Evolutsioon, mitte revolutsioon

MARGUS MAIDLA

Euroopa uue eelarvega määratakse finantsilised prioriteedid ajavahemikuks 2021–2027.

Vestlusringis Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni direktoraadi asedirektori Signe Ratso ja Indrek Reimandiga, kes koordineerib haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalas kõrgharidus-, teadus- ja keeleküsimusi, võtame lähema vaatluse alla eelarve selle osa, kus kinnitatakse ülesanded ja töötatakse välja meetmed teaduse, innovatsiooni, kõrgtehnoloogilise ettevõtluse, majandus- ja ELi konkurentsivõime kasvuks. Järgnev aasta on „Euroopa horisondi“ raamprogrammis sammuseadmiseks ja Eestis strateegiliseks planeerimiseks väga tähtis periood.

 

Horisont 2020“ programmi lõppemiseni on küll veel kaks ja pool aastat aega, aga sellegipoolest, kuidas kommenteerite käesolevat raamprogrammi?

Signe Ratso: Käesolevale raamprogrammile tehti vahearuanne päris kõrgetasemelise Pascal Lamy raportiga. Resümeerivalt anti selle najal Euroopa Komisjoni hinnang, et edasiminekuks on vaja evolutsiooni, mitte revolutsiooni. Selles raportis toodi samuti välja, et kõik need programmid, mis on toetanud tippteadust, kas siis Euroopa Teadusnõukogu või Marie Curie stipendiumid, on toiminud väga hästi. Vajakajäämised seisnevad pigem selles, et häid projekte on umbes neli korda rohkem, kui on nende finantseerimiseks raha. Sealt jõutigi järeldusele, et teaduse ja innovatsiooni rahastamist on vaja ELi tasemel tuntavalt suurendada. Veel tehti järeldused, et kui algselt kehtestati põhimõte „avatud maailmale“, siis rahvusvaheline koostöö ei ole nii hästi laabunud, kui planeeriti, ja veel, et maksumaksjatele on vaja anda rohkem teavet, millega tippteaduses ja innovatsioonis Euroopa Liidus hakkama on saadud ehk siis kodanikke on vaja hulga rohkem kaasata. Üks oluline järeldus, mis veel tehti ja mida tahetakse 9. raamprogrammiga uuele kvaliteeditasemele viia, on see, et kuigi tippteadusega võib Euroopa Liidus rahul olla, siis innovatsiooniprotsess, eriti mis puudutab suuri läbimurdelisi globaalseid innovatsioone – sellega ei saa rahul olla.

Indrek Reimand: Mina tooksin välja selle, et Eesti inimesed – teadlased, ettevõtjad on „Horisont 2020“ meetmete taotlemisel olnud väga edukad. Kuid meil on välja kujunenud oma profiil, s.t me ei suuda enam ei kvalitatiivselt ega ka kvantitatiivselt laieneda või areneda, kui me oma profiili ei muuda. Eesti inimesed peavad hulga rohkem hakkama granditaotlustes võtma juhtrolle, siis avaneksid meile ka sellised programmid, milles me seni veel nii edukad ei ole olnud. On mõned eksklusiivsed programmid ja seltskonnad, kes väga pole tahtnud meid ligi lasta, aga me peame üritama seda olukorda muuta. Me ei ole veel väga edukad olnud, et kaasata selliseid ettevõtteid, kes on akadeemilisest teadusest täiesti väljas – siin on tegu pigem üksikjuhtumite, mitte süsteemse tendentsiga. Mis puudutab näiteks haiglaid või ühiskondlikke organisatsioone või näiteks eri tarbijagruppe, siis sedalaadi ettevõtluses ei ole me programmides osalemises veel edukad olnud. Kui suudame kindlaks teha, kus me veel nii edukad ei ole olnud, siis on meil võimalus olukorda parandada.

Ratso: Tooksin välja veel ühe positiivse tendentsi. „Horisont 2020“ on tõsiselt vaeva nähtud taotluste administreerimise lihtsustamisega, seepärast on kasvanud just nende taotlejate arv, kes osalevad esmakordselt mõnes ELi programmis. See näitab, et praegune programm on märksa avatum, kui on olnud eelmised.

 

Tundub, et „Euroopa horisondiga“ arendatakse edasi „Horisont 2020“ tugevaid külgi ja tahetakse tegeleda kitsaskohtadega. Kas siis uus raamprogramm on praeguse raamprogrammi jätk, mitte põhjapanev uuesti tegemine?

Ratso: „Euroopa horisondi“ aluskontseptsioon on ikka jätkuvalt avatud teadus, avatud innovatsioon ja avatus maailmale. Edasi nähakse rohkem vaeva, et tuua see raamprogramm inimestele lähemale, teha arusaadavamaks. Tegeleda ühiskondlike ja sotsiaal-majanduslike probleemidega, mis on tõesti inimestele olulised ja kus teadus ning innovatsioon saavad vahetult kaasa aidata. Tegeleda näiteks elanikkonna terviseprobleemidega. Kuna meie keskmine eluiga on üsna kõrge, siis tõenäosus haigestuda vähktõppe on kaunis suur. Kliimamuutused on tõsiasi ja need avaldavad meile kõigile mõju. Samuti uued transpordilahendused ja uued energiaallikad, tervislikum toit, ressursside tõhusam ärakasutamine – need kõik märksõnad on 9. raamprogrammi „Euroopa horisont“ keskpunktis. Need on sisulised küsimused ja uued on ka meetodid, kuidas tuleb teha. Missioonipõhiselt üritatakse liikmesriikide ja sidusrühmadega määratleda vastutusrikkad ülesanded, mida me järgmise kümne aasta jooksul tahame lahendada, ja kuidas me seda teeme.

Teiseks suunaks saab siis innovatsiooni edasiarendamine ja toetamine, et me siin ei jääks ainult väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele tehnoloogia soetamise toetamise tasemele, vaid et aitaksime neil jõuda ka turule, edasi areneda ja kasvada, otse öeldes, et nad saaksid Euroopa ja maailma tšempioniteks. Selle kõige toetamiseks ja elluviimiseks on siis innovatsiooninõukogu institutsiooni asutamine.

Reimand: Et mitte eelkõnelejat korrata, siis tooksin välja selle momendi, et kui eelmistes raamprogrammides on loodud meetmete ja programmide koostöövorme ja konsortsiume, siis käesolevas raamprogrammis on võetud eesmärk teha süsteem lihtsamaks ja selgemaks. See oli üks meie eesistumise põhilisemaid eesmärke, mille olime endale seadnud, et rõhutada eri programmide ja konsortsiumide keerulisust. See osutus väga edukaks eesmärgiks ja leidis väga paljudes liikmesriikides poolehoidu: süsteemi on vaja lihtsustada ja süstematiseerida. Ka Euroopa Komisjon võttis neid signaale väga tõsiselt ja edaspidi tehakse partnerluse alused ringi. Kuidas täpsemalt, seda näitab aeg ja edasine läbirääkimiste käik, aga Eesti võib sellist arengut oma eesistumise võiduks lugeda.

Ratso: Uued partnerlussuhted peavad soodustama rohkem uute liikmesriikide ligipääsu konsortsiumidele ja partnerlussuhete vormidele, mis seni ehk nii head ei olnud.

 

Kes hakkab Eestis Euroopa Innovatsiooninõukogu käepikenduseks, on siin selle esindaja?

Reimand: Meil on ettevõtluse ja innovatsiooni tugistruktuurid olemas. Riigisisene tööjaotus on kokku lepitud nii, et haridus- ja teadusministeerium tegeleb avaliku sektori teadussüsteemiga, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tegeleb ettevõtluse toetamise ja innovatsiooniga ning mõlemad tegelevad teaduse ja ettevõtluse koostöö edendamisega. Näiteks, kuigi NUTIKAS-programm tegeleb esmapilgul justkui pelgalt rakendusteaduslike projektidega, siis laiemas vaates on ta ellu kutsutud just nimelt avaliku sektori teadussüsteemi ja ettevõtluse koostöö edendamise meetmena ja sestap võib tema halduskorralduslik pool kenasti olla ka HTMi poolt kureeritavas Sihtasutuses Archimedes. Teadussektori ja ettevõtlussektori ühisosa otsimine ja kasvatamine on veel mõnda aega HTMi prioriteediks ja mureks. See on muide täiendava tähelepanu all paljudes riikides, mitte ainult Eestis.

Ratso: Mul oli üllatav kuulda, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses innovatsiooniga ei tegeleta, täpsemalt, et see ei ole seal oluline tegevus. Eelkõige tegeletakse eri struktuuri- ja ühtekuuluvusvahendite rakendamisega, aga mis puudutab innovatsiooni ja selle saavutuste rakendamist, siis see on kusagil tagaplaanil. Kui Eestis tahetakse hästi ja efektiivselt ära kasutada meetmeid, mis tekivad „Euroopa horisondi“ ja Euroopa Innovatsiooninõukogu kaudu, samuti meetmeid, mis peavad tuge pakkuma liikmesriikide endi innovatsioonisüsteemidele, siis siin on minu arust küll eestlastel mõtlemise koht, kas senine olemasolev süsteem töötab piisavalt efektiivselt.

Reimand: Rääkides sellest, kuidas teadusasutused kasutavad innovatsioonimeetmeid, siis senine HTMi seisukoht ongi olnud, et teaduse ja teadlaste kolmas suur missioon ühiskonnas, s.t sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamine, ettevõtluse ja ühiskonna teadmispõhist arendamine ongi teadusasutuste endi mure. Ülikoolide rahastamine on seatud nii, et neid premeeritakse, kui neil on ette näidata tehnosiire, ülikoolide rahastamismudel motiveerib väga tõsiselt ülikoole selle küsimusega tegelema.

Kuid maailmas ei ole tehnoloogia arenduskeskused, kus keskendutakse tehnosiirdele ja innovatsioonile, otseselt akadeemiliste teadusasutuste pärusmaa. Kas senine EASi kureeritav tehnoloogia-arenduskeskuste roll ja efektiivsus on vastanud ootustele? See küsimus väärib kindlasti tõstatamist. Leian, et kuigi nad suuresti vastavad meetme eesmärkidele, siis peamised probleemid seisnevad nende ajutises iseloomus ja suletuses ning kindlasti ei ole tegevus, mida viljeletakse TAKides, akadeemiliste teadusasutuste valdkond. Kuidas innovatsiooninõukogu algatusi Eestis rakendada, see on lähikuude mõtlemise ja arutelude koht.

 

Rääkides teadus-arendustegevuse rahastamisest, tuleb pähe koolis kiusatava metafoor. Teadus ja innovatsioon kipuvad olema esimesed, keda kiuslikud poliitikud tulevad kannikast näpistama ja populistlikumad annavad kohe jalaga kubemesse, nagu me valitseva koalitsiooni puhul oleme näinud. Teadus ja innovatsioon löövad selle peale silmad maha ja longivad häbelikult eemale, kuigi pealtnägijatele on selge, et neile tehakse liiga ja nad on koolis kõige targemad, kes viivad elu edasi. Mis te arvate, kui palju sellest „Euroopa horisondile“ planeeritavast 100 miljardist („Horisont 2020“ maht oli kokku 77 miljardit), kui peame silmas liikmesriikide ambitsioone järgnevate kuude läbirääkimistel, lõpuks alles jääb?

Ratso: Mina olen alati optimist ja toon välja ka miks. Euroopa Parlamendi tasemel ja ka erinevate huvigruppide väljendatuna on väga selgelt välja toodud: selleks et teadusele ja innovatsioonile pühendunud raamprogramm oleks edukas, et mitte öelda veel edukam, peab see olema mahult suurem. Kui oleme olukorras, kus ainult iga neljas kvaliteetsest projektist on saanud rahastuse, siis on selge, et potentsiaali on enamaks. Teiseks on „Euroopa horisondi“ programm selline, kus poliitilised liidrid saavad oma riigis näidata, et sealt tulevad ressursid on otseselt liikmesriikide hüvanguks ja osalt nende poolt laialijaotatav, seetõttu on sellist programmi erinevalt üleeuroopalistest programmidest ka lihtsam kohapeal kaitsta. Kolmandaks tooksin välja, et suurte reformikavadega Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni Euroopa-reformi üks ideedest on just nimelt Euroopa Innovatsiooninõukogu loomine, seepärast usun, et programm saab tugeva toetuse ELi liidrite seas. Tehes kõike seda üleeuroopaliselt oleme tugevamad ka maailma konkurentsis ja mul on lootus, et terve mõistus võidab.

Reimand: See peksupoisi metafoor ei peegeldu tegelikult eelarveperspektiivi läbirääkimiste juures, sest tegelikult on raamprogrammid iga kord raha juurde saanud, küll aga peegeldub see iga-aastaste eelarveläbirääkimiste juures. Kui suur ELi eelarve on valmis, siis pärast seda jaotatakse liikmesriikide eelarved ümbrikesse, näiteks põllumajanduspoliitika või ühtekuuluvuspoliitika vahendid, ja kui tekib olukord, et aasta keskel on vaja eelarve üle vaadata või kohandada järgmise aasta eelarvet, siis satuvad surve alla nende programmide vahendid, mis ei ole n-ö kindlalt ümbrikusse ära jagatud. Siis saab teadust kiusata, kui selle metafoori juurde jääda. Ehk siis eelarveperspektiivi läbirääkimistel on kõik üsna lahked, püüavad olla populaarsed ja mõnusad, kuid eelarveperioodi sees hakatakse juba näpistama ja kiusama. Kuid võrreldes juba toimunud kasvuga on need näpistamised üsna marginaalsed.

Ratso: Ma tooksin veel välja, et ELi tsentraalsed vahendid teadusele ja arendusele moodustavad pelgalt kõigi liikmesriikide üldmahust 10% ning keegi ei ole võtnud liikmesriikidelt vajadust, suisa kohustust hoida riigis need eelarvekirjed tähtsana tulipunktis. Kas või selleks, et need ELi vahendid koju tuua, on vaja mõelda omafinantseeringu pidevale olemasolule. Eesti riik peab teadlasi jätkuvalt riigieelarvest toetama ja finantseerima, see kõik käib selle juurde, üks ei tasanda ega asenda teist.

Reimand: Kui jälgida, miks Eesti ettevõtted ja teadlased on raamprogrammides nii edukad olnud, siis siin on peamiselt kaks põhjust: headus – oleme lihtsalt head ja seepärast konkurentsivõimelised, aga ka nälg, s.t Eesti osalejad on näljased, nad on pandud näljapajukile, mis lõppkokkuvõttes ei ole kestlik, aga kui neid kaht komponenti, kas või üht nendest ei oleks, siis me tõenäoliselt nii edukad ka ei oleks.

Signe Ratso: „Vajakajäämine on selles, et häid projekte on umbes neli korda rohkem, kui on nende finantseerimiseks raha.“

Liina Raju

Indrek Reimand: „Üks meie eesistumise põhilisemaid eesmärke, mille olime endale seadnud, oli rõhutada eri programmide ja konsortsiumide keerulisust.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht