SA Kultuurilehe konservatiiv-elitaristlik-romantiline perspektiiv muusikale

Sirpi, TMKd ning ajakirja Muusika võib eelkõige seostada omadustega sektoritest „elitaarne-klubiline“, „akadeemiline-konservatiivne“, „ajakirjanduslik-konservatiivne“.

MADIS JÄRVEKÜLG

Väljaannete kuuluvus ühele või teisele poole piiri nii vaadeldava eelistatuma objekti (nt popmuusika – klassikaline muusika, album – kontsert) kui ka käsitluslaadi lõikes on eesti muusikaajakirjanduses eri lehtede puhul selgelt avalduv. Laias laastus võib käsitletava järgi ühte gruppi koondada kultuurilehe Sirp ja ajakirjad Muusika ning Teater. Muusika. Kino (TMK) ning teise gruppi kultuurilehe Müürileht, päevalehed ja Eesti Ekspressi Areeni.

Neid rühmi võib Pierre Bourdieu väljade teooria (1993)¹ kohaselt vaadelda kui kaht autonoomset kultuurivälja või autonoomseks väljaks pürgijat. Alternatiivselt võib kogu muusikaajakirjandust vaadelda ühel väljal. Väljaanded on agendid, kes end välja- ja võimusuhteid kujundades positsioneerivad ning selle käigus legitimeerivad mingite kriteeriumide alusel teatud tüüpi muusikalisi nähtusi.

Muusika romantiseeritus-idealiseeritus

Järgnev põhineb eelkõige kultuuriajakirjanduse uuringu² valimisse langenud kolme kuu (2014 XI ja XII ning 2015 I) artiklitest tehtud tähelepanekutel. Mõnevõrra süvendatult vaatlesin 2015. aasta 9. oktoobri Sirpi ja oktoobri Müürilehte (nii nägi uuringuplaan ette). Viiteid on ka vahepealse perioodi artiklitele. Vastavalt Marju Lauristini koostatud hüpoteetilisele kultuurivälja skeemile,³ milles väljenduvad kultuurivälja jõujooned, võib Sirpi, TMKd ning ajakirja Muusika eelkõige seostada omadustega sektoritest „elitaarne-klubiline“, „akadeemiline-konservatiivne“, „ajakirjanduslik-konservatiivne“. Sektorid „elitaarne-akadeemiline“ ning „ajakirjanduslik-populaarne“ on samuti esindatud, aga vähem. Päevalehtede muusikakajastust ning Eesti Ekspressi Areeni sisu käsitluslaadi võib enamasti paigutada sektorisse „ajakirjanduslik-populaarne“. Müürileht jagab seejuures suurt ühisosa päevalehtedega, aga eristub nendest teatava klubilisuse poolest.

Nii palju objektiivsest raamistikust. Edasi püüan isepäiselt lahti katkuda mustrit, milles need sektorid-kategooriad muusika valdkonnas Sihtasutuse Kultuurileht väljaannete puhul ühe vaate kohaselt täpsemalt avalduvad. See väärib minu arust kriitikat. Säärane kalduvus eendus tekstidest paraku selgelt.

Esiteks, muusika romantiseeritus-idealiseeritus. Selline poeetiliselt lihtsustatud wackenroderlus on päris sage: naivistlik, sageli suuremate ekspressiivsete taotlustega kui konventsionaalselt rakendatud keel seda võimaldab. Nagu Schopenhauer: muusika kui keeleülene keel. Teine, ratsionaalsem tükk, mis võib muusikutele-interpreetidele sisaldada endas tehnilise fookusega tagasisidet, seisab eelkõige kitsa ringkonna huvide ja traditsiooni eest tihtipeale meie-vormil käiates. See lüli on vähem levinud, episoodilisemalt avalduv element. Harvemini toetab ka akadeemiline-teoreetiline viidetega varustatud teoreetiku tüüplähenemine.

„Kõiki kontserdile valitud teoseid ühendas muusika tihedus ja mitmekihilisus, mis suubus alati lugude järel tekkinud imelisse vaikusesse. [—] Trio oli kui üks hingav organism, mis viis mu kujutluses kosmosesse ja tõi vahepeal suure kolksatusega urbanistlikku helidemaailma. [—] Publikuna olime helipilve sees, mille meie ümber tekitasid neli kõlarit.“ (Farištamo Susi, „Lasta mõtetel ja tunnetel lennata“, Sirp, 12. XII 2014.)

Sel territooriumil võib näha pühaliku sentimendi mõningast kangestavat mõju eneseväljendusele. Ilmaasjata pole romantilist vaadet muusikale nähtud olemuslikult ennekõike religioossena (nt Taruskin, 2005: 649).⁴ Konstruktiivse kriitika kasvupind aheneb. Usun või ei usu, õige ja vale – laiem binaarne loogika on aga kerge tekkima. Sageli paistab, et autorid on end tugevalt eelpositsioneerinud. Kõrge-madal verikaaltelg. Nii luuakse säärase hoiaku juures vastuolu madala, nn massimuusikaga (levimuusika, popmuusika, mida iganes see ka täpsemalt autorile ei tähenda), manifesteerivalt, jäigalt.

„On klassikaline tõde, et levimuusika levib, ja seda levitataksegi aktiivsemalt, süvamuusika kuulajad ja harrastajad on vähemuses. Vähemuse õigusi tuleb aga aktiivselt kaitsta, kas või nii, nagu kaitsti Eestis vähemust perekonnaseaduse vastuvõtmisega. Tugevamat häält peaksid siin tegema muusikanõukogu, heliloojate liit, interpreetide liit ja teisedki muusikainstitutsioonid.“ (Alo Põldmäe, „Klassikatähed Tartus“, Sirp, 16. I 2015.)

Sel territooriumil võib näha ainuõigelt võimupositsioonilt kuulutatud tõde ja tõsimeelselt esitatud humoorikaid tähenduse ülekandeid, rahvavalgustuslikku koolmeistri kombel lähenemist, kus omaette tähelepanu väärivad appikarjed institutsioonidele. See kultuurivälja sektorite nimetustest eraldiseisev tunnus – institutsionaalsus – on Kultuurilehe väljaannetele ülimalt omane, väljendudes seotuses muusikakoolide ning riiklikult toetatud katusasutustega. Riigimasina õlatundest hoolimata näib massikultuuri ühiskonnas klassikalise muusika ohustaatus tõsise muusika ringkondade peamise probleemina, milleni jõutakse intervjuudes, arvamuslugudes ja arvustustes üpris tihti nii Sirbis, TMKs kui ka Muusikas. (Mul oli hiljuti võimalus saada osa John Sloboda ettekandest. Tema uurimisrühm püüab publikuuuringute kaudu selgitada, miks on viimase 25 aasta jooksul klassikalise muusika kontsertide, ooperi- ja balletietenduste külastatavus USAs 30% vähenenud. Kui kellegi mure on aktiivne, siis uurigu, mida nad praktikutele soovitavad.⁵)

Igapäevase muusikaelu probleemi­de esitus Eesti ajakirjanduses on selle lahin­gu kõrval aga väga nõrk. Kõikide kultuurivaldkondade võrdluses nõrgim – nii näitas kvantitatiivne monitooring.

Ideoloogiapõhine hõive

Kust see ideoloogiline dispositsioon pärineb? Olgu siis eelromantismi ja muusika emotsioonipõhise, pühaliku, sõnades kirjeldamatu, transtsendentaalse väärtuse ideega või absoluutse muusika ideedega, XIX sajandi alguses käis nii või teisiti kaasas muusika emantsipatsioon otsestest sotsiaalsetest funktsioonidest ja muusika praktiseerimisest sai näiliselt suveräänne, sõltumatu väärtus, mis ühelt poolt on ebamaise subliimse kvaliteediga eneseväljendus, aga teisalt ju loodud publikule, turule, potentsiaalsetest tarbijatest indiviididele. Kui keegi näeb muusikas eelkõige müstilisi sõnul seletamatuid ülevaid kategooriaid, siis tahan talle öelda, et loomulikult on üht kultuuriartefakti raske seletada, kui me ise distantseerudes selle kunagi nii kõrgele oleme asetanud, et see seniajani tabamatult hägune püsib. Muusikafilosoof Lydia Goehr on arutlenud, et autori ja tema teose kontseptsiooni, nii nagu me seda praegu mõistame, hakati teadvustama umbes samal ajal (XVIII ja XIX sajandi vahetusel), enne seda toodeti muusikat nagu mööblit. Teatav lahkheli idealiseerituse ning päris maailma turumehhanismide vahel on meie institutsionaalse toega muusikailma kajastuses ilmselge siiani.

Kas seda kõrget, eraldatud, ülevat-esteetilist ja näiliselt muusikat vabastavat positsiooni ei saa käsitleda hoopis uue ideoloogiapõhise hõivena, selle alalhoiuna, mille juures on oma osa ajakirjanduslikul tähendusloomel? Roger Savage (2010)⁶ näiteks tõmbab selle seose ning leiab hermeneutilises käsituses vasturohtu nii romantistliku kui ka formalistliku käsitluse võimule muusikaaruteludes, sidudes selle uue musikoloogia eestvedaja Lawrence Krameri tegevusega kanoonilise mõtteviisi pärandi demüstifitseerimisel. Richard Taruskin loobib samasuguseid kaikaid, nimetades mainitud Goehri teose uusversiooni eessõnas muusika­arutelus viimased sada aastat väldanud „pühalikku, sotsiaalselt regressiivset propagandavadinat“ nonsensiks. See on suund kultuuriuuringute ja kirjanduskriitika traditsiooni poole, mis Sirbi käsitluses näib enamasti piirduvat kirjeldava-sedastava stiiliga taustainfo edastamisel. Omajagu tuleb meie muusikakajastuses ette seda lihtsat, neutraalset, ümberjutustavat ruumitäidet. Loomulikult on ka erandeid, aga siinse eesmärk on laiemas plaanis (minu arust) üht toksilist mustrit näidata. Nimetatud muusikateadlased on kõik jäänud enam-vähem klassikalise muusika piiresse. Suuname pilgu alla.

Kultuuri madalalt astmelt on end prestiižseks üles töötanud nii film, fotograafia kui ka jazzmuusika (eks selle üle võib vaielda ja vaieldaksegi). Selle kõrval, mida nimetame klassikaliseks muusikaks, on SA Kultuurileht rahva kollektiivse ajaloo, autentsuse pinnalt aktsepteerinud ka teatud sorti folk- ja koorimuusikat ning aeg-ajalt ka mõnesugust kontseptuaalset helilist abstraktsust, audiovisualistikat, mis tõestab end autoriteedile juba pigem kunsti universaalsest loogikast lähtuvalt. Ühisosa on hariduslik põhistatus. Eelkõige see­pärast, et haridus seotakse professionaalsusega. Sirp tahab olla professionaalse muusika häälekandja. Professionaalsuse vajadust rõhutatakse läbivalt ka TMKs ja ajakirjas Muusika.

„Anderson – Roe tempoka montaažiga videotes, millest parimatel on Youtube’is vaadatavus koguni üle miljoni, on rohkelt visuaalset stiili ja seksapiili võitmaks ka klassikakauge publiku tähelepanu. Kuigi nende esinemises võib vahel tähendada estraadilikke elemente, tuleb neile au anda – tegu on professionaalsete pianistidega, kes astuvad üles ka solistidena ning on õppinud Ameerika Ühendriikide mainekamates muusikakõrgkoolides, Juilliardi (The Juilliard School of Music) ja Yale’i muusikakoolis (Yale School of Music).“ (Sten Lassmann, „Esteetiline pluralism askeetlikus vormis“, TMK, jaanuar 2015.)

Toodud tsitaat lööb ükshaaval kõik domineerivad väärtuskriteeriumid reas lauale. Esiteks, see sõna „professionaalsus“, teiseks, loomingulise üksikindiviidi andekuse, romantismist laenatud genius’e (ld ingenium) kultus ning kolmandaks, kummardus erialasele (kõrg)haridusele. Nagu tsitaat ilmutab, aitab selline kolmeosaline väärtuse kontseptsioon traditsiooniliselt madalaks peetud kultuuripraktika (Youtube ja seks) positiivse hinnangu saatel õiguspärastada, välja vabandada. Samas artiklis mahuvad vaid ühte lõiku väljendid ja epiteedid, nagu „klaverikunst“, „suurejooneline“, „erilise intellektuaalse haardega“, „täiuslik“, „võimas“, „lausa rabavalt mõjus“, „harukordne elamus“.

Kas ülal kirjeldatud lähtepunkti on tingimata vaja Sirbi (või TMK või Muusika) puhul probleemina käsitleda? Eks igal ideoloogial võib ju olla oma häälekandja, aga artiklite keelekasutuses ja kaasnevates ideedes leiab kinnitust see, mida Mart Niineste on Sirbi veergudel mitmeid kordi ühiskonna üldisema kultuurilielitarismina välja toonud (viimati „Naerata ja elu naeratab vastu“, 20. XI 2015). Rünnata ei tuleks mitte seisukohta, et miski on parem-väärtuslikum, vaid arvamust, et vastav territoorium kuulub eranditult sellesama nn kõrge valdusse, nagu sotsiomusikoloog Simon Frith on kirjutanud (1996: 16).⁷ Motti Regev on uurinud näiteks veel seda, kuidas angloameerika rokikriitikud on 1960ndatest saati üritanud rokkmuusikale autonoomse kunsti staatust välja võidelda, ja leidnud, et kuigi rokkmuusika on saanud koha lugupeetud kultuuriväljaannetes, siis riik seda rahaliselt ei toeta ning akadeemikute huvi selle vastu on ebasüstemaatiline (Regev, 1994).⁸

Küll aga võivad need rokikriitikud luua endale omamoodi ekspertiisi ja kultuurilise kapitali. Ütleme, et Müürilehe puhul garanteerib ringkonda pääsu näiteks peokultuuri žargooni valdamine, entusiasm teatud maitsega kultuuriformaadi suhtes (pop-avangard, DIY-mentaliteet jne). Vahe on selles, et Müürilehe puhul pole see kultuuriline kapital intitutsionaliseeritud, traditsiooniliselt legitimeeritud ning ligipääs sinna on ehk kergemini saavutatav. Rudi Laermansi järgi võib eesti muusikaajakirjandust vaadelda polühierarhilise, aga endiselt tsentraliseeritud terviksüsteemina. Keskme ümber tiirlevad perifeersed alamkultuuri osad neile omase võimuhierarhia ja kaanonitega (alternatiiv-meintrsiim ja kõikvõimalikud muud dihhotoomiad), kus teatud sorti muusikat peetakse (alam)klassikaks (Laermans 1992, Lindberg et al. 2005: 36 kaudu).⁹ Majandusväljast sõltuvana on need ehk Bourdieu mõistes siiski maksimaalselt kvartautonoomsed.

Polariseerunud infoväljad

Muusikavaldkonna eripära teiste kultuuriharudega võrreldes on see, et eri agendid elavad rohkem polariseerunud infoväljades. Kui ajakirjas Muusika on popmuusika ja meelelahutuse esindajana halvas mõttes käsitletud näiteks näosaadet, kus artistid käivad end devalveerimas (Jaanus Kann, „Tiliseva aisakella tagant“, Muusika, jaanuar 2015), siis võib-olla ei ole osa akadeemilisest muusikamaailmast seoseid luues lihtsalt teadlik, et sellisele sõukultuurile vastandab end alatihti ka näiteks Müüri­leht. Kommertsitõrje on tegelikult suuresti kogu eesti muusikaajakirjanduse ainus ühisosa. Üldisem popmuusika representatsioon Sihtasutuse Kultuuri­leht valitud seltskonnas tundub liiga tihti põhinevat verre kasvanud meele­pahaga limiteeritud näidetepagasil. Areeni kriitikute aasta albumiks tunnistati üksmeelselt Mart Avi „Humanista“, osa popkultuurist, kuid mis on esteetilises plaanis näosaatest sama kaugel kui kitsed kuust, mida ei saa öelda osa kultuuriväärtuslikuks legitimeeritud objektide kohta Sihtasutuse Kultuurileht väljaannete lehekülgedel. Võtkem kas või muusikal „Ooperifantoom“, mida arvustas nii Sirp, TMK kui ka Muusika, ehk siis Koit Toome käib end näosaates devalveerimas ja siis Raoulina Vanemuises reha­biliteerimas.

1 Bourdieu, P. (1993). The Field of Cultural Production. Cambridge: Polity Press.

2 Vt uuringu „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“ I osa kokkuvõtet http://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuuriajakirjanduse_kontentanaluus_-_vahearuanne.pdf

3 Lauristin, M. (2015). Sirp kultuuriväljal ja ühiskonnas. Sirp, 16. X.

4 Taruskin, R. (2005). The Oxford History of Western Music, vol 2. New York, Oxford: Oxford University Press.

5 Sloboda, J. & Ford, B. (2011). What Classical Musicians Can Learn from Other Arts about Building Audiences. Understanding Audiences Working Paper 2, URL (kasutatud 10. IV 2016). http://www.gsmd.ac.uk/fileadmin/user_upload/files/Research/Sloboda-Ford_working__paper_2_01.pdf

vt ka projekti üldlehte: http://www.gsmd.ac.uk/about_the_school/research/research_areas/understanding_audiences/

6 Savage, R. W. H. (2010). Hermeneutics and Music Criticism. New York: Routledge.

7 Frith, S. (1996). Performing Rites: On the Value of Popular Music. Oxford: Oxford University Press.

8 Regev, M. (1994). Producing Artistic Value: The Case of Rock Music. The Sociological Quarterly, 35 (1), 85–102.

9 Lindberg, U., Guðmundsson, G., Michelsen, M. ja Weisethaunet, H. (2005). Rock Criticism from the Beginning: Amusers, Bruisers, and Cool-Headed Cruisers. New York: Peter Lang.