Hämaruse rahvad – Jugid, Siberi algupärased eurooplased

Jagamatu ja jaotatud terviku eristamise eksistentsiaalseks aluseks on kiviaegne jahisaagi tükeldamise kogemus.

ART LEETE

Tavaliselt loetakse igasugused ebaselge olekuga Venemaa rahvad ametlikult venelasteks, aga on ka teisi võimalusi. Natuke omamoodi rahvastena eristatakse ka mõne muu rahva seast välja paistvaid kooslusi. Oma väikerahvas on ka kettidel, Siberis Jenissei jõe ääres elaval põlisrahval. Kette oli 2010. aasta rahvaloenduse järgi 1219 inimest ja nende seas loeti veel eraldi kokku kettidest lõunas, Sõmi jõe ääres elavad jugid, kes olid esindatud ühe naisterahva näol. Veel 2002. aastal oli jugisid 19, seega on vähenemine olnud pöördeline. Nõukogude Liidus jugisid rahvana ei tunnustatud, seega said nende eksistentsiaalse iseseisvuse püüdlused vilja kanda alles hiljaaegu.

Elavate ja surnute keel

Sõmi jõe omade keele erinevust võrreldes ülejäänud kettidega täheldas juba soome keeleteadlane Matias Aleksanteri Castrén XIX sajandi keskpaigas. Jugi keelt tunnustasid keeleteadlased iseseisva keelena aga alles 1960. aastate lõpus.1 Viimane jugi keele kõneleja suri 1975. aastal.

Jugid on seega rahvas, kelle keel tunnistati eraldi keeleks vähem kui kümme aastat enne viimase keeleoskaja surma ja üle kolmekümne aasta enne seda, kui nad natuke omaette rahvaks loeti. Sinna vahepeale jäi periood, kui kettidel oli kaks algupärast emakeelt. Vähemalt arvasid teadlased niimoodi.

Põhjarahvaste uurija Jeruhhim Kreinovitši hinnangul on jugide keeleteadvusele omane tervikliku organismi ja selle jaotatavate osade eristamine. See eristamine pärineb kiviajast, näidates jugi keele iidsete kihistuste säilimist. Jagamatu ja jaotatud terviku eristamise eksistentsiaalseks aluseks on kiviaegne jahisaagi tükeldamise kogemus. Sellest lähtuvalt on jugi keeletajus loomuldasa kogu maailma jagatud elusateks ja surnud asjadeks. Kehaosad on alati surnud (näiteks käsi, jalg, neer või kalatükk), nagu ka inimese poolt valmistatud esemed (näiteks paat). Surnud asju tähistab eesliide b- (mis osutab sõnale boŋ – ’surnu’). Aga keda peetakse elusaks, seda tähistatakse ka vastava eesliitega d- või de- (dah või dak tähendab jugi keeles ’elu’). Peale nimisõnade läbib selline eristus ka tegusõnu – elavate tegemised on eristatud surnud asjadega toimuvast. Seega annab keel otseselt aimu animistliku taju piiridest – hingestatud olendeid ja objekte ning nendega juhtuvat tunnetatakse erinevalt hingetuga seonduvast.

Elu kaladega

Jugid on kütid ja kalastajad. Põhitoit oli neil kala ning liha nimetatakse samuti kalaks (is), nagu ka toitu üldiselt. Kala püüti hulgaliselt, suvehooaja kalatõketega püügiks ühines 10–15 majapidamist. Mõrdu tuli tühjendada mitu korda päevas. Kalad kasutati üleni ära. Luud keedeti liimiks ning sisikonnast tehti määret, millega pehmendati pargitavaid nahku. Kalanahast valmistati aga rihmasid.2

Jugid olid ka kuulsad sepad. Nad valmistasid oma noad, nooleotsad ja šamaaniripatsid ise. Ränneldes vedasid nad oma sepikojad kaasa. Magati püstkodades ja väheke maa sisse ehitatud kodades. XVIII sajandi lõpuni elasid jugid põhiliselt üksikute perede kaupa metsas laiali. Hiljem on nad hakanud moodustama ka suuremaid mitme perekonna ühiseid metsalaagreid. Talviste jahiretkede ajal puhati lumeaugus. See külmahimu oli ilmselt ajendiks, mis tekitas Castrénil kettide seas tuttavliku tunde. Eks ta muidugi vaikselt lootis, et soomeugrilasi on kogu Siber täis.

Justkui kaugelt sugulased

Ketid ja jugid allutati Moskvale 1607. aastal. Esialgu, XVII sajandil nimetati kõiki kette lihtsalt ostjakkideks, sest Siberi hõimukirevusest ei olnud kellelgi aimu. Hiljem, kuni 1930. aastani, kirjutati etnograafilistes ülevaadetes ja rännumeeste märkmetes kettidest kui Jenissei ostjakkidest. Alguses ei saanud keegi aru, et neil üldse oma keel on. Castréngi pidas neid peaaegu soomeugrilasteks, hinnates nad vähemalt meeleliste hoiakute poolest sarnasteks soomlastega:

Paistab, et nad on viimased jäänused kunagisest arvukast ja võimsast hõimust, kes on võitluses vene ja tatari ülemvõimu vastu vähenenud mõnesaja hingeni. Oma iseloomult on nad päris sarnased meie, soomlastega: see on lahke, vaikne, rahulik, vaene ja sugugi mitte nõudlik rahvas.“3

Vaikus ja rahu on soome-ugri firmamärgid ja kui leidub veel mingi rahvas, kellele selline hoiak on eluküsimus, siis nad lihtsalt peavad meie sugulased olema. Pärast lähemat uurimist tunnistab Castrén raske südamega siiski vältimatust jätta ketid ja jugid napilt soomeugrilaste seast välja, ehkki uurimistööd alustades oli tal magus eeltundmus, et meie keeled on suguluses.4 Jugisid nimetas Castrén Sõmi jõe ostjakkideks. Aga pärast 1930. aastat, kui ketid ametlikult omakeelse nime said, ristiti jugid Sõmi kettideks. Etnograafilises kirjanduses kohtab hiljem ka nimetust „ketikeelsed ostjakid“.

Esimesed kettide uurijad (nende seas nii Castrén kui ka norra polaar­uurija Fridtjof Nansen) pidasid neid kõige europiidsemaks Siberi rahvaks. See idapoolseimateks eurooplasteks olemise hüpotees ei leidnud hilisemates füüsilise antropoloogia alastes uuringutes täit kinnitust. Ent varajaste õpetlaste eriline tõmme kettide ja jugide poole kinnitab veel kord mingi esialgse irratsionaalse sugulusaimduse olemasolu. Et see tunne ei petnudki, kinnitavad hilisemad geneetilised uuringud, mis osutavad osaliselt kettide (ja jugide) euroopalikule päritolule. Nimelt pärineb nende naisliin suures osas lääne poolt.

See üks jug, kes veel alles, on rahvas. Kui rahva tunnuseks on see, et teiste inimestega jagatakse mingeid tunnuseid, siis tekib küsimus, et kellega see memmeke oma kultuuri jagab, kellega see tal ühine on. Definitsiooni järgi peab rahva eksisteerimiseks toimuma mingi grupisisene suhtlus. Aga kes ütleks, et kui alles on viimane, siis rahvast enam ei ole?

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

1 Ерухим Крейнович, Об изучении языка сымских кетов. – Вопросы языкознания, 1969 nr 2, lk 84–95.

2 Евгения Алексеенко 1967. Кеты: Историко-этнографические очерки. Ленинград: Наука, 1967.

3 Путешествие Александра Кастрена по Лапландии, северной России и Сибири (1838–1844, 1845–1849). – Магазин землеведения и путешествий. Географический сборник Николая Фролова. Том VI. Москва, в типографии Александра Семена, 1860, lk 343.

4 Samas, lk 361–366.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht