Must, valge ja varjundid. Õnnesoov eesti ülikooli sajandaks aastapäevaks

Uus maailm ei ole enam musta ja valge maailm. See on maailm, milles kaks poolust moodustavad mina ja teised.

TIIT HENNOSTE

Tartu ülikool peab juubelit. Hetketi meenutab see küll pidu katku ajal, sest eestikeelse ülikooli pidutsemisega samal ajal käib võitlus selle nimel, kui palju ülikooli eesti keelt jääb. Ja kui palju üldse jääb ülikooli olukorras, kus raha ei ole ega tule. Aga ikkagi, õpitakse, õpetatakse ja tehakse teadust, kuigi hambad on kohati tangis.

Ülikool saavutab järjest kõrgemaid kohti maailma ülikoolide edetabelites, olles jõudnud juba 1% parimate piirile. Kõrgharitute protsent ühiskonnas kasvab. 2018 oli Eestis ca 1 100 000 vähemalt 15aastast elanikku, kellest vaid 20% oli maksimaalselt põhiharidus ja 35% kõrgharidus. Usaldus teaduse ja teadlaste vastu on suur. 2018. aastal saime teada, et Eestis usaldab teadlasi 79 protsenti inimestest.1 Neid usaldatakse veidi vähem kui arste ja suhteliselt sama palju kui naabreid. Aga palju enam kui valitsust, ajakirjanikke või ravitsejaid. Muidugi usaldavad teadust ja teadlasi palju enam haritud, linnas elavad ja jõukamad. Harimatud, maal elavad ja vaesemad ei usalda neid eriti. Aga ikkagi.

Siia kõrvale käivad kõikvõimalikud parteide programmid, visionääride loosungid jms. Kunagi pole haridusel olnud nii suurt rolli kui praegu. Haridus ja teadus on võti helgesse tulevikku. Tulevik vajab elukestvat õppimist. Haridus aitab inimesel maailmas paremini toime tulla, saavutada edu, olla kohanemis- ja õppimisvõimeline. Ja nii aina edasi. Aga asjal on teadupärast ka teine pool.

Haritute hulk kasvab, aga teadusliku mõtlemisega tugevalt seotud nähtus, inimeste IQ mitmes riigis hoopis langeb.2 Ja seda riikides, kus usaldus teaduse vastu on väga suur.

Üha enam astuvad avalikkuse ette ülitargad ründid, keda tänapäeval nartsissistideks kutsutakse. Päh, sellise värgi võib igaüks valmis teha. Makske ja ma kirjutan teile iga aasta sihukese romaani. Riigi juhtimine käib nipsust. Mu naabrimees teeb selle kohe korda. Posimisraamatud on väga kuum kaup, vaktsineerimisvastasus liigub ohtliku piirini ja Torusiili tooraine joomine ravib paljude arvates paremini kui kõik arstid kokku. Lapsevanemad sõimavad õpetajaid ja teevad neile selgeks, kuidas peab õpetama. Seni pole see trend meil ülikooli jõudnud, kuigi Ameerikas juba on (aga ehk ma lihtsalt ei tea).

Nartsisside kõrvale on tõusnud õitsema teise rõhuga suund. Neid võib kutsuda ignorantideks, lihtsamalt ka lollideks. Ka nemad ei tea. Aga nad ei kuuluta ennast teadjateks. Nad ei tahagi teada. Parimal juhul räägivad nad sellest, et Wikipedias/internetis jne on kõik nagunii olemas. Halvemal juhul kuulutavad otsesõnu: me kõik oleme sama targad. Ja mingit eluaegset õppimist pole vaja. Õppimist pole üldse vaja.

Vaata kuidas tahad, kaks pilti ei klapi omavahel kokku. Sealjuures ei ole see mingi Eesti/eesti või Ida-Euroopa eripära. Sama kuuldub mujalt Euroopast ja enim on teemast kirjutatud hoopis USAs, kus on kuulutatud ekspertide ajastu lõppu või lausa demokraatia hävingu algust. Kust see tuleb?

Mida sa sööd, et sa nii tark oled?“

Tegelikult on põlgust „tarkpeade“ ja faktide vastu alati olnud. „Mida sa sööd, et sa nii tark oled?“, „Kui faktid räägivad muud, siis seda halvem faktidele.“ Võiks eeldada, et see hoiak on haridusest ilmajäetute sapine ja seesmiselt kurb reaktsioon. Varem oligi nii. Need laused olid kattevari, mis pidi varjama harimatuse häbi. Ja ka hirm faktide ees, sest need võivad inimese vaevaga ehitatud omakaitsemüüri uppi lüüa. Aga üha enam kuuleme sellest haritute suust. Eksperdid meid ei huvita, ütleb valitsus. Olgu. Lapsevanem õpetab õpetajat ja kool on alati kõiges süüdi. See on juba hullem. See ei ütle enam, et me ei taha teie teadmisi. See tähendab, et asjatundjad ja teaduslikke meetodeid valdavad inimesed on süüdi ja neile tuleb koht kätte näidata. Kas või klassis karjudes. Aga see pole mingi piir, sest kohe tuleb veel hullem: õppinud arstid asuvad universaalravimina propageerima soodat. Tuleb meelde nooruse lemmikraamat „Õnnelik saar“, milles rootsi antropoloog Bengt Danielsson kirjutab Raroia korallisaare õnnelikest elanikest, kes muu hulgas igatsesid üht ja ainsat ravimit ja ühel hetkel arvasid selle olevat leidnud joodis. Kuni pealik, küla suurima joodipudeli valdaja selle tühjaksjoomise järel suurtes valudes hinge heitis.

Kui teaduse autoriteet on nii suur ja 80% inimestest saanud vähemalt keskhariduse, siis võiks eeldada, et ignorantsuse-lolluse ülistamine võiks jääda kuhugi vaiksesse kohta. Aga asi on täpselt vastupidi. Neid vaateid on täis kogu internet. Uhkus on häbi seljatanud. Netiviha ja ähvardamise vastu saab politseilt abi. Lolluse ja nartsissismi vastu politseile kaebamine ei aita.

Mis sest haridusest ja teadusest kasu on?“

Tegelikult ei pea ignorantsus ja rumalus inimesele üldse midagi halba kaasa tooma. Kui keegi arvab, et maa on lapik, siis ei vähenda see kuidagi tema toimetulemist kerakujulise maa peal. Ta elab õnnelikult, hästi ja kaua, kui ta just ei juhtu jooma liiga palju Torusiili toorainet. Veel enam, paljud nartsissistid ja ignorandid on teadupärast väga edukad. Kas on vaja erialast haridust, et olla minister? Ei. Kas on vaja majandusharidust, et saada rikkaks? Ei. Kas on vaja kõrgharidust, et olla tippsportlane? Ärge ajage naerma. Kas on vaja üldse haridust, et olla laulja-superstaar. Mida?? Tuhkatriinulood, mida nii väga armastab ajakirjandus ja lugeja, ei ole lood hariduse jõust, veel enam, haridus ei mängi seal üldjuhul üldse mingit rolli. Andis jumal ameti, annab ka mõistuse.

Peaaegu iga kord, kui satun esinema keeleteadlase rollis väljaspool teadlaste auditooriumi, saan kaela küsimuse „miks seda suulise keele uurimist vaja on?“. Ma olen ammu loobunud vastusest stiilis „on ju huvitav teada, teadmisel kui sellisel on väärtus iseeneses“. Sest see pole küsija meelest vastus. Jah, vähemalt osa teadusest on muutunud tõepoolest omas mullis elamiseks, asjaks iseeneses, kus keskseks tegevuseks on üksteisele viitamiste kogumine. Aga asi pole antud juhul selles, vaid põhimõttelises arusaamas. Väärtus on ainult sellisel teadusel, millest on praktiline kasu. Ei aita ka jutt, et kunagi saab teooriast praktika. Kasu peab olema siin ja praegu. Kokkuvõttes kehtib nende inimeste maailmas vana Marxi tees, küll veidi muudetuna: teadlased tahavad maailma muudkui seletada, kuid asi seisab selles, et teda muuta. Huvitav on see, et väga paljud praktikakuulutajad on ärimehed.

Õppimine on minevikus loodud teadmiste omandamine. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, ütelnud luuletaja Juhan Liiv sadakond aastat tagasi. Kust sa tead, mida sul elus vaja läheb, küsiti lapselt, kes mõnd õppeainet õppida ei tahtnud. Ajad on muutunud. Kes minevikku ei mäleta, selle päralt on tulevik, võib öelda nüüd. Suurem osa teaduse tõdedest ei kesta just kaua. See ja teine praegu nii vajalik teadmine on mõne aasta pärast minevik. Ja elus hakkama saamiseks isegi kahjulik. Kui ma olen pidanud kümme aastat hoolega meeles, kuidas laadida telefoni akut, siis viin ma praeguse aku kiiresti tapale. Maailm muutub nii kiiresti, et unustamisest on saanud väga vajalik omadus. Aga unustamisel pole just suurt vahet mitteteadmisega. Tulemused on samad.

Nagunii kõik valetavad!“

Poliitikud on sead. Ärimehed on vargad. Ametnikud ei tee midagi. Riigil on raha nagu raba, aga see läheb valesse kohta. Nad kõik valetavad! Kõik! See mõtteviis pole tänapäeva populistide leiutis. See oli olemas kogu aeg. See ei ole ka harimatute erimõtteviis, see on olnud ka haritute arusaam. Aga see jäi ikka kuhugi koju ja kõrtsi või nendevahelisele teele.

Ülikool on valguse tempel. Tartu vana ülikooli süda all-linnas ja Toomel on valgustusajastu teaduse utoopia tegelik realisatsioon.

Andres Tennus / Tartu ülikool

Siis tuli internet. Sellest sai apologeetide suur lootus. Lootus muu hulgas paljastada sigadused, vargused ja valed. Aidata tõde valguse kätte. Abi sai. Ainult kahjuks selgus, et sigadusi ja valesid on palju enam kui arvatud. Ja lõpuks jäi mulje, et valetavad kõik. Edu nimel, võimu nimel, raha nimel, au nimel. Ja kui kõik asusid paiskama netti oma tõde, siis läksid need tõed ja valed nii segamini, et sealt ei saagi enam aru ega otsa kätte.

Teadus siin ei aidanud. Esiteks jäi ta üsna ruttu selles info-ookeanis vaid killuks. Ja teiseks, teadusel on tõega oma häda. Teadus pole kunagi väitnud, et ta teab tõde. Ta ütleb, et ta vaid liigub tõe poole. Teisisõnu, igas teaduse tões on alati killuke valet. Aga inimene tahab tõde, siin ja praegu.

Kokku sai sellest suur usaldamatus. Mu arvates on just üldine usaldamatus kõige olulisem asi, mille vaba internet on kaasa toonud. Loomulikult ei tahtnud seda keegi. Loomulikult oli usaldamatus olemas ka varem. Aga nüüd läks kvantiteet üle uueks kvaliteediks. Miks peaks usaldama teadlasi, poliitikuid, ajakirjanikke? Ma usaldan oma naabrimeest, kes on aastaid teinud peedist pesumasinaid (vaata usalduse statistikat eestpoolt).

Muide. Kui rumal sõimab õpetajaid, arste ja kliimateadlasi, siis on ta mõnes mõttes iseendaga koherentne. Aga kui haritlane kõneleb sellest, kuidas poliitikud on kaabakad, sest ei taha uskuda teadlaste ennustatud kliimakatastroofi ja samal ajal lõhub autokumme evolutsioonipsühholoogil, kes räägib teaduslikku juttu sugude ja rasside erinevusest vms?3 Siis võib seda nimetada skisofreeniaks. Aga ka ideoloogia võimuks teaduse üle. Nii et lõpuks ei jää muud, kui laulda „kõige targem on hobusevargus“.

Me vajame lugusid

Teadus on seletamise, analüüsi, tõestamise maailm. Poliitika on veenmise maailm. Ajakirjandus oli info, analüüsi ja meelelahutuse maailm. Nii oli, aga enam ei ole.

Teadlaste valgustusliku maailmapildi üheks aluseks oli mõte, et tõde ja teadmine peaks andma võimu, nii mõjuvõimu kui päris võimu. Ja siis kehtestab see võim tõe. Postmodernistlik-marksistlik mõtteviis pööras ühe poole sellest ümber. Jah, võim kehtestab tõe. Aga võimule ei tulda teadmiste ja tõe abiga. Seda ei saagi teha, sest tõde ei ole enam. Vajalik on võitlus ja revolutsioon.

Euroopa ühiskonna ja eriti poliitika alustala on olnud üle kahe tuhande aasta veenmine, mille põhjaks on kolm mõistet: ethos, pathos ja logos. Ethos on pilt veenjast kui usaldusväärsest inimesest. Sellel on kaks poolt: väärtustamine ja samastumine. Veenja peab näitama omadusi, mis panevad veenatava teda kõrgelt hindama. Vanasti olid need teadmised ja moraal. Veenja peab tooma välja need osad endast, milles ta on veenatavaga maksimaalselt sarnane. Pathos on inimeste juhtimine emotsioonide, eelarvamuste, vajaduste kaudu. Logos on loogika, argumendid, tõestused. Selles mudelis oli keskne logos ja temaga tihedalt seotud väärtustamine. Nüüd on see mudel pöördunud peapeale. Nüüd valitsevad pathos ja samastumine. Eestis teab seda eriti hästi EKRE. Just need ongi EKRE retoorika alused. Sõim ja infantiilne kelkimine käib kauba peale.

Ja ajakirjandusest sai tasapisi arvaja ja lugude jutustaja. Info asemel tõusevad üha tähtsamaks arvamused (see pole minu jaoks sama kui analüüs) ja meelelahutus. Info ise pakendatakse lugudeks või asendatakse lugude ja piltidega, sest üks pilt kõneleb ju teadupärast enam kui tuhat sõna. Ajakirjanikud ise kõnelevad aga sellest, et nad annavad inimestele seda, mida nood soovivad. Kõik on õige. Inimesed tahavad palju lugusid, ja palju pilte, ja skandaale, ja draamat, ja ilusaid naisi-mehi võimalikult nappides rõivastes. Jne. Ja kui nad on seda saanud, siis lähevad nad ühismeediasse ja kuulutavad seal, et ajakirjanikud on lollid, kes midagi ei tea. Et nende käest ei saa mingit infot.

Ajakirjanikud aga on unustanud vana tõe, anda mitte seda, mida lugejad tahavad, vaid seda, mida nad vajavad. Veel hullem, nad ei ole õppinud ära ka meie kaasaja suurte maailmauuendajate tõde. Me ei küsi, mida inimesed tahavad. Meie teeme toote ja see toode loob vajaduse. Meie ütleme neile, mida nad tahavad.

Ja lõpuks. Tunnete ja lugude maailm on ikka olnud kirjandus. Nii et võime võtta kokku: kõik on kokku kirjandus. Ainult kahjuks mitte unenägu.

Jäljendamine jääb

Aga ikkagi. Kuidas on võimalik, et me kõik oleme samas kohas? Et näiteks USA ja Eesti on suuresti samas punktis, kuigi üks tuleb Tuhkatriinu-lugude (täpsemalt küll Tuhkataavi-lugude) ja teine tee-tööd-ja-näe-vaeva maailmast.

Kindlasti on suurema osa sellest muutusest toonud kaasa Google, Wikipedia, Twitter ja Facebook. Ehk siis, me kõik oleme osa üldisest globaalsest protsessist. Aga. See, mis netis vohab, ei ole lihtsalt globaalne pilt. Selle maailma juured on peaaegu kõik ühes kohas, mille nimi on USA, tavakeeles Ameerika. See on ameerika ignorantsus, ameerika nartsissism, ameerika.

Ainult miks peaks selle omaks võtma? Saab ju ka ilma. Ei saa. Sest vähemalt eesti ühiskonda valitseb endiselt üle kõige üks usk. See on usk jäljendamise jõusse. Ainult jäljendamine teeb suureks. Mõni imiteerib USA lääneranniku pahempoolseid, mõni Trumpi. Vahe on põhimõtteline, aga jäljendamine jääb.

UT191115AT309
Ülikooli 18
Peahoone
Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Must, valge ja varjundid

Tegelikult on see kõik ikkagi kummaline. Võtame kaks ühiskonnamudelit. Üks on eliididemokraatia. USAs on selle mõtteviisi aluseks Walter Lippmanni teooria, mille järgi jagatakse inimesed kaheks: koolitatud eliit ja tavalised inimesed ehk tema sõnul hämmeldunud loomakari. Vaid eliit mõistab, mida ühiskond vajab, tavainimene ei ole võimeline ühiskonna laiematest vajadustest aru saama. Tema rolliks jääb eliidi seast juhte valida. Teine on populistlik demokraatia, milles vastamisi seisavad rikkumata rahvas ja korrumpeerunud eliit. Selle loosungiks sobib lause, mille lähteversiooni autoriks oli juba 1980. aastal Soome kuulus poliitik Johannes Virolainen: „Kansa on puhunut, pulinat pois.“ – rahvas on rääkinud, mula maha. Pole raske näha, et üks neist on teise peegelpilt ja mõlemaid kannab mustvalge vastandus.

Aga nende kõrval räägitakse vähemalt sama palju tänapäeva maailmast kui prantsuse postmodernismi loomingust (mis sai maailmakuulsaks Ameerika kaudu). Postmodernistide tuumideeks oli lammutada binaarsed opositsioonid. Mees ja naine, must ja valge, ori ja isand jne. Neid opositsioone nähti ebavõrdsusena, ühe võimuna teise üle. Lammutamise tulemuseks oli varjundite rida, mille lõpus ei olnud midagi. Üksnes varjundid.

Postmodernism oli pakitud keerulisse keelde ja on tegelikult ka keeruline mõista. Aga mõtete mõjukuse eelduseks on alati nende lihtsustamine, vulgariseerimine. Mõnikord teevad selle töö ära ignorandid, mõnikord populaarteadlased, mõnikord ajakirjandus. Pole oluline. Postmodernismi labastades saame kaks lihtsat mõtet. Esimene: tõde ei ole. Ja kui tõde ei ole, siis on kõik võrdsed. Nii haritud kui harimatud, nii eliit kui rahvas. Ja teine: tõde, see olen mina. Ja mina olen kunn.

Kokku saame maailma, mis kõneleb tuhandest hallist varjundist ja tõe puudumisest ja samal ajal kuulutab oma tõe ja vastanduse võimu. Miks me siis ei lepi selle halli maailmaga, miks jääb ikka peale vastandus ja oma tõde?

Põhjus on lihtne. Selleks on võim. Võim ei tule enam teadmisest, see tuleb võitlusest. Võitlus aga eeldab vastasseisu. Hallid varjundid seda ei luba. Võitlus vajab lihtsaid loosungeid ja selgeid vastaseid. Hallid varjundid seda ei luba.

Tõsi, uus maailm ei ole enam päris musta ja valge maailm. See on maailm, milles kaks poolust moodustavad mina ja teised. See on maailm, mille kohta käib väidetav vana araabia vanasõna: mu vaenlase vaenlane on minu sõber. Aga vaenlasi ei ole selles maailmas enam üks, vaid leegion.

PS. Siit muuseas paistab üks kummaline seos ajalukku. Rääkides teadusest, räägime valgustusest. Ülikool on valguse tempel. Tartu vana ülikooli süda all-linnas ja Toomel on valgustusajastu teaduse utoopia tegelik realisatsioon. Valgustus on ikka tähendanud ratsionaalsuse, demokraatia, hariduse ja teaduse väärtustamist. Valgustuse kõrval on teine pool. See on enam-vähem valgustuse vastand ja kannab nimetust romantism. See kritiseeris oma aja kapitalismi, tõstis esile suured kangelased, idealiseeris õilsat metslast ja loodust. Ülistas individualismi ja tundeid. Kuulutas rahvuslust. Rahvas oli puhas ja õilis. Rahvas teadis tõde.

Tegelikult on tänapäevane maailm, Eesti sealhulgas, ikka vana valgustuse ja romantismi vaidluse tallermaa.

1 Jaan-Juhan Oidermaa, Uuring: Eesti elanikud usaldavad teadlasi palju rohkem kui valitsust. – ERR/Novaator 21. VI 2019.

2 Jaan-Juhan Oidermaa, Eurooplaste IQ langeb, paanikaks pole (veel) põhjust. – ERR/Novaator 10. VII 2018.

3 Yrjö Hjelt, Evoluutiopsykologin arkipäivää Turussa: vihapostia, puhkotut auton renkaat ja maine naistenvihaajana – yle.fi, 2. IV 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht