Maackiga Amuurimaal

Maacki ekspeditsioonid Amuuri- ja Ussuurimaale on osake ajaloolisest järjejutust, Vene karu ja Hiina draakoni rivaliteedist, mis ilmselt ei ole lõppenud.

INDREK JÄÄTS

Richard Maack (1825–1886) oli saksa päritolu Vene maadeuurija. Eestiga seob teda see, et ta sündis Kuressaares, kus tema Hamburgist pärit isa teenis politseiülemana. Ema poolt oli Maack baltisakslane, seotud von Tollide suguvõsaga.1 Teadusajaloolased teavad Maacki eelkõige loodusuurijana, kes juhtis kolme küllalt olulist ekspeditsiooni (Viljui jõgikonda, Amuuri- ja Ussuurimaale).2

Mina hakkasin Maacki ja tema ekspeditsioonide vastu huvi tundma umbes kümne aasta eest, kui me koos Erki Tammiksaarega uurisime etnilisuse, rahvusluse, teaduse ja poliitika seoseid XIX sajandi Venemaal. Sain teada, et Maack tegeles päris palju ka etnograafiaga. Tema uurimisreisid Amuuri- ja Ussuurimaale olid tihedalt seotud Venemaa ekspansiooniga Kaug-Itta. Maadeuurimine oli tollal rahvusvahelise poliitika osa, suurriikidevaheline rivaalitsemine. Eurooplastele seni tundmatute maanurkade teaduslik kirjeldamine andis teatava moraalse õiguse nende hilisemaks omandamiseks, et importida sinna „tsivilisatsiooni“.

2010. aasta oktoobris pidasin sellest ühe ettekande Kuressaares, ilmus ka populaarteaduslik artikkel.3 Sündis unistus korrata Maacki Amuurimaa retke ja vändata sellest dokfilm. Mitmesugused muud tööd ja teemad sundisid seda aga aina tagaplaanile tõrjuma ja edasi lükkama.

Paaril viimasel aastal oleme ERMis hakanud tegelema etnoloogia (etnograafia) ajalooga, koos sellega aktualiseerus ka minu huvi Maacki vastu ning tänavu suvel sai lõpuks teoks unistus korrata tema ajaloolist teekonda. Dokfilmi küll esilagu ei sündinud, aga kes teab, mis tulevik toob. Üks korralik ajalooline reisiraamat on igal juhul plaanis.

Sungari jõe suudmeala elanikud. Richard Maack, 1859.

Meie reis ja selle eesmärgid

Reis toimus 23. juulist 11. augustini. Kaasa nõustus tulema hea sõber Heikki Luhamaa, loodusteadusliku taustaga mees, kes pidi võimaluse piires katma Maacki ekspeditsiooni zooloogilisi ja botaanilisi aspekte. Loodusele ei jäänud meil kahjuks kuigi palju aega. Meie käsutuses oli ju vaid napilt kolm nädalat, mille vältel tahtsime nii nagu Maackki rännata Irkutskist Mariinskojesse, mis asub Amuuri alamjooksul. Erinevalt eelkäijast, kes pidi liikuma posthobustega, mitmesuguste paatide ja kelkudega ning jalgsi, võisime meie kasutada ronge ja busse, ent 4000 kilomeetri läbimine pole ikkagi naljaasi. Pealegi tahtsime aeg-ajalt peatuda, et midagi näha ja kuulda, millestki aru saada. Mariinskojesse me välja ei jõudnudki, küll aga Komsomolskisse Amuuril.

Maacki ja meie reisi vahel haigutab kuristik. Ajastud ja asjaolud on täiesti erinevad. Maacki ekspeditsioon vältas üheksa kuud. Ta alustas aprillis 1855 ja naasis Irkutskisse alles järgmise aasta jaanuaris. Tema retk oli füüsiliselt väga raske – tagasiteel liiguti ülesjõge ning jäädi talve kätte piirkonnas, mis oli üsna metsik ja hõredalt asustatud. Meie püüdsime Maacki rännaku (ühes suunas) läbi teha 20 päevaga. Tema marsruudi täpset järgimist takistasid ajanappus ning teisenenud liiklusteed. Põhiliseks takistuseks sai aga see, et umbes pooles ulatuses on Amuur piiriks Venemaa ja Hiina vahel ning mingit paadimatka või laevareisi ei ole sel jõelõigul niisama lihtne ette võtta, eriti kolmandate riikide kodanikel. Vene poolelt ei saa jõele õieti ligigi, sest seda raamib lai piiritsoon. Kõike seda arvesse võttes sai meie retk Maacki ekspeditsiooni korrata vaid mõtteliselt ja tinglikult.

Meie reisil oli kaks põhiteemat: etnograafia ajalugu ning piirkonna põlisrahvaste etnopoliitiline olukord. Tahtsime sõlmida sidemeid kolleegidega Siberi ja Kaug-Ida muuseumidest ja muudest teadusasutustest ning kohtuda põlisrahvaste esindajatega. Lisaks huvitasid mind Venemaa ja Hiina suhted nii ajalooliselt kui ka tänapäeval. Amuurimaal on nende suurriikide muutuvad jõuvahekorrad jälgitavad alates XVII sajandist. Maacki Amuuri- ja Ussuuri-ekspeditsioonid on õigupoolest osake ajaloolisest järjejutust, Vene karu ja Hiina draakoni rivaliteedist, mis ei ole ilmselt lõppenud.

Maacki kui etnograafi uurimisel on peamiseks allikaks tema raamat „Reis Amuurile“ („Putešestvije na Amur“, 1859), lisaks selle raamatu omaaegne retseptsioon (vastukajad ja arvustused) ning üldse kogu kirjanduses leiduv teave ekspeditsiooni taustast ja asjaoludest. Asjassepuutuvat arhiivimaterjali võib tõenäoliselt leida eeskätt Peterburist, võib-olla ka Moskvast ja Irkutskist. Irkutsk põles küll 1879. aastal suures osas maha ja muu seas hävis tules ka Maacki lähetanud Vene Geograafiaseltsi Siberi osakonna hoone ühes seal olnud dokumentidega. Irkutski kolleegidega on siiski kindlasti mõtet suhelda. Maacki teatakse seal hästi. Teiste omaaegsete maadeuurijate seas kaunistab Vene Geograafiaseltsi Ida-Siberi osakonna, nüüdse koduloomuuseumi hoone (valmis 1891) fassaadi ka Maacki nimi. Juhtumisi toimus just meie Irkutskis viibimise ajal muuseumis Maackile pühendatud ettekandeõhtu, kus ka mina lühidalt sõna võtsin ja oma tegemisi tutvustasin. Kuigi Irkutski õpetlaste allikabaas ja vaatenurk Maacki tegevusele erineb mõnevõrra meie omast, olen kindel, et pind vastastikku kasulikuks koostööks on olemas. Maacki teatakse ka Nertšinskis, Blagoveštšenskis, Habarovskis ja mujal, eeskätt loodusuurijana. Tema pilt ja lühibiograafia olid väljas enamikus meie poolt väisatud muuseumides.

Põlisrahvad: burjaadid, evengid, nanaid ja teised

XIX sajandi keskel, kui Maack sealkandis liikus, oli Amuurimaa Hiina riigi unarusse jäetud ääremaa. Tihedamat põllumajanduslikku asustust oli vaid jõe keskjooksul, kõige kaugemale lõunasse ulatuvatel aladel ning sealne rahvastik – mandžud ja daurid – olid kultuuriliselt tihedalt seotud Hiinaga. Ülejäänud hiigelterritooriumi asustasid hõredalt väiksed põlisrahvad, tänapäeva Amuuri rahvaste esivanemad, kes elatusid põhiliselt kalapüügist ja küttimisest. Nende rahvaste arvukus ei olnud kuigi suur ega erinenud ilmselt eriti tänapäeva näitajatest. Nüüd moodustavad põlisrahvad – evengid, nanaid, ultšid, udehed jt aga vaid tühise murdosa kogurahvastikust. Alates aastaist 1858–1860, mil parasjagu suurt nõrkuseperioodi üle elav Hiina oli sunnitud praeguse Amuuri oblasti, Habarovski krai lõunapoolmiku ning Primorje krai Venemaale loovutama, on sellele alale riigi toel tulvanud ida­slaavi ümberasujaid, samal ajal kui osa Hiinaga tihedamalt seotud rahvastikust lahkus Hiinale jäänud aladele.

Baikali piirkonnas elavad burjaadid polnud Maacki põhihuvi, aga ta reisis läbi nende asuala ja on andnud oma raamatus sellest rahvast korraliku ülevaate. Seejuures toetus ta põhiliselt oma ekspeditsioonikaaslase Georg Gerstfeldti4 aasta varem kogutud andmetele.

Tänapäeval on burjaate üle poole miljoni, neid elab põhiliselt Venemaal, aga ka Mongoolias ja Hiinas. Venemaal on neil omanimeline vabariik, mille elanikkonnast moodustavad nad napi kolmandiku. Selle pealinnas Ulan-Udes (Maacki päevil Verhneudinsk) veetsime ühe öö ja pool päeva. Varem oli burjaatidel veel kaks autonoomset ringkonda – Ust-Ordõnski ja Aga –, mis nüüdseks on liidetud vastavalt Irkutski oblasti ja Taga-Baikalimaa kraiga. Kuna olen varem tegelenud permikomide ja nende autonoomse ringkonna likvideerimise uurimisega,5 siis huvitasid mind paralleelsed protsessid burjaatide juures ning me leidsime aega põigata läbi Taga-Baikalimaa burjaatide „pealinnast“ Agast (vn Aginskoje). Autonoomia päevil nautis see linna tüüpi asula heldet doteerimist, mille toel kujundati burjaatlikku linnaruumi ning püstitati rahvuskangelastele suurejoonelisi ausambaid. Nüüdseks on rahakraanid koomale keeratud ning asula jättis mõnevõrra mõraneva mulje. Ehkki enamik Aga elanikest on burjaadi päritolu ja täiesti ilmselt mongoliidsed, kuuleb seal burjaadi keelt vähe. Jäi mulje, et suhtumine keelde on väga pragmaatiline – kui emakeelest pole otsest kasu, siis pole seda mõtet ka alal hoida ja lastele edasi anda. Venemaa väikerahvaste seas kahetsusväärselt levinud seisukoha järgi võib mittevene emakeel, kas või ainult aktsent, takistada noortel vene keelt täielikult omandamast ning seega pärssida edasijõudmist venekeelses ühiskonnas. Külades olevat burjaadi keel paremini säilinud, aga külad tühjenevad tasapisi. Inimestel ei ole seal tööd ning nad kolivad keskasulatesse ja linnadesse. Keele minetamine ei tähenda tingimata veel nõrka või puuduvat burjaadi identiteeti. Rahvusköök ja rahvuslikud spordialad, nagu maadlus, vibulaskmine, ratsutamine ja loomakontide purustamine, on au sees ka noorte seas. Pealegi toetab burjaadi identiteeti budism, täpsemalt, Mongooliast üle võetud lamaism. Laamade läbisaamine võimuesindajatega on kuuldavasti hea ning lamaismil minevat hästi. Tulekahjus kannatada saanud Aga datsan’i (kloostri) renoveerimine oli lõpusirgel. Rahvuslikud spordivõistlused, mille lõppu meil õnnestus Agas näha, olid samuti korraldatud seoses ühe uue suburgan’i (stuupa) avamisega.

Maack kirjeldab oma raamatus evengi (tunguusi) hõime, kellega ta Amuuri ülemjooksul palju kokku puutus. Jõe Venemaa-poolsel kaldal neid enam ei ela. Osa lahkus pärast territooriumi Venemaale loovutamist Hiinasse, teised on tõmbunud jõest kaugel eemal asuvatesse taigaküladesse.

Amuurimaa suurim põlisrahvas on nanaid. Maack nimetab neid goldideks. Kokku on neid umbes 16 000, kellest pea 12 000 Venemaal põhiliselt Habarovski oblastis, ülejäänud Hiinas. Nanaide, nagu ka teiste väiksemate Amuuri rahvaste arvukus püsib Venemaal juba pikemat aega stabiilne ning on viimasel ajal isegi kasvama hakanud. Põhjuseks on rahvuspoliitika. Amuuri rahvastele on antud väiksearvulise põlisrahva staatus, mis tähendab eeliseid ja soodustusi kalapüügil ja küttimisel. Ka need, kes on ammu oma etnilistest juurtest, keelest ja kultuurist võõrdunud, leiavad uutes oludes, et nad on põlisrahva esindajad ning nõuavad vastavaid õigusi. Piisab, kui suudetakse tõendada, et näiteks üks vanaemadest oli nanai või nivh. Amuuri rahvaste emakeelsus on üpris vähene ja läheneb noorte seas nullile. Etniline identiteet ei põhine keelel, vaid päritolul, rassil ja traditsiooniliste elatusalade jäänukitel. Nanaide, ultšide ja teiste Amuuri kallastel elavate põlisrahvaste traditsiooniline elulaad põhines suuresti kalapüügil. Amuur on aga sedavõrd reostunud, et kala on jäänud väheks, see on saastunud ning püüki on oluliselt piiratud. Selliseid 4 arssina pikkusi ja 16puudaseid hiigelkalu,6 keda mainib Maack, tänapäeval enam ei kohta. Suuri taimeneid, sägasid ja ketasid, kelle nahast vanasti rõivaid õmmeldi, saadakse nüüd kätte haruharva ning rahvuslikku käsitööd elus hoida püüdvatel naistel ei jätku materjali. Amuuri kalade kuninga kaluuga püük on Vene poolel juba aastaid keelatud.

Troitskojes kohtasime üht pensionil meest, nanai kirjanikku, pea viimset omataolist. Üks nanai naisautor, samuti juba eakas, elavat veel Kamtšatkal. Ülejäänud kolleegid on kõik juba teispoolsuses ja juurde tulemas ei ole kedagi. Keeleoskus on kadumas ja seega ei ole ka lugejaid. Nõukogude ajal oli väikerahva kirjanik olla mugav ja tuluski: riik toetas igati, honorarid olid head ning konkurents peaaegu puudus. Nüüd on see kõik vaid kaunis mälestus. Viimased kirjanikud elavad pensionist ning kirjutavad justkui inertsist paralleelselt nanai ja vene keeles.

ERMis töötav etnoloog Indrek Jääts käis suvel kolmenädalasel reisil Lõuna-Siberis ja Kaug-Idas eesmärgiga korrata Richard Maacki omaaegset ekspeditsiooni.

Heikki Luhamaa

Kohalik giid, rahvuselt udehe, tutvustab Heikki Luhamaale Bolšehehtsiri kaitseala rikkalikku taimestikku.

Indrek Jääts

Venemaa ja Hiina: tänapäev ja ajalugu

Vene-Hiina suhted, nii ajaloolised kui ka tänapäeval, tulevad kõige eredamalt ilmsiks Amuuri oblasti pealinnas Blagoveštšenskis ning selle vastas üle jõe asuvas Hiina linnas Heihes. Amuur on selles kohas vaid 500 meetrit lai ning linnad ja nende elanikud võivad pidevalt teineteist jälgida ja mõõtu võtta. Venemaa kodanikel on õigus viisavabalt Heihed külastada ja ilmselt pääsevada hiinlased samal moel ka Blagoveštšenskisse. Igal juhul on naaberriigi turiste mõlemas linnas palju ja ametlikult ollakse suured sõbrad. Ometi on venelaste suhtumises hiinlastesse tunda varjatud kõhedust – kõigi meie külastatud oblastite ja kraide rahvaarv on viimaste kümnendite jooksul kahanenud.

Venemaa poolel, näiteks muuseumides, poodides ja kohvikutes, suhtutakse Hiina gruppidesse teatava väsinud tülpimuse ja vaoshoitud üleolekuga. Oeh, jälle need hiinlased, ohkavad muuseumitöötajad: nad sagivad, lärmitsevad ja tekitavad olmelisi arusaamatusi. Hiinakeelseid silte on küll palju, üllatuslikult isegi Irkutskis, aga hiina keele oskus on Venemaal väga haruldane. See on ju üle mõistuse keeruline, „nagu hiina keel“, seda ei ole võimalik õppida!

Heihes suhtutakse venelastesse entusiastlikult. Püüd äri ajada piirneb mõnel juhul lausa agressiivsusega. Hiinlased üritavad venelastele poolele teele või kaugemalegi vastu tulla, tönkavad püüdlikult vene keelt, panevad üles venekeelseid silte, pakuvad nõukogude nostalgiakastmes pelmeene, borši ja palju muudki. Venemaa ja Hiina kalda vahel kurseerivate väikeste reisilaevadega veetakse Venemaale Hiina kaupa alates odavast elektroonikast ja rõivastest, lõpetades jalgrataste varuosadega. Kauba üleveoga tegelevad sellele spetsialiseerunud noormehed, kes jooksevad kümmekonna suure pakiga edasi-tagasi nagu sipelgad ja on ootuspäraselt heas füüsilises vormis. Kauba omanikud-niiditõmbajad on teised. Nende vahendusel levib Hiina kaup üle Venemaa Kaug-Ida ja Siberi. Samalaadne piirikaubandus on levinud ka Zabaikalskis, Habarovskis ja Vladivostokis.

Kui kaubanduses valitseb suhteline üksmeel, siis Venemaa ja Hiina arusaamad piirkonna viimaste sajandite ajaloost erinevad kardinaalselt ja vastandlik on ka riikide mälupoliitika. Pean eeskätt silmas ausambaid, mälestustahvleid ja muuseume. Väga ilmekalt väljendub see Blagoveštšenskis ja Heihes, õigemini sellest paarkümmend kilomeetrit allavoolu paiknevas Aihuis, venepäraselt Aigunis. Maack veetis selles linnakeses, mis tollal oli Hiina keisririigi piirkondlik võimukeskus, 1855. aasta sügisel terve kuu kohaliku asehalduri külalisena (või vangina). Omaaegsest asulast, mis valdavalt koosnes rookatusega savihüttidest, on säilinud väga vähe, aga sinna on ehitatud esinduslik muuseum, mille põhisisuks Venemaa poolt Hiinale sajandite vältel tehtud ülekohtu meeldetuletamine. Muuseumi sihtrühmaks on ilmselt hiinlased ise. Info on küll kätte­saadav ka inglise ja vene keeles, aga külalisi kolmandatest riikidest satub sinna haruharva ja Venemaa kodanikke muuseumi kuuldavasti ei lubata – et mitte tekitada rahvustevahelisi pingeid. Hiinlaste kriitikanooled on diplomaatiliselt sihitud eeskätt Tsaari-Venemaa vastu ega tohiks tänapäeva venelasi nii väga puudutada. Häda on selles, et venelased hindavad tsaarivõimu saavutusi Siberis ja Amuurimaal väga kõrgelt ja need moodustavad olulise osa piirkondlikust vene identiteedist (kui mitte selle tuuma). Seda on näha linnades tsaaridele ja tsaariaegsetele riigi­tegelastele püstitatud ausammastest ja triumfikaartest.

Blagoveštšenski kesklinnas, otse Amuuri kaldapealsel seisab näiteks 2005. aastal taastatud triumfikaar, mis algselt oli pühendatud troonipärija Nikolai Aleksandrovitši (hilisema Nikolai II) visiidile 1891. aastal. Kaare linnapoolset külge ehib vanas kirjaviisis tekst: „Zemlja amurskaja bõla, jest´ i budet russkoi (Amuurimaa oli, on ja jääb Vene maaks). Kui see oleks enesestmõistetav, siis milleks seda niimoodi üle kinnitada? Hiina turistidele meeldib triumfikaare juures poseerida ja pilti teha. Ei tea, kas nad tekstist aru saavad või mida nad sellest arvavad.

 

1 Vt Mati Laane, Richard Maack ja tema päritolu. – Eesti Loodus, nr 11, 2010, 12–15.

2 Pikema ülevaate Maacki elust ja tegevusest avaldas hiljuti Aadu Must (Richard Maack – Saaremaal sirgunud Siberi uurija. – Akadeemia, nr 11, 2014, 1983–2009). Sealt leiab viiteid ka varasematele uurimustele.

3 Indrek Jääts, Richard Maack – mutrike Vene imperialistliku ekspansiooni masinavärgis? – Eesti Loodus, nr 11, 2010, 16–19.

4 Georg Gerstfeldt (1827–1862) on pärit Pärnumaalt Kilingi mõisast. 1840. aastail õppis ta Tartu ülikoolis loodusteadusi. Lisaks andis Maacki poolt läbitud piirkonna rahvaste etnograafia uurimisse oma kaaluka panuse ka Leopold von Schrenck (1826–1894), veel üks Eesti alaga seotud mees, Tartu ülikooli vilistlane, maetud Kuremaale. Maack ja Schrenck, muide, kohtusid Amuurimaal.

5 Sellest valmis dokfilm „Permikomi sügis“ (57 min, ERM 2009).

6 Meie mõõdustikus oleks sellise kala pikkuseks u 2,8 m ja kaaluks 256 kg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht