Mineviku liitmine tulevikuga pole lihtne aritmeetika

Areng toimub ainult siis, kui me tuleme välja oma mugavustsoonist, milleks on praegu Maa. Retsept selleks ei ole ei lihtne ega valutu.

TARMO SOOMERE

Von Krahli akadeemia kuulajad on kindlasti eestlased. Sest eri loengutel saalis viibijate arv on selges korrelatsioonis meie eestlasliku mõtlemise arhetüübiga. Head sõnumid – nagu Mart Noorma optimism inimkonna kosmilise tuleviku osas – on palju vähem atraktiivsed kui hiiobisõnumid ehk õnnetuse ettekuulutused.

Suureks saamiseks on mitmeid retsepte. Vaimult suur olemine on keerukas. Tahaks midagi lihtsamat. Kolleeg Anu Raud on pakkunud välja versiooni: „Kui sa liidad mineviku tulevikuga ja seda tajud, on ka väike maa hoopis suurem.“1 Isegi nii suur, et võib ulatuda kosmoseni. Nagu Eesti sai 2013. aastal kosmosemaaks. Mis siis et nanosatelliidiga. Kosmos on nii suur, et nano ja giga on universumi mõõtmete kõrval mõlemad vaid tolmukübemed. Kui just pole tegemist parsekitega.

Juba kuuskümmend üks aastat tunneb inimkond kosmose hõngu. Viiskümmend aastat tagasi materialiseerusid selle eri küljed kinolinal kahe heiastusena. Ühelt poolt ilus sinine Doonau müstiliselt kauni häälega, kuid üle laipade kulgeva HALi teekonna saatjana.2 Teiselt poolt Barbarellale öeldud taevane sõnum, et inglid ei mäleta (halba).3 Kosmose hõng on seega pea alati palju rohkem kui lihtne aisting või ühene tõdemus. Pigem on see paljuütlev, mitmeti terane märkus; pigem isegi kahe teraga mõõk. Selle kategooria tähendus nimelt sõltub sellest, mis keeles selle üle mõeldakse.

Erinevus on leidnud tee Vikipeedia veergudele, mis on loodetavasti meie teadmiste vähemalt teatava osa mitte väga moonutatud peegeldus Google’i peeglis. Eestikeelne sõna „kosmos“ peaks assotsieeruma ennekõike universumi kui üsna tühja ja – mis veel olulisem – struktureerimata keskkonnaga. Ingliskeelne sõna cosmos, kui sündinud inglane seda kasutab, tähendab universumit kui komplitseeritud, aga hästi korrastatud süsteemi, lausa kaose vastandit.

Nii kannavad ka teadlaste töö tulemused sageli fundamentaalselt erinevat tähendust sõltuvalt sellest, mis keeles nad mõtlevad. Pole siis ime, et eri emakeelega (või eri keskkonnast pärit) inimesed saavad teadusartiklist vahel hoopis erinevalt aru. See aeg, mil kogu maailm üht keelt rääkis, kadus palju varem, kui pandi kirja mõistujutt Paabeli torni ehitamisest. Kui üldse proovida määratleda, mis on mingi sõna või teksti adekvaatseim interpreteering (ehk norm), siis tuleb leppida tõlgendusega, mille annavad maailma suurimas (ehk hiina või mandariini) keeles mõtlejad. Kõik ülejäänud on vähemused.

Isaac Asimovi „Igaviku lõppu“ on ekraniseeritud kaks korda. 1976. valmis Ungaris András Rajnai käe all telefilm „Surematuse surm“. Suurele ekraanile tõi romaani 1987. aastal režissöör Andrei Jermaš Mosfilmist, tõsi, ideoloogilistel põhjustel veidi kohendatud kujul. Harlani XX sajandisse saabumise stseen filmiti muuseas Jägala joal, samas kohas, kus Andrei Tarkovski „Stalkeritki“ filmiti.

Isaac Asimovi ulmejuttude Asumi-seeria4 võiks olla kohustuslik kirjandus neile teadlastele, kes vabariigi presidendi roosiaia üleskutset järgides poliitikat (korda) tegema tõttavad. Osale nooremast põlvkonnast on see Google unustamise piiri taga ja seetõttu ei pruugi koos meiega pärast Google’it teoks saavasse tulevikku jõuda, aga sama suur osa vanemast põlvkonnast pidas seda ulmeliselt heaks sarjaks.

Asumi-juttude eel kirjutatud loo „Igaviku lõpp“ kõige olulisem (kuigi mitte pea-) tegelane on kaunis neiu Noys.5 Nomen est omen, arvasid vanad roomlased. Kui see tõsi on, siis nii selle nime kirjaviis (NO-ys) kui ka kõla ’nòiz’ ütleb inglastele palju rohkem kui meile. Neiu räägib asju, mis matemaatikutele väga meeldivad ja mis võivad olla ka päris tõsi isegi multiversumi mullikestes, kui need juhtuvad päriselt olemas olema. Nimelt väidab ta, et matemaatika eri reaalsustes ei muutu. Ei muutu ka matemaatika arengu järjekord. Matemaatikud võivad muutuda, aga lõpptulemused ei muutu.

Tohutu hulk reaalsusi, millest „Igaviku lõpp“ on ehitatud, on mingis mõttes olemas. See, et teoks saab vaid üks, ei tee teisi olematuks. Umbes nii nagu Borgese Paabeli raamatukogu, kus olemas näiteks ka kõik need romaanid, mis originaalist vaid ühe tähe (kas näpu- või trükivea) võrra erinevad – ehk kõik veidigi vigased tõestused.6 See on kuusnurksete tubade peaaegu lõpmatu jada. Riiulitel kõik teosed, mida teoreetiliselt saab kirjutada 410 leheküljel 22 tähest pluss tühik, punkt ja koma. Kõik edaspidi kõne alla tulevad „Globaalpohmeluse“ ja „Lokaalravitsuse“7 tööversioonid, aga ka kõik, mida keegi kunagi võtaks kirjutada. Nagu Arthur Valdese „Astmed“8 või need, mida Alberto Manguel tahaks lugeda, aga mis pole veel kirjutatud.9

Seda reaalsust, kus elame, ja seda tulevikku, mis olema saab, mõjutame iga oma otsusega. Lausa ehitame kõige kaudu, mida teeme. Kes aktiivselt, nagu Eesti kosmoseriigiks ülendanud seltskond, ja kes passiivselt kanepit nautides. Mõlemal on reaalne, mitte virtuaalne mõju. Nõnda realiseerub tegelikkus konkreetse versioonina lõpmata paljudest võimalustest. Selles mõttes on reaalsusi (olgu kas või virtuaalseid) õudselt palju. Neid on vist rohkem koguni kui punkte arvteljel ehk kontiinuumis, mida on isegi hirmus palju.

Kui osutub tõeks, et matemaatika ei muutu, on see teadus ju igaviku võrdkuju. Selle igaviku lõpus on sõnumid, mida Eesti kosmoseriigiks saamine ja kosmose meie kodu osaks kujunemine serva pidi puudutavad. Et meie ees on valikud, nagu ikka. Aga need pole enam lihtsad ajateljega mängimise valikud – et saame igal juhul hukka, aga ei tea, kas varem või hiljem.

Põhimõtteliselt teistsuguse valiku paneb meie ette Isaac Asimov. Igaviku loojad püüavad välja juurida kõik ebatavalise, nii püüdlused tähtede poole kui ka need kutid Kanuti aias, keda isegi ministrid üles ei leidnud. Nad liidavad, erinevalt Anu Rauast, mineviku ja tuleviku valesti kokku. Nad püüavad kõrvaldada juba eos kõik õnnetused, aga selle kaudu pudenevad tolmuks ka tippteaduse saavutused. Nad püüavad korraldada nii, et inimkond iialgi ei satuks teistele planeetidele. Lõpuks sünnib aga midagi, mida nad ei tahtnud: inimkond sureb välja igavusest.

Isaac Asimov kirjutab Noysi suu kaudu sõnumi, mis ei tohi olla lihtsalt müra meie kõrvus. Kui silume välja õnnetused, siis silume ära ka võidud. Ainult siis, kui inimkond julgeb vastu astuda suurtele katsumustele, on üldse võimalik tõusta tippu. Teisisõnu, tõeline lahendus tuleb raskuste ületamisest, mitte nende vältimisest.

Asimovil oli mitte ainult erakordne, võib-olla ingli perspektiivis äkitselt ellu ärganud tulevikumälestuste sarnane, anne sõnastada ja kõnetada inimkonda vaevavaid küsimusi, vaid ka julgus virutada serviti, otse lühinägelike silmade vahele. Paradoks on ju selles, et iga süsteem, mis lubab inimestel valida oma tulevikku, viib paratamatult selleni, et valitakse ohutus ja keskpärasus. Sellest ei pääse üle ega ümber ka teaduse finantseerimise süsteem, ükskõik kui head eksperdid sinna nimetame. Võime teha näo, et on meie valik, kas aktsepteerime nii teadustippude kui ka poolteadvusetute kanepinautijate olemasolu. Asimov ütleb meile midagi ootamatut: kui ükskõik kumma elimineerime, siis valime tegelikult ohutuse ja keskpärasuse. Sellisel juhul isegi kui Elon Muski kolonisaatorid jõuavad Marsile, siis seal nad ka surevad.

Anders Ericsson ja Robert Pool kirjutavad raamatus „Tipp“, et ühe ja sama asja ikka ja samamoodi tegemine ei ole retsept paremusse. See on hoopis stagnatsiooni ja järkjärgulise allakäigu retsept. Areng toimub ainult siis, kui me tuleme välja oma mugavustsoonist, milleks on praegu Maa. Retsept selleks ei ole kunagi ei lihtne ega valutu. Suunda, kuhupoole mõtlema hakata, näitab kätte Mark Twainile omistatud tsitaat (mis tegelikult ei kuulu temale). Ta olevat öelnud või kirjutanud, viidates väidetavalt poliitikutele: „Ma ei karda seda, mida nad ei tea. Ma kardan seda, mida nad kindlalt teavad, aga mis pole tõsi.“

Akadeemik Tarmo Soomere kommentaar Mart Noorma loengule „Kosmos“ 5. IX Von Krahli akadeemia loengusarjas „Elu pärast Google’it“

1 Tiina Sarv, Visioonid ära jäänud tulevikest – Postimees, 3. X 2018.

2 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

3 „Barbarella“, Roger Vadim, 1968.

4 Isaac Asimovi „Asumi“ seeria ilmus eesti keeles aastatel 1985–2006 kirjastuselt Eesti Raamat.

6 Jorge Luis Borges „Paabeli raamatukogu“.

7 Kaupo Vipp, Globaalpohmelus: Naftatipuvaade tööstusühiskonnale. Torgu: DS Varahaldus, 2012.

Kaupo Vipp, Lokaalravitsus: Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks. Torgu: DS Varahaldus, 2017.

8 Arthur Valdes on üks salapärasema elukäiguga eesti kirjanikke, Friedebert Tuglase müstiline kaaslane. Arthur Valdese „Astmed“ kuuluvad tänapäeval nimekirja raamatutest, mis võiksid olemas olla.

9 Argentina päritolu kirjanik Alberto Manguel kirjutab raamatus „Library at Night“ (2006), et talle meeldib välja mõelda raamatuid, mida ta tahaks lugeda, ent mida pole (veel) kahjuks kirjutatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht