Mis meist järele jääb?

Vähemalt teoreetiliselt võivad inimese tegevusjäljed jääda kõige kauemaks püsima Maast väga-väga kaugele.

KURMO KONSA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Üks ilmsemaid tõdemusi on see, et kõik inimesed on surelikud. Mis saab aga pärast? Sellele küsimusele on antud isesuguseid vastuseid. Märksa selgepiirilisem ja lihtsam on küsimus: mis meist järele jääb? Seda küsimust saab käsitleda mitmel ajaskaalal alates ühe inimese elueast ja lõpetades kogu inimliigi ning miks mitte Maa ja isegi kogu universumi lõpuga.

Keha, me kallis keha

Kehaga on kõik lihtne, pärast surma hakkab kohe pihta lagunemine. Kuidas ja millise kiirusega, sõltub keskkonnatingimustest ja sellest, mida kehaga ette võetakse, surnukeha ettevalmistamine matuseriituseks on üldinimlik nähtus.

Pehmete kudede lagunemine võtab parasvöötmes aega kuust mõne aastani, troopikas toimub see nädalatega. Läbikülmunud surnukehad Arktikas või mägedes ja soodes ei pruugigi laguneda. Luude säilimine sõltub pinnasest. Viljakates happelistes muldades lagunevad luud paarikümne aastaga ning neist ei jää midagi järele. Neutraalse reaktsiooniga mullas või liivas püsivad luud sajandeid, kuid lõpuks lagunevad ikkagi. Nii nagu kõikidest elusolenditest, võivad ka inimestest teatud tingimustes tekkida fossiilid, seda nii otseselt inimkehadest kui ka inimtegevuse jälgedena. Fossiilistumine on setetesse mattunud organismide jäänuste või elutegevuse jälgede kivistumine orgaaniliste ühendite mineraalsetega asendumise (püriidistumine, ränistumine) või ebapüsivate mineraalide püsivaks muutumise teel (arago­niidist saab kaltsiit). Kivistisena säilivad valdavalt organismide kõvad, juba nende eluajal mineraalsed osad (luud, kestad, karbid, kojad jms).

Fossiile on leitud väga kaugest minevikust, sobivates tingimustes võivad need säilida miljoneid aastaid. Vanimateks fossiilideks võib lugeda stromatoliitide jäänuseid, mis on 3,5 miljardit aastat vanad. Stromatoliidid on lubiainest mitme meetri suurused moodustised, mis tekivad vees tsüanobakterite või teiste mikroorganismide elutegevuse toimel. On ebatõenäoline, et inimeste fossiilid nii kaua püsiksid. Hinnangute kohaselt on kõikidest kunagi elanud organismiliikidest fossiilina säilinud ainult 0,01%.1 Inimeste eellaste fossiilide leidmine on arheoloogidele ja paleoantropoloogidele alati suursündmus.

Teatud tingimustes võib inimkeha mumifitseeruda, sageli aitavad inimesed sellele ise kaasa. Vanimaks säilinud muumiaks on Nevadas Vaimude koopast (Spirit Cave) leitud looduslikult mumifitseerunud inimkeha, mille vanuseks on 9400 aastat. Keha on säilinud tänu kõrbekuumusele ja -kuivusele. Vanimad inimeste poolt tahtlikult mumifitseeritud kehad pärinevad samuti Ameerika mandrilt. Nimelt on Peruust ja Tšiilist leitud muumiaid, mis pärinevad ajast 5000 aastat eKr, seega on nad ligikaudu 2000 aastat vanemad kuulsatest Egiptuse muumiatest. Külmas säilinud inimkehadest on kahtlemata kuulsaim jäämees Ötzi, kes hukkus 5300 aastat tagasi ning kelle keha leiti Alpidest 1991. aastal. Selliselt külmunud kehad võivad säilida nii kaua, kuni püsivad samad tingimused, järelikult võib kehade puhul rääkida ajaskaalast 10 000–100 000 aastat.

Geneetiline pärand

Eks me kõik ole kuulnud väljendit, et vanemad elavad edasi oma lastes. Nii see ka muidugi on. Elu tunnuseks on pärilikkuse infosüsteem, mis tekitab, töötleb, säilitab ja annab edasi organismide eksisteerimiseks hädavajalikku geneetilist teavet. Oma põhimõtteliselt ehituselt on geneetiline süsteem kõikidel Maal elavatel organismidel ühesugune. Kuid kõik liigid surevad kord välja. Juba Charles Darwin on oma tippteoses „Liikide tekkimine“ kirjutanud: „Praegu elavatest liikidest aga jätavad kauge tulevikuni mõnesuguseid järglasi ainult üpris vähesed, sest kõigi orgaaniliste olendite rühmitamise viis tõendab, et iga perekonna liikide enamik ning paljude perekondade ükski liik pole põlvnejaid jätnud, vaid on sootuks välja surnud.“2

Nii läheb ka inimesega. Keskmine liikide väljasuremise kiirus on üks liik miljoni liigi kohta aastas ehk siis keskmiselt 10–100 liiki aastas. Siin arvestatakse kõiki organismiliike – baktereid, seeni, putukaid, taimi jne.3 Liikide eluiga varieerub suuresti. Imetajatel, kelle hulka kuulub ka inimene, on liigi keskmiseks elueaks miljon aastat, kuigi mõni liik on kestnud ka 10 miljonit aastat. Mõned liigid jätavad endast järeltulijaid, enamik aga mitte. Trilobiitidest, plesiosaurustest, brontosaurustest ja lugematust arvust teistest liikidest on järel vaid fossiilid. Sama kehtib varasemate inimliikide kohta, välja on surnud näiteks neandertallased, denissovi inimesed, Homo erectus ja Florese inimene. Alles on jäänud vaid Homo sapiens.

Kõige loomulikum oleks eeldata, et oleme liigi eluea keskel. Moodne inimene ilmus Maale 200 000 aastat tagasi, inimese esimesed eellased pärinevad aga juba 6 miljoni aasta tagusest ajast.4 Teadlased on püüdnud arvata ka täpsemalt. Nii näiteks leidis John Richard Gott III, et 95% tõenäosusega kestab inimene veel 5100–7,8 miljonit aastat.5 Inimliigile võivad saatuslikuks saada nii looduslikud kui ka inimese enda tekitatud tegurid. Muidugi on veel võimalus, et inimene areneb edasi mingiks uueks liigiks, olgu siis bioloogiliseks või tehniliseks. Kuna geneetiline infosüsteem on kõikidel elusolenditel samane, saab väita, et nii kaua kuni elab üksainukenegi liik, kestab elu edasi. Teadlased on isegi välja pakkunud Kuul asuva Noa laeva idee juhuks, kui katastroofid hävitavad elu Maal. Selleks tuleks luua Kuu laavatorudesse hoidlad, kus säilitataks miljonite liikide seemneid, mune ja geneetilist materjali, tegemist oleks otsekui eluslooduse varukoopiaga. Krüogeeniliselt külmutatud geneetiline materjal võiks sedaviisi säilida põhimõtteliselt igavesti. Probleemiks kujuneb hoidlat elektriga varustavate päikesepaneelide ja muude tehniliste seadmete eluiga.6

Voyageride pardal on inimkonna läkitus võimalikele intelligentsetele Maa-välistele eluvormidele – kullaga kaetud vaskplaadile on salvestatud helid ja pildid Maa kultuurist ja elurikkusest.

NASA/JPL

Käsikirjad ei põle

Võib-olla tähtsamgi kui meie surelik keha, on inimese vaimulooming. Inimühiskondade kujunemine ja areng on lahutamatult seotud informatsiooni ja kommunikatsiooniga. Suulisel infol baseerunud ühiskondades lisandusid suulisele tekstile visuaalsed kujundid, maastikumärgid jms, mis moodustasid ühtse edasiantava teadmise. Võib-olla aitasid eelajaloolised ehitised, näiteks Stonehenge või Nazca maastikujooned säilitada teavet, olles omalaadseteks mälupankadeks.7

Kui kaua suuliselt edasiantav teadmine püsib? Raske öelda, aga üheks selliselt edasiantavaks informatsiooniks on ju ka keel ise. Kui mõelda keelte peale, siis võivad need sadade aastatega paljugi muutuda, tuhandete aastatega aga tekivad juba täiesti uued keeled. Austraalia aborigeenide legende uurides on näiteks leitud viiteid maastikule enne viimase jääaja järgset veetaseme tõusu. Legendides on säilinud teave ligikaudu 10 000 aasta taguse aja kohta.8 Kuid alati võib kahelda, kas ehk poeetilistest lugudest ei kiputa välja lugema teavet, mida seal tegelikult ei ole.

Märksa kauem on lootust säilitada teavet, mis on jooniste või tekstidena mingil püsival materjalil. Säilivuse seisukohast on vastupidavamad anorgaanilise päritoluga materjalid, nt kivid, savitahvlid, savinõukillud ja metallid. Kõige varasemad säilinud kujutised pärinevad hilispaleoliitikumist (20 000–10 000 aastat eKr) ja on kas maalitud või süvistatud kivipindadele. Varasemad kirjalikud tekstid pärinevad sumeri kultuuri savitahvlitelt (umbes 3200 eKr). Kõikvõimalikud orgaanilised kirjutusmaterjalid, nt nahk, pärgament, paber, on vähem vastupidavad, nende säilivus sõltub suuresti keskkonnatingimustest. Digiteabe jaoks on juba välja töötatud väga pikaealisi ja ülivastupidavaid andmekandjaid, näiteks HD-Rosetta ja Arnano protsess, aga arusaadavalt ei taga ainuüksi andmete olemasolu nende kasutatavust. Vajalikud on vastavad seadmed, programmid ja nende kasutusoskus. Teabe pikaajaline säilitamine on eluliselt tähtis, näiteks võib tuua tuumajäätmete säilitamise maa-alustes hoidlates, mis peavad vastu pidama sadu tuhandeid aastaid. Peale ehitustehniliste probleemide on tähtis ka see, et tulevikutsivilisatsioonid neid kogemata lahti ei kaevaks või mingit muud moodi ei purustaks. Selleks tuleb edasi anda info, kus need hoidlad asuvad ja mida sisaldavad. Aga kuidas seda teha? 100 000 aastat tagasi elasid Euroopas neandertallased. Kes elab siin 100 000 aasta pärast ja mis keeles nad räägivad?

Muudetud Maa

Milliseid geoloogilisi jälgi jätab inimene? See on tänapäeval eriti põletav teema. Oleme ju astunud antropotseeni ehk siis uude geoloogilisse ajastusse, mil inimesest on saanud Maad ümberkujundav geoloogiline jõud. Inimkond on juba praeguseks muutnud Maad märkimisväärsel määral. Inimese tegevus kujundab maastikke, maa kliimat ja biosfääri ning sellest jäävad jäljed. Kui kauaks need muutused aga alles jäävad? Maa on geoloogiliselt aktiivne ja piisavalt pika ajavahemiku jooksul muutub selle ilme sedavõrd, et ilmselt pühitakse kõik jäljed inimesest ja tema tegevusest.

Millise paksusega geoloogiline kiht jääb inimesest, sõltub sellest, kui pika aja jooksul inimene maakeral eksisteerib, ning geoloogilistest tingimustest. Geoloog Jan Zalasiewicz pakub võimalikuks inimtegevusega seotud geoloogilise kihi paksuseks keskmiselt 5 cm.9 Geoloogilises mastaabis jätaksid ilmsesti kõige suurema jälje hukkunud korallrahud. Inimese tegevuse tõttu, ennekõike fossiilsete kütuste põletamisel paisatakse atmosfääri ligikaudu 36 miljardit tonni süsinikku.10 Umbes pool sellest kogusest jääb atmosfääri ning teine pool lahustub ookeanides. Ooke­anid on hiiglaslikuks süsinikureservuaariks, sisaldades ligikaudu 38 000 miljardit tonni süsinikku, mida on atmosfääriga võrreldes ligikaudu 50 korda rohkem. Vette sattunud süsihappegaas lahustub ning moodustab süsihappe. Mida enam suureneb merevee happelisus, seda vähem suudab seal elada lubi­skelette moodustavaid elusorganisme ja seda väiksem on ka neist moodustuva lubjakivi hulk. Juhul kui süsihappegaasi kogus atmosfääris kahekordistub, võib ennustuste kohaselt väheneda korall­rahude poolt moodustava lubjakivi hulk 30% võrra. Lõpptulemusena võib moodustuvate lubjakivikihtide õhenemine olla küll väike, aga siiski märgatav. Teine ookeanide happelisuse tõusust märku andev jälg on merepõhja katvate lubjakivisetete lagunemine. Nende asemel jääb merepõhja katma ja hiljem moodustab geoloogilise kihi hapetes lahustumatu savi. Maa ajaloos toimusid sellised sündmused ligikaudu 55 miljonit aastat tagasi eotseeni ajastu alguses, kui suhteliselt lühikese ajavahemiku (umbes 10 000 aastat) kestel suurenes atmosfääri süsihappegaasi sisaldus ja globaalne temperatuur tõusis 5–10 kraadi võrra. Setetesse on sellest hapestumissündmusest jäänud just eespool kirjeldatud jäljed.9

Teated kaugkosmosesse

Vähemalt teoreetiliselt võivad inimese tegevusjäljed jääda kõige kauemaks püsima hoopiski Maast väga-väga kaugele, nimelt kosmosesse. 1895. aastal ehitas Guglielmo Marconi raadiosaatja, millega õnnestus edastada teade 3400 meetri kaugusele. Elektromagnetlainetel põhinev raadioside oli saanud tegelikkuseks. Mis on nendest raadiolainetest saanud, mida inimkond alates sellest ajast on tekitanud? Osa neist muidugi neeldub, kuid osa levib maast eemale kosmosesse. Sellise raadiolainetest koosneva mulli läbimõõt on praeguseks juba 200 valgusaastat ja see laieneb üha.11 Astronoomilises mõttes on tegemist Päikese lähialaga, ometigi asub selles sfääris ligikaudu 250 000 tähte.12 Teisalt on meie kodugalaktika Linnutee läbimõõt umbes 110 000 valgusaastat, nii et galaktilises mastaabis pole me veel midagi korda saatnud. Raadiolained levivad universumis põhimõtteliselt lõputult kaugele, liikudes kiirusega 300 000 km/s, kuni nad neelduvad kosmilise tolmu- või gaasipilvedes. Muidugi väheneb nende tugevus, nii et lõpuks pole nad enam üldisest kiirgusfoonist eristatavad. Info on alles, aga seda pole enam võimalik kätte saada.

Veelgi lootustandvam on kosmosejaamade Voyageride projekt. NASA programmi Voyager raames saadeti kosmosesse kaks automaatjaama: 1977. aasta 20. augustil Voyager 2 ja kaks nädalat hiljem, 5. septembril Voyager 1.13 Mõlemad Voyagerid on täpselt ühesuguse ehitusega. Kummagi automaatjaama mass on 722 kg ja pardal on 10 uurimisseadet. Maaga sidepidamine käib 3,7meetrise läbimõõduga paraboolantenni vahendusel, suurim allalaadimiskiirus on vaid 1,4 kb/s. Elektrienergiaga varustavad neid kolm termoelektrilist raadio­isotoopgeneraatorit, mida on kasutatud kõigis Marsist kaugemale suunduvates automaatjaamades, sest päikesepatareid oleksid suure kauguse tõttu Päikesest ebaefektiivsed. Nende abil hoitakse töös magnetvälja ja päikesetuult uurivad instrumendid. Ekspertide arvates peaks vähemalt mõni instrument olema töövõimeline kuni 2025. aastani. Kosmoseaparaadid peaksid jääma NASA süvakosmose sidevõrgule (Deep Space Network) kättesaadavasse kaugusesse veel kuni 2036. aastani.

Voyagerid saadeti teele ülesandega uurida lähemalt Jupiteri ja Saturni. Nad pildistasidki Jupiteri Suurt Punast Laiku ja Saturni rõngaid ning mõlema planeedi kaaslasi. Voyager 2 siirdus seejärel Uraani ja Neptuuni juurde. Voyager 1 sai Saturni gravitatsiooniväljalt lisakiirenduse ja liikus edasi Päikesesüsteemi piiride poole. Voyager 1 on praeguseks jõudnud 23 miljardi km kaugusele, umbes 40 000 aasta pärast jõuavad Voyagerid oma teel esimeste tähtede lähikonda. Ligikaudu 296 000 aasta pärast jõuab Voyager 2 tähistaeva kõige heledamast tähest Siiriusest „vaid” 4,3 valgusaasta kaugusele.

Voyager 1 ja Voyager 2 pardal on inimkonna läkitus võimalikele intelligentsetele Maa-välistele eluvormidele. 12tollisele (30,5 cm) kullaga kaetud vaskplaadile on analoogkujul salvestatud helid ja pildid Maa kultuurist ja elurikkusest. Plaat on alumiiniumümbrises ja sellele on lisatud plaadi mängimiseks vajalik helipea. Helide õigeks taasesitamiseks tuleb plaati mängida kiirusega 16 2/3 pööret minutis. Plaadi ümbrisel on visuaalne juhis selle kasutamiseks. Helisalvestised ja kujutised valis välja komitee, mida juhtis Cornelli ülikooli professor Carl Sagan. Selle kuldseks plaadiks kutsutava salvestise pealkiri on „Maa helid“ („The Sounds of Earth“). Plaadil on 55 keeles tervitused, sealhulgas avasõnad tollaselt ÜRO peasekretärilt Kurt Waldheimilt ja USA presidendi Jimmy Carteri läkitus. Lisaks võib kuulda loodushelisid (äike, veevulin, vaalade laul jne). Suurima osa fonogrammidest moodustavad muusikanäidised: klassikalist muusikat esindavad teiste seas Bach, Stravinski ja Mozart, pärimusmuusikat Peruu pulmalaul, Senegali löökriistad jpm, popmuusikat Chuck Perry. Külmast sõjast hoolimata kaasati ka Nõukogude artiste Gruusia ja Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist.14 Kuldsel plaadil veel 116 fotot ja joonist, mis tutvustavad Maa asukohta Päikesesüsteemis, matemaatika, keemia, füüsika, bioloogia ja anatoomia põhitõdesid ning looduse ja inimkultuuride mitmekesisust. Selleks et heliplaadi leidjatel oleks võimalik määrata selle vanust, on selle ümbrisele kinnitatud tükike radioaktiivset uraan-238 isotoopi, mille poolestusaeg on 4,5 miljardit aastat. Vanuse leidmiseks peaksid välistsivilisatsiooni füüsikud mõõtma järelejäänud uraani ja tema lagunemisproduktide hulga suhte.

Kui kauaks jäävad Voyageride pardal asuvad plaadid veel kasutuskõlblikuks, nii et hüpoteetilistel tulnukatel oleks neil leiduvat teavet võimalik kätte saada? Kosmoseaparaat võib hävineda kokkupõrkel mingi kosmilise kehaga, kuid süvakosmoses on tõenäosus selleks üsna väike. Astronoomide arvates on kõige suuremaks ohuks kosmilise tolmu pilved. Mõne tuhandiku millimeetrise läbimõõduga tolmuterakesed, mis tabavad kosmoseaparaati kiirusega mõni kilomeeter sekundis, jätavad selle pinnale mikroskoopilised kraatrid. Kuna tolmupilved on hiigelsuured, võib see kulutada metallpinda sarnaselt liiva­pritsiga. Võttes arvesse kosmoseaparaatide trajektoore ja tolmupilvede asetust galaktikas, leidsid uurijad, et kuld­plaatide tõenäoline eluiga jääb vähemalt viie miljardi aasta kanti. See on pikem kui kogu Maa senine eluiga kokku. Nii et praegu näikse Voyagerid olema objektid, mis säilitavad kõige kauem teavet inimkonna kohta. Sealjuures ei pruugi viis miljardit aastat olla veel lõplik piir, praegu ei osatagi kaugemale näha, sest selle aja peale sulanduvad kokku Linnutee ja meie naabergalaktika Andromeeda udukogu ning kogu kosmiline geograafia muutub tundmatuseni. Kui Voyagerid selle kõik üle elavad, võivad nad teadlaste sõnul kosmoses triivida veel triljoneid aastaid. 15

1 Jan Zalasiewicz, The Earth after us: what legacy will humans leave in the rocks? Oxford University Press 2009, lk 192.

2 Charles Darwin, Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses. Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu 2012, lk 475.

3 The Current Mass Extinction, Evolution Library, https://www.pbs.org/wgbh/evolution/library/03/2/l_032_04.html

4 Human family tree, Smithsonian National Museum of Natural History, https://humanorigins.si.edu/evidence/human-family-tree

5 J. Richard Gott III, Implications of the Copernican principle for our future prospects – Nature 1993, 363, lk 315–319. https://doi.org/10.1038/363315a0

6 Emily Dieckman, Engineers Propose Solar-Powered Lunar Ark as ‘Modern Global Insurance Policy’. – The University of Arizona, College of Engineering News 8. III 2021.

7 Lynne Kelly, Knowledge and Power in Prehistoric Societies: Orality, Memory, and the Transmission of Culture. Cambridge University Press 2015.

8 John Upton, Ancient Sea Rise Tale Told Accurately for 10,000 Years – Scientific American 26. I 2015.

Patrick Nunn, The Edge of Memory: Ancient Stories, Oral Tradition and the Post-Glacial World. Sigma Bloomsbury 2019.

9 Jan Zalasiewicz, The Earth after us: what legacy will humans leave in the rocks? Oxford University Press 2009, lk 122.

10 Hannah Ritchie, Max Roser, CO2 emissions, Our World in Data. https://ourworldindata.org/co2-emissions

11 Emily Lakdawalla, This is how far human radio broadcasts have reached into the Galaxy. –

Planetary Society 24. II 2012.

12 The Universe within 250 Light Years. http://www.icc.dur.ac.uk/~tt/Lectures/Galaxies/LocalGroup/Back/250lys.html

13 Voyageride tegevust saab jälgida NASA veebisaidilt: http://voyager.jpl.nasa.gov/

14 Plaati on võimalik kuulata SoundCloudis: https://soundcloud.com/search?q=voyager%20golden%20record

15 Meghan Bartels, Scientists’ predictions for the long-term future of the Voyager Golden Records will blow your mind, SpaceCom 23. II 2021. https://www.space.com/predicting-voyager-golden-records-distant-future

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht