Folkloor kui kultuuri ümbritsev raam

Simon J. Bronner: „Kolm folkloristlikku teemat või märksõna, mis esitavad väljakutse humanitaaria korraldusele, on demokraatia, rahvapärane ja tärkav.“

ÜLO VALK

13. novembril toimus Tartu ülikoolis sümpoosion „Humanitaaria rahvusvahelises ja rahvuslikus teadusruumis“, millega tähistati ajakirja Journal of Ethnology and Folkloristics 10. aastapäeva. Plenaarettekande „Folkloristika ja etnoloogia väljakutsed humanitaarteadustele“ pidas Pennsylvania ülikooli folkloristika professor Simon J. Bronner.

Professor Bronner, te kirjutasite doktoritöö 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses Indiana ülikoolis, mis on tunnustatumaid folkloristika, etnomusikoloogia ja humanitaaria uurimiskeskusi Ameerika Ühendriikides. Kes olid teie õppejõud? Kuidas mõjutasid õpinguaastad teie hilisemat akadeemilist karjääri ja folkloori mõistmist?

Tulin Indiana ülikooli pärast New Yorgi ülikooli Cooperstowni magistriprogrammi, mis oli korraldatud Euroopa etnoloogia eeskujul selge fookusega Ameerika materiaalse kultuuri ja kogukonnaelu uuringutel. Indianas puutusin suuremal määral kokku ülemaailmse suulise traditsiooni uurimisega. Minu üllatavamaid kogemusi oli eesti folkloristi Felix Oina loengud soome ja vene folkloorist. Imetlesin väga tema eruditsiooni ja keeleoskust – eesti ja inglise keele kõrval oskas ta veel paljusid teisi keeli ning õpetas näiteks ka kiriku­slaavi keelt –, samuti tema globaalse haardega bibliograafia alaseid teadmisi. Oinas suunas mind märkama seoseid folkloori ja poliitika vahel ja iseäranis rahvuslust puudutavaid teemasid. Olin selleks ajaks juba lugenud Ameerika rahvusluse kohta, kuid Oina Soome, Balti riikide ja Nõukogude Liidu teemalised tööd lisasid sellele põhjaliku võrdleva vaatenurga.

Pole kahtlustki, et Indiana ülikooli folkloristika näo määras toona Richard Dorson, tänu kellele õppisin hindama ajaloolise perspektiivi olulisust. Seoseid Põhja-Ameerika ja Euroopa etnoloogia ning etnilisuse uuringute vahel aitas luua Linda Dégh (ungari päritolu folklorist, Indiana ülikooli folkloristikaprofessor – tõlkijad), kes oli mulle nõuandjaks kogu oma karjääri vältel.

Missugused muutused on toimunud Ameerika ja rahvusvahelises folkloristikas alates teie õpinguaegadest?

Ütleksin, et suurim muutus on järjest kasvav huvi folkloori vahendamise ja traditsiooniliseks muutumise või muutmise vastu. Ajal, mil alustasin folklooriõpinguid, valitses folkloori määratlemisele ja kogumisele puristlik lähenemine. Folkloristid soovisid leida ennekõike popkultuurist risustamata suulist ainestikku ning seda otsiti inimestelt, kes elasid sajandeid muutumatuna püsinud üksildases maakohas. Folk­festivalidesse ja kommertsiaalsetesse folklauljatesse suhtuti paraja skepsisega. Richard Dorson, keda ennist mainisin, suunas mõtlema folkloorist tänapäeva maailmas ning pigem jälgima uue folkloori tekkimist. Samal ajal tõmbas ta selge piiri folkloori ja võltspärimuse (fakelore) vahele. Pärast nende esimeste vastuolude ületamist on folkloristid alates 1970. aastatest siiski tegelenud innukalt folklooriga, mida on vahendatud – ja tegelikult ka loodud – televisiooni, koopiamasinate, faksiaparaatide, arvutite ja nüüd ka interneti ja nutitelefonide abil. Selle asemel et võltspärimus kõrvale heita, on folkloristid hakanud üha rohkem jälgima teatud sündmuste ja tekstide traditsionaliseerumist moodsas maailmas. Seda protsessi käsitletakse nüüd märksa objektiivsemalt selliste mõistete nagu „folklorism“ ja „leiutatud traditsioon“ abil. Niipea kui hakkame traditsiooni pidama millekski enesestmõistetavaks, ongi vaja seda ka kriitiliselt uurida. Traditsiooni kui vormitava protsessi uurimise kõrval on plahvatuslikult tekkinud sotsiaalseid maailmu, kus luuakse ja säilitatakse folkloori. Kui varasemate põlvkondade õpikutes domineerisid piirkondlikud ja rahvusrühmad, siis tänapäeva folkloorialased käsiraamatud katavad muude identiteedimääratluste kõrval vastastikust suhtlemist perekonnas, töökohas, linnakeskkonnas, LGBTQ kogukondades, mitmesugustes organisatsioonides, sõpruskondades, soopõhistes gruppides ja fännirühmades. Folkloristika ja etnoloogia aitavad teadvustada mitte ainult meie kogemustes avalduvaid mitmeseid ja ositi kattuvaid identiteete, vaid ka mitmesuguseid enesemääratlusi, mis on tekkinud digirevolutsiooni tulemusena.

Simon J. Bronner: „Mis oleks, kui humanitaarteadused üleüldse pööraksid vähem tähelepanu minevikule ja kõrgelennulistele talentidele ning rohkem sellele, kuidas inimesed mõtlevad ja inimesele vääriliselt käituvad?”

Erakogu

Hiljuti pidas Ameerika Folkloori Selts Minneapolises 128. aastakonverentsi. Te juhite AFSi folkloristika ajaloo sektsiooni ja nii on kohane küsida, mille pärast on meil vaja tegeleda folkloristika ning laiemalt distsiplinaarse ajalooga?

1973. aastal, mil folkloristika ajaloo sektsioon loodi, avaldas Dan Ben-Amos mõjuka artikli „Folkloristika ajalugu: miks on meil seda vaja?“ („History of Folklore Studies: Why Do We Need It?“). See kirjutis määras suurel määral tooni, mil viisil hakati folkloristika ajalugu jäädvustama ja tõlgendama. Sarnaselt Ben-Amosega olen praegu huvitatud sellest, et uurida folkloristika ja etnoloogia intellektuaalset kujunemislugu, mis kulmineerub „distsipliini“ loomisega võrdväärsena muude suuremate uurimissuundade kõrval. Sel ajajärgul oli iseäranis vaja teha vahet, mida folklorist tegi ja teeb teistmoodi kui antropoloogid, ajaloolased ja kirjandusteadlased. Praeguseks on distsiplinaarse ajaloo kirjutamine nihkunud sinnapoole, et paigutada folkloristika intellektuaalse ajaloo taustale. Olen sellele ka ise kaasa aidanud ajakirja Folklore Historian ja mitme muu väljaande toimetajana. Minu eesmärk on olnud siduda uurimislugu ideede ajalooga ning arutleda selle üle, kuidas folkloristlik uurimistöö on oma ajas ja ruumis ellu kutsunud intellektuaalseid liikumisi või olnud nendega seotud. Seega võiksid folkloristid mõtestada oma tegevuse tähtsust ühes teiste distsipliinide ja kogukondadega, kes samuti tegelevad selliste üldiste mõistetega nagu demokraatia, mitmekultuurilisus, rahvuslus, individualism ja traditsioon.

Teie hiljutist monograafiat „Folkloori põhitõed“ („Folklore: The Basics“, Routledge 2017) iseloomustab tegevuskeskne vaatenurk. Määratlete folkloori kui traditsioonilist teadust, mis lähtub praktikast ja rakendatakse praktikas. Mille poolest erineb selline folkloori määratlus tekstikesksest või filoloogilisest käsitusviisist?

Kui folkloori määratlemisel keskenduda praktikale, nihkub rõhk küsimusele, miks väljendatakse end korduvate mustrite abil. Tekstikesksed ja filoloogilised käsitlusviisid kipuvad kultuuri kirjeldama silmapaistvate vormide ja erakordsete talentide kaudu, selle asemel et keskenduda viisidele, kuidas argielu valikutes toimitakse.

Muidugi võib ka praktikakeskse käsitlusviisiga analüüsida tekste ja kõnet, kuid mina käsitlen tekste kui praktika representatsioone – kui korratavaid, muutuvaid tegusid. Minu meelest ei ole näiteks kõnelemine, laulmine ja töötamine mitte pelgalt käitumine, vaid tähtis on see, mis on käitumises sümboolset. Lisaks öeldule on tähtis ka ütlemine kui praktika. Tegevuse eraldamine ja sümbolismi teadvustamine aitab aru saada, kuidas inimesed mõtlevad.

Äsja toimunud AFSi aastakonverentsil saite preemia lastefolkloori uurimise eest. Oma uurimistöös olete näidanud, et lastekultuur on autonoomne ja seda ei saa vaadelda kui kohandatud versiooni traditsioonidest, mille täiskasvanud on neile edasi andnud. Missugused on teie arvates lastekultuuri iseloomulikud tunnused? Kuidas suhestub lastekultuur täiskasvanute kultuuriga?

Minu vaade lastele toetub elukäigu perspektiivile. Lugesin Pennsylvania ülikoolis folkloristika kursust kultuurist ja vananemisest lähtuvalt teooriast, et folkloor aitab elumuutustega kohaneda. Lapsepõlves puututakse folklooriga palju kokku, sest siis teeb inimene läbi rohkem sotsiaalseid, füsioloogilisi ja kognitiivseid muutusi kui mis tahes teisel eluperioodil. Selline käsitus nõuab tähelepanu pööramist arengupsühholoogiale ja uurija teadlikkust inimese elu jooksul toimuvatest muutustest ja viisidest, kuidas vanemad ja ühiskond kujundavad elukaart suunavaid või muutvaid traditsioone. Selle asemel et näha lapsi kui väikseid metslasi, pisikesi täiskasvanuid, passiivseid teabeallikaid või kui kollektiivse alateadvuse esindajaid, vaadeldakse tänapäeval suuremas osas sel teemal tehtavates uurimistöödes üheaegselt nii lastefolklooris ilmnevat põlvkonnaülest järjepidevust, toimunud muutusi kui ka iga põlvkonna sepistatud uuendusi. Seejuures on tähtis mitte kapselduda mõttesse, kuidas lapsepõlvetraditsioonid mõjutavad elukäiku, vaid vaadelda lapsepõlvega seonduvat kui allutatud rühmakultuuri.

Folkloori kontseptualiseerimine mitte pärandina, vaid praktikana eeldab laia haardega käsitlusviisi. Vaatlete folkloori kõiki valdkondi hõlmava ekspressiivse nähtusena, mitte piiritletud autonoomse valdkonnana. Olete muu hulgas uurinud rahvakunsti, arhitektuuri, maskuliinsust ja soolisust, bluusi, jahindust. Viimasel ajal tunnete huvi rammumeeste võistluste vastu. Mida huvipakkuvat saab järeldada, kui vaadelda kehakultuuri või spordisündmusi folkloristi mätta otsast?

See küsimus on õigesti sõnastatud. Folkloristika on spordist tihti mööda vaadanud, sest see näib olevat liialt organiseeritud süsteem. Mina leian, et spordiüritusel paljastuvad kultuurilised väärtused, näiteks põhimised tõekspidamised inimese vanuse ja keha kohta. Arusaam kehast on meie ekspressiivse suhtluse põhialus – sport kajastub paljudes tuntud vanasõnades ja muistendites; samuti pärineb suur hulk rahvapärast sõnavara just spordist.

Folkloristile pakub huvi, kuidas spordieelistused on seotud rahvuslikuga. Kui kirjutasin raamatut „Traditsiooni jälitades“ („Following Tradition“, Utah State University Press 1998), tegin Ameerika ajalehtede põhjal kvantitatiivse märksõnaotsingu, millises lähiümbruses kasutatakse traditsiooni mõistet kõige sagedamini – ja populaarseim oli spordivaldkond. Spordimeeskonnad on intensiivsed kontekstitihedad kogukonnad. Isegi nii reeglistatud spordialadel nagu pesa-, jalg- ja korvpall etendatakse oma rühma rituaale ja lugusid. Hoolimata sellest, et Ameerika televisioonis on rohkelt spordiülekandeid, tõmbavad staadionid kokku hulganisti pealtvaatajaid, sest spordiüritused esindavad erilist kultuuri. Selle tähtsuse taipamiseks piisab, kui meenutame põhjalikkust, millega üleilmne meedia kajastas hiljuti Ameerika jalgpalli NFLi profiliigas sportlaste rituaalset protesti. (Mängijad keeldusid hümni ajal püsti seismast, et põlvitamisega tõmmata tähelepanu rassilisele ebavõrdsusele ja vägivallale Ameerikas – tõlkijad).

Rammumehevõistluste juures tabab folkloristi silm palju huvipakkuvat. Mind köidab, kuidas neil võistlustel kasutatakse hiidkangelaste mütoloogiat. Siiski ei ole sport ühiskondlike väärtuste peegeldus: rammumehevõistlustele omane jõu ülistamine seostub pigem tööstusrevolutsioonile eelnenud maailmaga, unistusega Heraklese mõõtu kangelase kroonimisest. Huvitavad on ka üritused, kus inimene pannakse masinaga jõudu katsuma. Rammumehe kõrval koguvad populaarsust rammunaisevõistlused. Selliste ürituste kultuuriline raam paneb mõtlema meie elu paradoksidele. Mulle on huvipakkuvad ka niisuguste võistluste ja rahvusliku identiteedi seosed. Paljud riigid, kes on rammumehevõistlustel esirinnas, soovivad maailmalaval suuremat tähelepanu: Island, Taani, Soome, Läti, Leedu, Eesti, Poola.

Esinesite ettekandega ajakirja Journal of Ethnology and Folkloristics juubelisümpoosionil. Milles seisneb teie sõnavõtu põhisõnum?

Olen töötanud nii humanitaarteaduste valdkonna dekaani kui ka folkloristika professorina, toimetanud mahukat Ameerika uuringute entsüklopeediat ja ka kitsalt rahvakultuurile pühendatud teatmeteoseid. Sageli seati minu pädevus dekaani ja toimetajana kahtluse alla. Intervjueerijad tavatsesid küsida, kuidas erialane taust on mind humanitaarteadusteks ja kunstide avaraks väljaks ette valmistanud. Sümpoosionil peetavas etteandes esitan pikema versiooni vastusest, mis mul neil puhkudel varuks oli. Nimelt jätkus mul sageli jultumust vastu väita, et küsida tuleks mitte minu kunagise ettevalmistuse, vaid selle kohta, miks peab humanitaarteadusi just folkloristika vaimus reformima. Ameerika Ühendriikides, aga ka Jaapanis ja Hollandis omandatud võrdlevale kogemusele tuginedes pakun ettekandes välja kolm folkloristlikku teemat või märksõna, mis esitavad väljakutse humanitaaria korraldusele, ning vaatlen, kuidas neile ümber orienteerumine võiks lahendada paljuräägitud humanitaarteaduste kriisi.

Märksõnad, millel kavatsen peatuda, on demokraatia, rahvapärane ja tärkav.

Esiteks demokraatia. Kooskõlas Ameerika Ühendriikide, esimese modernse demokraatia, ideaalidega rajasid folkloristlikult meelestatud humanitaarid kultuuriuurimise, mis seadis eesmärgiks mitmekesisuse ning keskenduti eri rühmade osalusele ühiskultuuris. See ei tähenda, nagu oleks kõiki neid gruppe toona võrdselt koheldud. Mõnigi teadlane pidas oma ülesandeks ebavõrdsust märgata, juhtides tähelepanu rõhutud rühmadele või neile, kelle kunstilised, seega ka intellektuaalsed võimed ei olnud pälvinud tunnustust. Folkloristid tõid välja marginaalseks peetud gruppide traditsioonides leiduva kunstimeisterlikkuse ning pürgimuse kultuurilise lõimumise poole. Sel viisil aitasid folkloristid kaasa püüdlusele muuta kunsti avatumaks ning humanitaarteadusi argielus osalemisele vastuvõtlikumaks. Märkasin, et isegi Jaapanis, kus ühiskonna hierarhia ja kultuuriline homogeensus on sügavalt juurdunud, ärgitas folkloristika mitmeid erialasid uurima kogukondade paljusust, selmet kohelda ühiskonda monoliitsena.

Teiseks rahvapärasus. Ameerika folkloristikas on rõhku pandud rahvaluule sotsiaalsele poolele ehk rahvale ja seda ka tähelepanu tõttu, mida juhtivad folkloristid on pühendanud traditsioonide rollile rühmadevahelises suhtluses ja piiride tõmbamisel. Selline käsitlusviis on rahvapärane, sest võtab vaatluse alla kohaliku, isegi kui see kohalik on seotud globaalsete, tihti ka liikuvate traditsioonidega. Uurimistöö edenedes fookus avardus, hõlmates kogukondade kõrval ka sotsiaalseid situatsioone. Neid hakati käsitlema raamistikuna, milles folkloor tärkab ja milles seda esitatakse ning kasutatakse. Folkloristide üheaegne huvi nii sotsiaalse konteksti kui ka kultuuritekstide vastu tegi humanitaar- ja sotsiaalteadusi eristava kunstliku vaheseina küsitavaks. Keskendumine rahvapärasele tähendas, et neid kultuuritekste analüüsiti koos igapäevaeluga, mitte kanoniseeritud teostega, mida tunnevad haritud suure lugemusega inimesed.

Kolmanda märksõna „tärkav“ all pean silmas olevikuga tegelemist. Möödunud sajandi keskpaigast on Ameerika humanitaariat mõjutanud huvi tärkava modernse Ameerika kultuuri vastu. Kui Ameerika Ühendriigid kuulutasid end uueks rahvaks, eraldades end oma Euroopa ja Aafrika allikatest, siis Ameerikale ainuomaseks peetud folkloor oli samuti loomult tärkav, modernne ja arenev. Teoreetikuid paelus folkloori pidev uuesti loomine teatud ajaloolistes ja geograafilistes tingimustes. Ameerika folkloristid leidsid näiteid mujalt toodud tavadest, mida jätkati uutes tingimustes muutmata kujul, ent neile pakkusid erilist huvi tärkavad, Ameerika karakteristikutega traditsioonid.

Mis oleks, kui humanitaarteadused üleüldse pööraksid vähem tähelepanu minevikule ja kõrgelennulistele talentidele ning rohkem sellele, kuidas inimesed mõtlevad ja inimesele vääriliselt käituvad? Folkloor tähendaks selles kontekstis mitte objekti või teksti, mille võib ju alati kanoniseerida, vaid kultuuri ümbritsevat raami, mis kutsub uurima, kuidas meie olek väljendub selles, mida me teeme. Küsimusi sel viisil püstitades võime leida teemasid ja ideid, mis lähevad inimestele korda ning muudavad humanitaarteadused tänapäeva probleemidega tegelemise seisukohast asjakohaseks.

Ülo Valk on Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor.

Tõlkinud Helen Kästik, Elo-Hanna Selja­maa ja Ergo-Hart Västrik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht