Ghanas kõneldakse 81 keelt

Yvonne Agbetsoamedo „Kuigi meil hariduses ei kasutata kõiki 73 keelt, siis vähemalt mõningaid neist soodustatakse. See tähendab, et väärtustame kohalikke põliskeeli.“

VIRVE VIHMAN, ANN VEISMANN, MIINA NORVIK

Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituuti külastas 4. – 8. aprillini keeleteadlane Yvonne Agbetsoamedo Ghana ülikoolist. Ta pidas külalisloenguid Aafrika keeltest ja nende uurimisest ning andis ühtlasi ülevaate Ghana keelepoliitikast. Külaskäik rikastas siinsete keeleteaduse üliõpilaste ja õppejõudude, aga ka teiste huviliste teadmisi Aafrika keeltest ning pakkus põnevat võrdlusmaterjali. Nii näiteks oli kuulajatel huvitav teada saada, et on Aafrika keeli, kus võib jaatusest eituse saada üksnes tooni abil (nt buoloo tähendab ühe tooniga öeldes ’meie lõpetasime’, teise tooniga öeldes aga ’meie ei lõpetanud’). Küsimuste tulva tõi kaasa keelehoiakute ja keelepoliitikaga seonduv, kuna Ghanas kõneldakse 81 keelt. Sellest, kuidas niisugune ühiskond toimib, on inspireeritud ka järgnev vestlus.

Yvonne Agbetsoamedoga vestelnud, vestluse üles kirjutanud, tõlkinud ja kokku seadnud Virve Vihman, Ann Veismann ja Miina Norvik on eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadlased.

Virve Vihman: Palun räägi kõigepealt täpsemalt, kust sa pärit oled ja milline on olnud su haridustee.

Yvonne Agbetsoamedo: Ma olen pärit Ghanast, täpsemalt Volta piirkonnast [üks kümnest piirkonnast Ghanas] Kpando linnast. Seal sain keskhariduse, mille järel läksin Legonis Ghana ülikooli, kust sain bakalaureusekraadi keeleteaduses ja prantsuse keeles. Seejärel tegin läbi üheaastase riigiteenistuse (national service) ülikoolis keeleteaduse osakonnas, mis tähendas üliõpilaste praktiliste harjutustundide juhendamist.* Edasi õppisin kaks aastat Norras Trondheimis magistriprogrammis. Pärast magistriõpet tulin tagasi ja töötasin aastatel 2007–2010 ülikoolis lektorina, seejärel läksin Rootsi Stockholmi ülikooli, et läbida doktoriõpe keeleteaduses. 2014. aastast olen tagasi Ghanas.

Mis oli su doktoritöö teema?

„Sɛlɛɛ keele grammatika ja sõnavara jooni“ („Aspects of the grammar and lexicon of sɛlɛɛ“). See on üks väga paljudest Ghanas räägitavatest keeltest, mida kõneleb Volta piirkonnas umbes 11 000 inimest ja seda peetakse elujõuliseks keeleks.

Yvonne Agbetsoamedo: „Enamik ghanalasi on kakskeelsed, paljud ka mitmekeelsed.“

Erakogu

Kas seda on varem uuritud või oli see suhteliselt uurimata keel?

Jah, see keel oli n-ö aladokumenteeritud, kuid olid mõned grammatika katked ja lühike fonoloogia ülevaade aastast 1974. Samuti oli olemas ka uue testamendi tõlge. Nendest kirjalikest allikatest alustasin. Nii et mul oli vähemalt midagi, millele oma uurimuses toetuda.

Kas saaksid kõigepealt anda üldise pildi keeltest, mida Ghanas räägitakse. Tean, et olukord on mitmetahulisem kui meil Eestis.

Maailma keelte andmebaasi Ethnologue andmetel kõneldakse Ghanas 81 keelt, millest 73 on põliskeeled ja on jagunenud üle Ghana laiali. 73 keelest 11 keelt on kasutusel hariduskeelena. Ülejäänud keeli räägitakse laialdaselt kohalikes kogukondades.

Milliseid keeli inimesed ise eelistavad rääkida? Kas oma kohalikku keelt? Ja kui palju ja milliseid keeli sellele lisaks on tavaline rääkida?

Usun, et enamik ghanalasi on kakskeelsed, nii et nad räägivad oma emakeelt ja lisaks teist keelt, mis võib olla selle piirkonna lingua franca, nt akani keel või eve keel, s.t keel, mida eri keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad. Kuna inglise keel on Ghanas riigikeel, siis enamik haritud inimesi räägib ka inglise keelt. See teeb nad isegi mitmekeelseks. Meil on ka inimesi, kes räägivad prantsuse keelt, sest nad on hariduse saanud prantsuse keeles.

Kui mitut teist keelt õpitakse koolis (enne ülikooli)? Kas kõik õpivad inglise keelt ja ka veel mingit keelt, mis pole emakeel?

Jah, nii see on, isegi siis, kui teine keel – kooli keel – ei ole lapsele tuttav. Näiteks kui mu laps räägib eve keelt ja õpib koolis, mis jääb akani keele [üks 11 kohalikust hariduskeelest] kõnelemispiirkonda, siis ta õpib eve keelt. Lisaks on aga piirkonnast tulenevalt õppetöö keeleks ka akani keel ning samuti tuleb õppida inglise keelt, sest see on nii hariduse keel kui ka eraldi õppeaine.

Õppekavasse kuulub veel alates neljandast klassist (upper primary) prantsuse keel, kuna Ghana naabermaad on prantsuskeelsed. Ghana kohalik keel on ka õppeainena kavas, saab valida ühe keele, mida õppida. Samal ajal ei pruugi see kohalik keel olla õpilase emakeel. Lisaks õpitakse koolide ülemastmes muid keeli, nt hiina, suahiili ja hispaania keelt. Nii et kaks võõrkeelt ja üks kohalik keel on kohustuslikud.

Ühes loengus rääkisid sa Ghana keelepoliitikast ja see oli väga huvitav. Keelepoliitika on ka Eestis päevakorral. Kas võtaksid kokku, mis on Ghana keelepoliitikas kõige olulisem? Kas haridus on selles keskne teema?

Teatud määral mulle meie keelepoliitika meeldib. Just selles mõttes, et hariduses säilitatakse ka kohalikke keeli. Kuigi meie hariduses ei kasutata kõiki 73 keelt, siis vähemalt mõningaid neist soodustatakse. See tähendab, et väärtustame kohalikke põliskeeli, mis on ju väga oluline. Ma arvan, et kõige tähtsam on keeli säilitada ja hoida need võrdsena inglise keele kõrval.

Sa ütlesid, et keelepoliitikat on mitu korda muudetud, ja ka suhteliselt hiljuti. Miks?

Keelepoliitikat on mitu korda muudetud eri valitsuste tõttu. Koloniaalajal oli suund ükskeelsusele, haridust anti inglise keeles. Kui tulid misjonärid, siis nemad kostsid kohalike keelte eest ka hariduses. Ja see on käinud edasi-tagasi. On leitud, et kohalikud keeled võiksid koolis kasutusel olla esimesel neljal aastal, siis on seda vähendatud kolmele ja nii edasi ja tagasi. Praegu on 11 kohalikust keelest üheksa kasutusel õppetöökeelena esimesel kolmel aastal ja inglise keelt õpitakse sel ajal õppeainena. Sealt edasi on õppetöökeeleks inglise keel ja Ghana kohalikke keeli õpitakse õppeainena. Selline süsteem on kehtinud alates 2002. aastast, kuid 2007. aastal tehti veel mõningaid muudatusi.

Mis sa arvad, kas need muudatused on mõjutanud keelekasutust või keelehoiakuid?

See võiks olla uurimisküsimus, milliseid muutusi on kaasnenud. Kuid on uuringuid, mis tõdevad, et kui õpetada lapsi inglise keeles algusest peale, ei tähenda see, et neil läheks paremini kui nendel, keda on algul õpetatud kohalikes keeltes. Võrdlused näitavad, et paremini saavad hakkama need õpilased, keda algul oli õpetatud kohalikes keeltes. Seega on uuringuid, mis kinnitavad, et praegust poliitikat tasub jätkata.

Nii et tõenditele tuginev käsitus on kasulik. Kas esineb ka seda, et soovitakse kohalik keel vahetada algusest peale inglise keele vastu?

Sõltub inimesest. Mõned vanemad eelistavad rääkida kodus oma lastega inglise keelt, sest nad arvavad, et siis saavad lapsed koolis paremini hakkama. Nagu ma ütlesin, on uuringud näidanud, et nii see ei ole. Lapsed, kes on esmalt kindlad emakeeles, saavad paremini hakkama, sest nad tunnevad oma emakeelt ja oskavad teise keelega võrrelda. Kui neile ei ole kohalikku keelt õpetatud, on neil isegi raskem inglise keelt õppida, sest vanemad ei pruugi rääkida kõige paremat inglise keelt. Arvan, et kui sellised lapsed õpivad teist keelt, ei unusta nad oma emakeelt, sest emakeel jääb aktiivseks kodus ja ka kogukonnas kasutatakse seda keelt. Seega nii kaua, kuni kohalikud keeled kogukonnas säilivad, ei ole üldiselt hirmu, et lapsed unustaks emakeele, kui nad õpivad alates teatud vanusest inglise keeles.

Kas keelehoiakud on inglise keele mõjul muutunud? Kakskeelsuse tõttu?

Ma ei arva seda. Muutused puudutavad pigem kohalikke keeli, mis on omavahel kontaktis. Näiteks selee keelt räägitakse kodus ja see keel on igal pool aktiivses kasutuses, nt turul jm. Kuid selee keele kõnelejad on kontaktis eve ja akani keele kõnelejatega ning osa selee kõnelejate sõnavarast on laenatud eve keelest. Näiteks minu kogutud keelematerjalis ei teadnud noorem keelejuht vanema keelejuhi kasutatud sõnu. Nii et selee keelt mõjutab eelkõige eve, mitte inglise keel.

Kuidas on muutnud keelehoiakuid see, et Ghana piirkondlikest keeltest on vaid 11 koolis õppetöökeelena kasutusel?

Needsamad keeled on püsinud õppetöökeelena pikemat aega. Kuid muutunud on ehk see, et juurde on tulnud uurimusi ülejäänud keelte kohta, sealhulgas grammatikaid ja mitmesugust muud materjali.

See viib meid kenasti järgmise küsimuse juurde: millised on inimeste keelelised hoiakud? Nii kindlate keelte suhtes kui ka mitmekeelsuse suhtes üldiselt.

Arvan, et neile meeldib õppida teisi keeli, nad tunnevad end hästi, kui saavad suhelda teist keelt kõnelevate inimestega. Kuid samal ajal ollakse ka väga uhke oma emakeele üle, seda loomulikult sellepärast, et see on osa identiteedist. Vahel on muidugi tunda, et mõne arvates on just tema keel parem – ülem teistest keeltest. Näiteks akani keel on Ghanas kõige levinum keel, mida räägitakse neljas piirkonnas ja ka väljaspool. Nii võime öelda, et akani keel on teatud mõttes lingua franca, sest enamik inimesi räägib seda. Kuid arvamus, et kõik oskavad akani keelt, on ekslik. Tegelikult ei saa seda eeldada.

Milline on väiksemate kohalike keelte prestiiž, võrreldes keeltega, milles antakse haridust?

Kuna inglise keel on ametlik keel, siis muidugi kõik tahavad osata inglise keelt, sest see on laialt kasutatav suhtluskeel ja ühine keel juhul, kui emakeel ei ole ühine. Näiteks kui üks räägib akani keelt ja teine eve keelt, siis ühisena saame kasutada ainult inglise keelt. Samuti on inglise keel eliidi keel, haritlased oskavad inglise keelt ja selles mõttes on inglise keel prestiižne. Tuleb ette arvamusi, justkui vähendaks kohalikus keeles lapsele hariduse andmine tema inglise keele oskust.

Nagu öeldud, on akani keel kõige levinum kohalik keel ja mõnikord häbenetakse rääkida oma emakeelt ning kasutatakse selle asemel akani keelt. Keelehoiakute mõjul tajutakse, et oma keel on vähemuskeel ja arvatakse, et on parem rääkida keelt, mille oskajaid on rohkem.

Kahtlemata on inglise keel kõige kasulikum hariduse mõttes, aga kas töökohtadel on keelenõuded, mis keeli tuleb osata? Kas töö leidmiseks on kõige olulisem inglise keele ja seejärel akani keele oskus või sõltub see piirkonnast?

See sõltub esmalt tööst. Riigiametis töötamiseks on muidugi eelduseks inglise keel, mitte kohalikud keeled, kuid tegelikult räägivad ametnikud tihti akani keeles. Seda ei nõuta, kuid kui see on näiteks passiameti töötaja emakeel, siis arvab ta, et kõik oskavad ka akani keelt.

Eestis on inimese ja riigi identiteet väga tugevalt seotud keelega. Millega on seotud ghanalaste identiteet, mis seda kujundab ja kui tugevalt on see seotud keelega, mida räägitakse?

Esmalt identifitseeritakse end keele ja kultuuri järgi. Keel on võti identiteedi juurde. Mina tunnen ühtekuuluvust eve keele rääkijatega, eve kogukonnaga, ma identifitseerin end selle järgi. Teisena tulevad kultuurilised nähtused – mida süüakse, kuidas riietutakse. Mõnikord saab välimusest ja riietusest otsekohe aru, kust inimene on pärit. See käib eriti põhjapoolsemate piirkondade kohta, kus kantakse fugu’t. Kuid selline riietumistava on hakanud levima ka mujal, on isegi prestiižne, nii et ilma keeleta ei ole võimalik päritolu ära arvata.

Kui keel on esimene identiteedi tasand, kas siis järgmine on mingi kohalik piirkond või Ghana riik?

Keel seob ka piirkonnaga, näiteks kui ütlen, et räägin eve keelt, siis saan pärit olla ainult Volta piirkonnast. Ka akani keeles on murdeid, mis võimaldavad piirkonna ära tunda. Järelikult järgmine tasand on juba see, millisest selle piirkonna linnast pärit ollakse, sest linnas kõneldakse kohaliku keele variante, piirkondlikke murdeid, mis väljenduvad näiteks aktsendis.

Seoses keele ja identiteediga tuleb mõttesse nimepaneku tava, sest nime andmine ütleb palju inimese enesemääratluse või kuuluvustunde kohta. Milliseid nimesid Ghanas tavaliselt lastele pannakse?

Meil Ghanas on väga huvitav nimepanekusüsteem, mis samuti sõltub piirkonnast, aga üks, mis on kõikidele ühine, on lapsele nime panemine nädalapäeva järgi, millal ta on sündinud. Sellest tulenevalt on mu nimi Ami. See on naisenimi laupäeval sündinule ja see on eve nimi. Akanis oleks laupäeval sündinud tüdruku nimi Amma. Kolmapäeval sündinule on eve naisenimi Aku, akanis oleks see Ekua. Neil nimedel on ka meessoost paarilised. Näiteks Ami paariline on Kwami. Peale selle antakse lapsele nimi nende asjaolude järgi, kuidas nad sünnivad, nt jalad ees sündinu nimi ja kaksikuna sündinu nimi, aga nimesid antakse ka klannide järgi. Nimesid antakse ka kogemuste järgi. Nii et igal inimesel on mitu nime. Minul on neli nime: Ami (päeva järgi) Dzigbordi (mis tähendab kannatlikkust) Yvonne (see on prantsuse nimi, mida kasutan eesnimena) ja lõpuks perekonnanimi. Ka perekonnanimedel on enamasti tähendus, nt minu nimi tähendab ’sa oled endiselt elus’ (you are still alive või life has met up with you), kui Ag-be-tso-ame-do tõlkida täpselt tähenduslike osade kaupa.

Siin kasutad muidugi Yvonne’i, sest see on meile kõige mugavam, aga millist nime kasutad Ghanas?

Ghanas kasutan nime selle järgi, kuidas olen seotud inimesega, kellega suhtlen. Kodus ei hüüa mind keegi Yvonne’iks, vaid Amiks. Sõpradele olen kas Dzigbordi või Ami, ametlikult on mu nimi Yvonne ja üliõpilased kõnetavad mind doktor Agbetsoamedona.

* National service on Ghanas kõikidele ülikooli lõpetanutule kohustuslik tööaasta kindlaksmääratud töökohal.

Yvonne Agbetsoamedo viibis Tartu ülikoolis keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikooli kutsel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht