mahavõtmine kallis ja maksumus on lükatud omanike rahakotile, mis küll aitab puid hoida, aga pole alati õiglane. Olen seda ise kogenud, et puud on istutatud elumajadele (seda kohtab magalateski) ja üksteisele liiga lähedale ja pole arvestatud, et puud ju kasvavad ja nende elutegevus nõuab üha suuremat pinda. Ega linnaplaneerijadki pole alati mõistnud, et puud kasvavad, seda on oma intervjuudes maininud meie üks tuntuim, aedniku peres sirgunud arhitekt Mart Port. Õismäele puiesteed kavandades ei arvestatud, et puud kasvavad liinidesse ja seetõttu tuli neid kärpida. Ilmnes, et ka trolliliini projekteerijad ei tulnud selle peale.10 Ja ei maksa unustada, et puud on kohati muutunud poliitilise võitluse vahendiks. Ehk on see isegi hea, sest see hoiab neid vaateväljas.

Positiivselt poolelt on inventeerimistega kogunenud rohkelt materjali, mis vajaks analüüsi ja lülitamist teadusvaldkonda. Mõnel juhul on seda mitmes võõr- ja eestikeelses artiklis ka tehtud.

Lõpetuseks

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et omaaegse linnaaedniku Tiina Tallinna ettevõtmine on mõjutanud ühte eluvaldkonda, andnud tööd ja sissetulekut inventeerijatele. Oma osa said geodeetiliste töödega seotud asutused ja inimesed, kujunesid uued erafirmad, kes nendele töödele spetsialiseerusid ning praegu ongi need tööd pea kõik läinud erafirmadele. Tallinnas alanud ettevõtmine on laienenud üle Eesti teistessegi linnadesse ja looduskaitsealustesse mõisaparkidesse ning seega on üksikpuude või nende rühmadena loendatud kümneid tuhandeid puid ja talletatud tohutult materjali, mille teaduslik väärtus pole siiski alati pädev ja on seni kasutamata. Samas on fikseeritud Eestile haruldasi, s.t väga väikse levikuga suuri ja vanu võõrpuid – eks seegi ole nende tööde üks väljundeid. Selle materjali alusel ilmselt ei ole eetiline koostada ülikoolide magistri- ja doktoritöid, sest see põhineks ju puhtalt teiste kogutud andmetel. Aga arvatavasti on nendele inventeerimistele toetuvaid akadeemilisi uurimusi siiski tehtud. Üksikuid töid on ka inventeerijate poolt ilmunud.11 Küll on inventeerimismaterjale kasutatud Tallinna ja mitmete teiste linnade ja maaparkide järgnevates planeeringutes ja mõju hindamise lepingulistes töödes.

Seega ajaloos on TBA olnud pioneer­asutus Tallinna looduse uuringutes, kus on üht- või teistmoodi osalenud pea iga töötaja. Võib öelda, et omaaegsed linnahaljastute uuringud Tallinna botaanika­aias olid linnametsanduse teadus­suuna taustal12 oma ajast ees.

1 Robert Nerman, Küllike Kaplinski, Tallinna kommunaalmajandus 1940-2011. Tallinna Kommunaalamet 2012.

2 https://www.tallinn.ee/est/Ain-Valdmann

3 Jüri Elliku, Andres Tarand, Kalamajast Kadriorgu. – Eesti Loodus 1987 30(11): 745-749.

4 Heldur Sander, Jüri Elliku, Tallinna Kalamaja, Kadrioru ja Mustamäe linnajao maakasutus ning puittaimestik. – Preprint TBA–13, Eesti Teaduste Akadeemia bioloogia-, geoloogia- ja keemiateaduste osakond. Bit, Tallinn 1991. 72 lk.

5 Heldur Sander, Tallinna maakasutuse struktuur. – Preprint TBA–7. Eesti Teaduste Akadeemia bioloogia-, geoloogia- ja keemiateaduste osakond. Bit, Tallinn 1987, 63 lk.

6 Jüri Elliku, Heldur Sander, Tallinnas asuva kunagise villa „Windeck“ pargi puittaimede ülevaade ja nimestik. – A. Eensaar, H. Sander (toim). Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Tallinn 1996, lk. 262–269.

7 Heldur Sander, Sulev Järve, Windecki suvemõisa park sae all. – Eesti Loodus 2007, 58(8), lk 43-45.

8 Kadi Tuul, Süsinikjalajälg ja tiheda linna suur jalanumber. – Sirp 2. VIII 2019.

9 Heldur Sander, Linnapuud: probleeme ja raie dünaamika. – Andres Tarand (toim). Tallinna taimestik. Tallinn 1986, lk 45–68.

10 Tiina Kolk, Mart Port: Tallinnal puudub selgroog. – Postimees 8. I 2012.

11 Heldur Sander, Taimi Paal, Toivo Meikar, Alar Läänelaid, Olev Abner, Jüri Elliku, Eesti pargid maastiku ja taimestiku liigirikkuse mitmekesistajatena. – Frey, T. (toim). Kaasaegse ökoloogia probleemid IX. Eesti ökoloogia globaliseeruvas maailmas, IX. Tartu 2003, lk 294−302.

Heldur Sander, Alar Läänelaid, T. Tammik, Viron kartanoita: Huuksin kartano ja puisto. – Sorbifolia 2006, 37(4), lk 181−187.

Heldur Sander, Viron kartanoita: Maardun kartano ja puisto. – Sorbifolia 2009, 37(2), lk 59−66.

Heldur Sander 2009. Viron kartanoita: Kaagjärve kartano ja puisto. – Sorbifolia 2009, 40(2), lk 59−67.

12 Heldur Sander, Estonian (Baltic) Urban Forestry and Urban Greening with an Interview with Professor Cecil C. Konijnendik of Canada. – Baltic Forestry 2018, 1: 158–163 (Cronicle).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht