Julgeolek kaante vahel

Võrreldes esimese vihukesega on teabeameti seekordne aastaraamat märksa paremini avaldatud ja sisuldasa juba sufficit.

PEETER OLESK

Hiljuti, tänavuse aasta algul kehtestas Venemaa veterinaar- ja fütosanitaarse järelevalve föderaalteenistus mõnepäevase vahega kaks „senist“ korda muutvat otsust. Esimesega kaotati muist piiranguid mujalt pärit põllumajandustoodangu sisseveole. Riigipiirile ja tollipunktidesse jõudis see otsus arvatavasti kohe, välismaiste toodete pealelaadijateni ilmselt mitte. Ning paar päeva hiljem järgneski vastupidine otsus, mis kaotas ajutise liberaalse korra jälle ära ja taastas vanad keelud. Tekkis küsimus, kes ning mis Venemaal järjekordselt tõmbleb ehk ühemõttelisemalt – kuidas see kõik on sõnastatud dokumendipäraselt, kelle allkirjad nendel dokumentidel on, kellele on pandud järelevalve otsuste täitmise üle jne?
Selleks et saada korralikku pilti Venemaa põllumajandusest, tuleb detekteerida umbes veerandsadat e-allikat. Põllumajandusena on siinkohal mõeldud ainult maaharimist ja loomakasvatust, mitte mõlemaid koos metsanduse, kalanduse ja loodushoiuga. Vähemasti pool nendest e-allikatest hetkeandmeid ei sisalda. Puudades Venemaal päevalilleseemneid ehk seemuškaid – mis on seal muide tähtis kaubandusartikkel, nagu ka poslamasla – enam muidugi ei kaaluta, nii palju on aeg edasi läinud. Ent ei tohi end lasta rabada, kui satute mingil veebilehel viimaste andmete otsa, mis on märgitud ära aastaga … 2008. Venemaa on operatiivne ainult tema poolt kehtestatud piiride sulgemisel ja inimeste kohalt mahavõtmises, mitte üldiselt ning kõiges. Ka seekord jäi arusaamatuks, kes nimeliselt otsustas nädala algul, et Venemaa avardab importi, ja kesknädalal, et see otsus oli ennatu ja vale ning võetakse kohe tagasi. Kuidas saab impordi lubamine osutuda vääraks juba kõigest kahe päeva pärast? Muidugi saab, aga milleks oli vaja importi kaheks päevaks lubada? Kui suur on üldse Venemaa tollipunktide ööpäevane koormus raud- ja maanteedel, sadamates ning lennujaamades toidu- ja söödakaupade ning väetiste sisse- ja väljaveol? Vahetult see meid ehk ei puuduta, kaude aga küll, sest näiteks Saksamaa ajab Venemaaga põllumajandusäri hoopis teisiti kui Eesti.

Repro esikaanest

Niisuguse ebamäärasuse võrra pisut targem, ei hakanud ma meie teabeameti quasi-aastaraamatust „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2017“ vastust oma küsimusele otsimagi. Seekordne aastaraamat/ülevaade on 64 lehekülge paks. Venemaale on neist pühendatud 48. Ma ei ütle, et seda on liiaks, ent see kõik on justkui ühe poolega. Venemaa kui rahvusvahelist toidujulgeolekut kujundav riik aastaraamatusse pole mahtunud. Sealt on väljas ka Venemaa haridus- ja teaduspoliitika, mille kohta maksab küsida, kui terav on näiteks konkurents Venemaa ja Iraani tehnoloogilises innovatsioonis, järelikult ka keemiatööstuses. Ei ole ainult nii, et Kesk-Ida on äärmusislamismi üks kodusid. Kõigil riikidel, kellel jätkub naftat ja maagaasi ka pikaajaliseks ekspordiks, on ka arenenud keemiatööstus koos inseneri- ja laboriteadlaste koolitusega. Enam-vähem samasugune on olukord riikides, mille energeetikaprogrammi kuulub tuumakütus. Neil on vaja omi tuumainsenere ja -teadlasi. „Eesti rahvusvahelises …“ seab Venemaa parameetritest esikohale Venemaa kui geopoliitiliselt toimiva ohu. Mul on kahju, kui sellest ei saada aru. Kuidas seda aga argumenteerida, sellest on aastaraamatu tegijad mõelnud võrdlemisi vähe, pealegi on üldkättesaadavad fotod analüütilises plaanis puhtemotsionaalne, mitte fundeeriv argument.
Ent alustagem mujalt. Raamatus on 4 lk peatükki „Olukord Venemaa regioonides“. Selle vahest kõige halastamatumaks väiteks on tõdemus, et Mordva vabariigis (mis meie mõistes pole tegelikult ei riik ega vaba) ulatub võlakoormus 200% lähedale. Venemaa föderaalvõimu andmed on teistsugused: halvimal aastal (2015) oli võlakoormuseks 176%, kuid 2016. aasta kuludes on see langenud 112-le. Seejuures ei ole Mordvamaa mitte Vene Föderatsiooni iseseisev subjekt, vaid ainult osa Volga-äärsest föderaalringkonnast. Ka 112 on meeletult kõrge protsent, nii et kui Mordvamaa on avatud mis tahes investeeringuteks – aga nii mitmekihilised koostööprojektid kuulutavad –, siis tahaks minusugune väga teada, kuhu see, ootuspäraselt muidugi läänemaine kapital tegelikult läheb ja kui pika aja jooksul kujuteldav investeering end ära tasuma hakkab. Eesti Vabariigi teabeamet eeldab, et Venemaa regioonides ja kolgastes võivad kumuleeruda keskvõimuvastased meeleolud. Võivad tõepoolest, kuid põhjused selleks ei tarvitse olla üldsegi mitte läbinisti sisemaised (ehk kohalikud). Äänisjärve ja Kostroma vahel asub Vologda. See on vana rauamaagi kaevandamise ning rikastamise keskus, mis peaks olema jõukas kant. Jah, aga terase jm metallpooltoodete hinna langus maailmaturul juba kümmekond aastat tagasi viis ka Vologda oblasti võlgnike sekka. Hiina Rahvavabariik annab maailma terasetoodangust umbes neljandiku. Sellise osakaaluni on jõutud kasvuga, mille suuruseks on 627%. Venemaa terasetoodang moodustab maailma omast kõigest 6,5%. Teisisõnu on Hiina metallurgia võrreldamatult mobiilsem ja tulusam kui Vene raud.

„Eesti rahvusvahelises …“ seatakse Venemaa parameetritest esikohale Venemaa kui geopoliitiliselt toimiva ohu.

Repro

Eestis püsib endiselt kujutlus, et Venemaa on ennekõike mentaliteet ehk vene värk inimeste ajudes, võimukandjate rusikas ja toores sõnapruugis. Meie teabeamet nii algelisest ettekujutusest ei lähtu (ehkki kõnesoleva raamatu keel on kohati hooletu). Ennekõike on Venemaa geopoliitiline ja energeetiline faktor transkontinentaalses mõõtkavas. Väga palju oleneb vaatepunktist. Ilma et oleks vaja kellegi tagant tingimata just luurata – oleks äärmiselt õpetlik selgitada, kuivõrd struktuurselt liigendatuna näeb Venemaad praegune Donald Trumpi administratsioon teispool suurt lompi või ka Soome Vabariik siinsamas üle lahe. Trump ja Putin võivad kohtuda kus tahes, ent pole usutav, et nad kohtuksid näiteks Rõbinski veehoidla taga Tšerepovetsis, kus sealne terasetööstus annab 14% Venemaa valtsterasetoodangust. Ei Trump ise ega tema laevamehed tunne Venemaad väljaspool Moskva Kremlit.
Me läheme omadega rappa, kui arvame, et rahvusvaheline energeetika- ja toorainekaubandus pole Eesti päevaprobleem nr 1. Kuid olgugi selliseks näiteks tulevikku suunatud informatsioonitehnoloogia ja ülikiire andmeside. Millegipärast on hakatud arvama, et küberjulgeolek puudutab ennekõike päratu suurte ülekannete töökindlust ega alga hoopiski mitte sinu töölaualt ja peopesast. Umbes nii, nagu oleks küberterror punktvähk intermediaalses ruumis, kust ta tuleb kas neutraliseerida või välja lõigata. Küberjulgeolek – käesoleval aastal toonitab Eesti eriti selle andmeedastuse külge – algab siiski sellest, kui vabalt saadakse ülejäänud ilmaruumiga suhelda niiviisi, et ise seejuures vene keeles ropendama ei hakka. Kuidas sellega Venemaal on? Seal on teatavasti terve hulk suletud piirkondi, näiteks linn nimega Tsiolkovsk Amuuri oblastis (Kaug-Ida föderaalringkond), mille lähedale rajab Venemaa uut kosmodroomi. Kahtlemata on see tolle piirkonna suurim ehitustanner, mille maksumusena on nimetatud 300 miljardit rubla. Sinna ei pääse iga Amuuri-äärnegi. Kui vaba on seal internet, mille kohalik ruum jääb Hiina rajoonist nimega Aihui (Mandžuurias Heilongijangi maakonnas) kõigest sadakonna kilomeetri kaugusele? Kas tsiolkovskilane saab suhelda Moskvaga segamatult või ainult läbi virtuaalse kommutaatori?
Mis see nüüd eesti kultuuri puutub? Venemaa on hakanud uuesti ja kes teab, mitmendat korda, apelleerima geopoliitilisele kaastundele. Meil on liiga vähe põlluharimiseks sobilikku maad, poetavad nad muu jutu sekka. Meil on arusaamatult vähe vabu väljapääse ilmameredele, korrutavad nad rahvusvahelistel foorumitel. Me asume Aasia kui alasi ja Uue Maailma kui pealelööja vahel, annavad nad mõista. Ja meil on uskumatult vähe likviidset kapitali, sest oma raha kaob ja kaob, ent välisraha hoiab meist kaugemale. Miks te või õigemini, miks teie raha ometi meile ei tule? Kõik kokku on üks põhjusi, miks rahutut Venemaad peljatakse ja ma ei ütlegi, et see pelg on väär. Ainult et hirm kui vabaduse alus on väga nõrk.
Me ei tohi oma riigi iseseisvust ehitada edasi nagu ebamäärase tulevikuga Euroopa Liidu reduuti, mille ainsaks eeliseks on, kui kasutada Dumas’ Porthose sõnu, „et ta omab rohkem nurki kui ristkülik“.
Võrreldes esimese vihukesega on teabeameti seekordne aastaraamat märksa paremini avaldatud ja sisuldasa juba sufficit. Venemaa kui ohu mõistmiseks on seda siiski vähevõitu. Ma ei mõtle paksust. Mõtlen analüütilist sügavust ning ka ilmumissagedust.