Kas kõik tahaksid seda elu muutvat sündmust?

Rinnavähikultuur, sh roosa lindi kultuur, on ilmestatud peamiselt rõõmustavate näidetega ja samasugusele positiivsusele kutsutakse üles kõiki, kes diagnoosi saanud.

KADI LUBI

Ilmselt ei ole enamikule midagi uut teadmises, et rinnavähk on kõige sagedasem naistel esinev vähivorm, ning ka selles, et rinnavähi sõeluuringu raames teostatav mammograafia uuring on üks rinnavähi varakult avastamise viise.1 Seda teadmist värskendas rinnavähile ja selle varajasele avastamisele pühendatud oktoobrikuu koos sinna juurde kuuluva roosa lindi jm teavitustegevusega. Rinnavähist kirjutab oma 2019. aastal ilmunud raamatus ka Emilia Nielsen. Ta teeb seda teisest, võib-olla ehmatavast, aga kindlasti mõtlemapanevast vaatenurgast.

Negatiivsed tunded

Autor esitab raamatus tõendeid selle kohta, et rinnavähi peavoolu diskursus väljendab edulugusid ja hiilgavaid võite. Need, kes julgevad ja tahavad väljendada haiguse ja selle sümptomite, kõrvaltoimete või muidu emotsionaalsete reageeringute rusuvamat poolt, on sellele diskursusele kahjulikud. Seepärast näitab Nielsen, millist ohtu kätkeb endas ebameeldivate lugude jutustamata jätmine – peavoolu rinnavähi narratiividel on potentsiaal eksitada, anda väärinformatsiooni ja kahjustada haavatavaid inimesi, s.t neid, kellele on hiljuti antud rinnavähi diagnoos või kes saavad vastavat ravi (lk 33). Probleem on seda suurem, et nn peavoolu rinnavähikultuur, sh roosa lindi kultuur, on ilmestatud peamiselt rõõmustavate näidetega ja samasugusele positiivsusele kutsutakse üles kõiki neid, kes rinnavähi diagnoosi saanud (lk 54). Paranemise eest seatakse naistele omavastutus, sest „äärmuslik stress nõrgestab immuunsüsteemi, mistõttu on lootusrikast meeleolu vaja hoida mitte üksnes tervenemiseks, vaid see aitab ka vähiga võidelda“ (lk 58).

Raamatus tõstatatakse probleem, et edulugude edastamisega on jõutud (ilmselt tahtmatult, aga siiski) uue tajutud tähenduseni – rinnavähi diagnoosi ja sellele järgneva puhul on tegemist seesuguse elu muutva sündmusega, mis toob kaasa põhjaliku isiksusliku muutuse ja on igaühe elule ja olemasolule seeläbi õnnistuseks (lk 54). Jah, see võib nii olla, aga ausalt – kas mõni naine tõstab käe, olles vabatahtlikult valmis seda kõike läbi tegema lihtsalt seepärast, et „saada valgustatud“? Ma keeldun uskumast, et keegi käe tõstab ega eelista „täielikuks elumuutuseks“ mõnd muud, vähem ekstreemset (või vähem haiget tegevat) meetodit. Aga see mõttearendus ei ole ainus, millega Nielsen pöörab käibearusaamad peapeale.

Leida süüdlane …?

Autor analüüsib kirjutisi ja ametlikke ettekandeid, tuues välja hinnangu, et kinniste uste taga peavad paljud arstid keskkonnategureid 80–90% ulatuses vähi tekkepõhjusteks (lk 79). Avalikult ei olda seda valmis tunnistama ning sageli pöördub „süü“ teravik hoopis vähihaige poole, sest on näidatud, et „35% vähijuhtudest on seotud söögiga, 30% tubakaga ning ainult 2–5% keskkonnateguritega“ (lk 79). Eraldi teema moodustab ravimitööstuse huvide lahkamine, kuid süüdlase otsinguil jõuab autor isikliku vastutuse teemani, kinnitades, et seegi on neoliberaalse haigusekäsitluse ja peavoolu rinnavähikultuuri osa, mille puhul peab inimene ise teadma oma geneetilisi riskifaktoreid ning käima mammograafilistel uuringutel, et võimalik haigus juba varases staadiumis avastada (lk 87). Nielsen peab vajalikuks rõhutada rinnavähi narratiive, mis kujundavad kollektiivseid arusaamu ja mille tõttu saab rinnavähist kollektiivne, mitte üksikisiku probleem (lk 149). Kollektiivse probleemi põhjendusena toob ta välja, et hästi lõppenud vähilood ei anna ülevaadet selle kohta, et mitte kõigil lugudel ei ole õnnelikku lõppu ja isegi kui haigus seljatatakse, võib ravi olla pikk, raske ja ka piinarikas. Teise põhjendusena leiab autor, et ei ole tegeletud keskkonnategurite uurimisega, s.t, vähi ennetamine on ebapiisav juba palju kõrgemal kui indiviidi tasandil. Ta jõuab peaaegu vandenõuteooriani, väites, et oma osa ebapiisaval keskkonnateguritega tegelemisel on ka ravimitööstusel, sest „[—] raha toob sisse vähi ravimine, mitte selle ennetamine“ (lk 81). Arutlustes omavastutusest ja struktuursetest mõjutustest2 jõuab Nielsen alternatiivmeditsiinini, tuues välja, et omavastutuse ootuses, mida neoliberaalse käsitluse puhul peetakse ülimuslikuks, võidakse soodustada pöördumist alternatiivmeditsiini poole.3 See, et teema on aktuaalne ja polariseeriv, on näha Eestis peetavas alternatiivmeditsiini alases diskussioonis. Samuti on tajutav, et vastutustundliku ja terviseteadliku inimese retoorikat ei seostata mõjuga tegelikele tervisevalikutele, sh alternatiivmeditsiinile, ja selleks et kanda isikliku vastutuse koormat, võidakse hakata otsuseid tegema kliendi-tarbija positsioonilt, mis võimaldab vabalt valida ka alternatiivmeditsiini. On aeg hakata neid seoseid nägema ja tunnistama ka haiguse- ja tervisealases kommunikatsioonis.

Naise identiteet

Suure osa raamatust pühendab Nielsen naiseks olemisele. Ja teeb seda peavoolust eristuval viisil, käsitledes teemat erineva seksuaalse sättumusega inimeste vaatepunktist. Tunnistan, et kui ma veel mõnikord (harilikult eluliste näidete esilekerkimisel oma tutvusringkonnas, ja ka siis ainult nii palju, kui see on mugav ja ohutu, sest ebameeldivad mõtted blokeeritakse) olen õlgu judistades mõelnud, kuidas ma ennast tunneksin, kui olen saanud rinnavähi diagnoosi ja mida see minu suhetega või naiseks olemise identiteediga teeks. Kindlasti ei olnud ma kunagi isegi mõelnud sellele, mida tähendab rinnavähk lesbilisele või transnaisele4. Kui n-ö tavalisele naisele tundub pakutav, emotsionaalset kohanemist soodustav abi arusaadav, siis autor toob näidete varal välja, et lesbile ei ole kogemusnõustamisel lohutuseks pakutud operatsioonijärgsed rinnaimplantaadid sama mõjuga, nagu need on heteroseksuaalsele naisele: „[—] kaks päeva pärast mastektoomiat sai mu põhimure vaevalt olla see, millise mehe ma endale leian või kas mu endine poiss-sõber peab mind veel atraktiivseks [—]“ (lk 61). See näide toob esile laiema probleemi haiguse (haige) käsitluses, kus ei ole kõigile sobivaid one-size-fits-all-lahendusi.

Seda ka siis, kui kõrvalt vaadates tundub, et haigus on nii tugev identiteedi osa, mis seob kõik üht haigust põdejad tervikuks. Tegelikult on haigus vaid marginaalne osa inimese tajutud identiteedist, ja sedagi juhul, kui tegemist on pikka aega ja elu lõpuni kestva kroonilise haigusega, mis on pannud elukorralduse lähtuma haigusest. Sellega ei taha ma väita, et kogemustel põhinev nõustamine oleks asjatu – kindlasti mitte! Kuid ka (või eriti) kogemusnõustamine peab arvesse võtma võimalikke eripärasid, et nõustamine täidaks oma toetavat eesmärki, põhjustamata edasisi suuremaid ja sügavamaid probleeme haiguseaegsel ja -järgsel emotsionaalsel ja füüsilisel kohanemisel.

Võimaliku kriisi naiseks olemise identiteedis toob veel selgemalt välja mastektoomia tähendus transseksuaalsusele. Raamatus pakutakse kaks vastandlikku näidet, mis aitavad olukorda selgitada. Ühelt poolt tuuakse lugeja ette lugu, kus oma soo naiseks vahetanu saab rinnavähi diagnoosi. See tähendab, et ta on saanud soovahetuse operatsiooni käigus endale rinnad – naise peamise välise sootunnuse – ning kaotab need nüüd vähi tõttu. Sõltumata vaatenurgast on puhtinimlikult tegemist äärmiselt traagilise olukorraga. Inimene on kogu elu iseennast ja oma identiteeti otsinud ning seisab nüüd silmitsi olukorraga, et kõik senised jõupingutused eneseotsinguil ja kõikvõimalikud karid sotsiaalse jm tõrjutuse ületamiseks tühistatakse. Transsoolisuse ja rinnavähi vaatenurk võtab eriti groteskse ilme, kui lisame pildile vastupidise olukorra, kus naine laseb oma rinnad vabatahtlikult ära opereerida, et alustada elu mehena. Aga jällegi – kui iga rinnavähki põdev naine annaks ükskõik mida, et säilitada oma naiseks olemise identiteet, sh rinnad, siis sugu vahetav naine annaks kõik, sh oma rinnad, et keha vastaks identiteedile.

Nii võibki raamatu sõnumina kokku võtta, et üksikisiku kogetud haigus erineb meditsiiniõpikutes kirjeldatud haigusest5 (lk 35), mistõttu peaksime olema mõistvamad, kui rinnavähi diagnoosi saanud naine ei suuda oma haiguses näha elumuutvat võimalust, kui ta vahel „ei aita ennast“ rõõmsa tuju ja optimismiga, vaid laseb tunded valla hirmuta selle eest noomitud saada ning kui hoolimata põhimõtetest suudame igas sellises kogemuses näha inimlikku traagikat ilma moraalse hukkamõistuta.6

Kadi Lubi on Tallinna tervishoiu kõrgkooli õppejõud.

1 https://cancer.ee/rinnavahk

2 Struktuursete mõjutuste käsitlemisel arutleb Nielsen ka selle üle, et vähktõbi ei ole individuaalne, vaid on kollektiivne vastutus.

3 Olen teemat koos kaasautoritega käsitlenud mitmes varasemas artiklis, nt ajakirjas Eesti Arst IX, 2018 „Teaduslikult alternatiivmeditsiinist“ koos Marko Uibu ja Katre Koppeliga; „Patients’ interpretations of CAM-related information: Manoeuvring between patient and consumer positionings “ koos Triin Vihalemma ja Pille Tabaga ning oma doktoritöös.

4 Raamatu kontekstis transseksuaalsed inimesed, kes on läbinud soovahetuse.

5 Raamatus on kasutuses sõnad illness ja disease, mis meditsiinisotsioloogias eristavad haiguse füüsilist (disease) ja sotsiaalset (illness) olemust.

6 Selleks, miks (ja et) see on oluline, soovitan vaadata sarja „Seks ja linn“ osa, kus Samantha (Kim Cattrall) peab rinnavähi tuluõhtul kõne (nt Youtube’i otsing „Samantha at the breast cancer benefit“).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht