Eneseohverduse bioloogia

Silmapaistev suremine on püüd kindlustada sümboolne surematus füüsilise keha arvelt.

ELIN SILD, TUUL SEPP

Võrreldes enamiku rahvastega on eestlaste usklikkus vähene ja jõulud on meil pigem pööripäeva tähistamine. Tõrjume pimedust ja ängi küünalde, värviliste tulede ja maiustustega ning rõõmustame, et enam hullemaks ei lähe – nüüd hakkavad päevad vähehaaval jälle valgemaks minema. Suures osas maailmast on aga jõulud usklike püha, mil tähistatakse Kristuse sündimise päeva. Kristuse mõjukaim tegu oli kahtlemata inimkonna lunastamine, enese ohverdamine teiste päästmiseks. Enese ohverdamine teiste heaks on võimas sümbol – sellist tegu peetakse üllaks, ennastsalgavaks, lõpmata heaks. Sümboli võimsust näitab seegi, et isegi 2000 aastat hiljem tähistatakse seda aasta suurimate pidustustega. Kas eneseohverdus võiks olla aga ka bioloogiliselt ratsionaalne? Tuua paradoksaalsel kombel kasu hoopis ohverdajale endale? Kuidas selline käitumisviis evolutsioonis üldse välja kujuneda on saanud?

Surelikkust tunnetades

Kui tahame uurida eneseohverduseni viivaid psühholoogilisi ja bioloogilisi mehhanisme, tuleb eneseohverdus kõigepealt lahti seletada. Inimeste eneseohverdust on defineeritud kui valmisolekut kanda kadusid isiklike põhimõtete ja väärtushinnangute säilitamiseks.¹ Kuna eneseohverdust esineb loomariigis ka mujal kui ainult inimliigi juures, tuleb seda definitsiooni ilmselt laiendada ning hõlmata eneseohverduse alla igasugune ennast tõsiselt kahjustav tegutsemine, millest (vähemalt näiliselt) lõikavad kasu teised.

Jeesus sureb ristil inimkonna lunastamiseks. Koolipoiss läheb sõtta, et kaitsta isamaad. Jaapani surmalendurid kamikaze’d juhivad Teises maailmasõjas oma lennukid ameeriklaste militaarobjektide pihta. Terroristid õhivad ennast rahvarohketes paikades Liibanonis, Sri Lankas, Iisraelis, Iraagis, aga üha sagedamini ka lääneriikides. Kuigi need teod erinevad vägivaldsuse ja (sõltuvalt kultuuritaustast) eetiliste standardite poolest, on sisemised motivatsioonimehhanismid ilmselt üsna sarnased. Surematu idee või väärtuse nimel ollakse valmis ülimaks ohverduseks – oma elust loobumiseks.

Paradoksaalsel kombel seostatakse eneseohverdust psühholoogilises teadus­kirjanduses surmahirmuga.² Tunne­tades oma surelikkust püüame meeleheitlikult leida viisi surematuse saavutamiseks. Silmapaistev suremine on seega püüd kindlustada sümboolne surematus füüsilise keha arvelt. Jah, mu keha võib surra, kuid mu ideed ja väärtused elavad edasi ja seeläbi elan edasi ka mina. Ja keha sureb varem või hiljem niikuinii. Kuigi oleme astunud suuri samme inimeste keskmise eluea pikenemises, on inimese maksimaalne eluiga (100–120 aastat) jäänud muutumatuks ning tõenäoliselt ei suuda seda paratamatust muuta ka tulevased teadussaavutused.

Eespool viidatud uurimuses (2) avaldasid inimesed suuremat valmisolekut ohverdada oma elu riigi heaks juhul, kui neile eelnevalt keha surelikkust meelde oli tuletatud. Ilmselt on ka suitsiiditerrorismile lihtsam veenda inimest, kes on pärit rasketest oludest, näinud lähedalt surma ja kannatusi. Siit lähtub ka huvitav küsimus. Kui inimesed oleksid surematud – kuigi ülipika eluea takistuseks saaksid inimest varem või hiljem tabavad haigused või õnnetused –, kas leiduks veel suitsiiditerroriste? Kuni seda võimalust ei ole, võibki olla ainuke surematuse kindlustamise viis võimalikult silmapaistev suremine.

Ideoloogiline ja bioloogiline surematus

Samamoodi võib surematuse poole püüdlemiseks pidada ka soovi oma geene järgmistele põlvkondadele edasi anda („surematud geenid“, mis läbi surelike kehade põlvkondade igavikku purjetavad, nagu kirjutab Richard Dawkins³). Nimetagem seda bioloogiliseks surematuseks. Ühelt poolt võib ideoloogilise ja bioloogilise surematuse otsimist pidada vastandlikeks püüdlusteks. Ühel juhul investeeritakse endasse, oma perekonda, kestlikku majandamisse, teisel juhul pannakse kõik mängu ühekorraga, loobudes igasugusest võimalusest järglastele ning mõtlemata lähedaste heaolule. Sellest vastandlikkusest lähtuvalt on välja töötatud isegi terroristide tuvastamise süsteemid, mis panganduskäitumise statistika põhjal ohualteid isikuid võimude huviorbiiti toovad.⁴ Tunduvalt väiksema tõenäosusega on tulevasel suitsiiditerroristil hoiusearve või on ta sõlminud elukindlustuse.

Kas aga soov otsida bioloogilist või ideoloogilist surematust on tõepoolest nii vastandlikud? Valmisolek eneseohverduseks, altruism, kangelasteod on kahtlemata tegurid, mis tõstavad sotsiaalset staatust ning suurendavad liigikaaslaste (ka vastassugupoole) imetlust ja austust. Iisraeli evolutsioonibioloogi Amotz Zahavi käsitluse järgi on altruism aus signaal isendi kvaliteedi kohta, mis tagab positsiooni võimuhierarhias ning seeläbi võimaluse suurendada oma sigimisedukust.⁵ Sellise mehhanismi kaudu võib looduslik valik soosida kangelasliku käitumise väljakujunemist ja püsimist. Kui kangelaslik, oma elu pidevalt ohtu seadev väepealik on vastassoo seas oluliselt populaarsem kui tema nahahoidjast kolleeg (silme ette tuleb kolonel Aureliano Buendía, kellel oli oma austajatega 17 poega, Gabriel García Márqueze romaanist „Sada aastat üksildust“), on selge, et eneseohverdus, surematuse poole püüdlemine silmapaistva suremise läbi võib samaaegselt suurendada ka bioloogilise surematuse võimalust. Alati kangelased ju ei sure ning ellujäämise korral tasub võetud risk end mitmekordselt ära.

Ämblike strateegia

Vajadus silma paista potentsiaalsetele sigimispartneritele võib olla bioloogiline põhjendus, miks kangelasteod on peamiselt noorte meeste pärusmaa. Ilmselt langeb kangelaslike tegude sooritamise ja eneseohverdamise tungi parim iga hästi kokku vanusega, mil teadlased, kunstnikud, kirjanikud ja muusikud avaldavad oma tippteosed (enamasti vanuses 25–35 aastat, vt ka.⁶ See on vanus, mil silmapaistmisvajadus on kõige suurem. Tasub märkida, et ka tüüpiline enesetaputerrorist on üksik noor mees.⁷ Kui lisada sinna juurde lubadus kompenseerida eneseohverdus arvukate noorte neitsitega teispoolsuses, on lihtne näha enesetaputerroristi motivatsiooni mõttelist seost bioloogilise kohasusega.

Kangelassurma otsiva noore mehe sigimisedukuse suurendamisest lähtuv motivatsioon ei ole ilmselt teadlik ning seos suurema sigimisedukuse ja kangelaslikkuse vahel ei pruugi olla lihtsasti läbinähtav. Võime tuua aga otsesema näite eneseohverduse ja sigimisedukuse vahelisest seosest. Vaatleme Austraalias elavaid punaselg-ämblikke (Latrodectus hasselti).⁸ Et pikendada kopulatsiooni kestust ning takistada teistel isastel paaritumisse sekkumist, keeravad nad oma keha paaritumise käigus tahtlikult emase hammaste vahele. Selline kannibalism leiab aset umbes 65% paaritumiskordadest. Kasulik on selline käitumine juhul, kui tõenäosus teist korda sigida on väga väike. Enam kui 80% isastest punaselgadest surebki ilma kunagi partnerit leidmata. Suur tõenäosus saada paarilist otsides surma ning kannibalismi isadust soodustav mõju on piisavad, et muuta eneseohverdus ämblikele kasulikuks strateegiaks. Lõpptulemuses pole vahet, kas sigimisedukust suurendab valmidus lasta ennast kaaslannal nahka pista või lahinguväljal kangelaslikult auguliseks lasta. Mõlemad käitumisviisid on omal kombel näide soovist kaasa lüüa bioloogilise elu tähtsaimas võitluses.

Riskeeriva käitumise bioloogiline tulusus

Evolutsioonilises plaanis võibki just selline riskeeriva käitumise bioloogiline tulusus eneseohverduseni viivaid käitumisjooni populatsioonis säilitada. Kui eneseohverdamine alati õnnestuks, peaksid sellist käitumist põhjustavad geenid ju kiiresti välja surema. Kui kangelaslikkus, mõõdukas valmisolek näiteks pro patria oma elu anda, suurendab sigimisedukust, on võimalik, et selliste geenide soosimine viib mõnikord ka bioloogilises mõttes ebakohase käitumisviisi, ideede ja väärtushinnangute kaitsmise eesmärgil kindlasse surma mineku väljakujunemiseni. Selliseid loodusliku valiku poolt soositud käitumisjoonte kahjulikku ülevõimendamist tuleb looduses ikka ette. Näiteks on ämblikel soositud agressiivsus, mis suurendab toitumisedukust, kuid valik agressiivsema käitumise poole kujundab üliagressiivseid isiksusetüüpe, kes panevad nahka ka potentsiaalsed sigimispartnerid.⁹

Kui käsitleda eneseohverdust kui mõõdukas plaanis kasulike omaduste organismile kahjulikku ülevõimendumist, võib seda vaadelda kui patoloogilist nähtust. Tõepoolest, hiljuti välja töötatud ja juba praeguseks rohkelt viidatud ja rakendatud patoloogilise nartsissismi testi (Pathological Narcissism Inventory, PNI) järgi kuulub kalduvus eneseohverdusele seitsme patoloogilise nartsissismi dimensiooni hulka.¹⁰ Ka eneseohverduse kui ideoloogilise surematuse poole püüdlemine on vaadeldav kui nartsissistlik soov.

Kui aga enese ohverdamine toob kaasa kasu ümbritsevatele, lähedastele inimestele, kes kannavad tõenäoliselt samu geene, võib see evolutsioonilises mõttes kasulik olla isegi siis, kui takistab ohverdaja enda geenide edasikandumist.¹¹ Sellisel juhul on oluline, et kasu saaksid oma grupi liikmed, soovitavalt grupist väljaspool olijate arvelt. Huvitavaks näiteks eneseohverduse kasust sugulaste heaolule on Malaisias ja Bruneis elav sipelgaliik Camponotus saundersi, kelle sugulastest koosnevaid kolooniaid kaitsevad „suitsiidipommitajad“. Nimelt on koloonia töölistel suurenenud süljenäärmed, mis sisaldavad mürgiseid kemikaale ja liimisarnast ainet. Kui need töölised tajuvad ohtu, tõmbavad nad oma kõhulihased nii tugevalt kokku, et süljenäärmed plahvatavad. Kleepuvad, mürgised ained paiskuvad välja ja katavad läheduses paiknevad vaenlased. Tagajärjeks on küll töölise hukkumine, kuid see võib päästa kogu koloonia, kes kangelassipelga geene edasi kannab.

„Armastusehormooni“ mõju

Hiljuti ajakirjas Science avaldatud artiklis kirjeldatakse ka neurobioloogilist mehhanismi, mis sellist eneseohverdust kontrollib. Huvitaval kombel peetakse grupisisese altruismi (ja koos sellega ka võõraviha) peamiseks reguleerijaks oksütotsiini, nn armastusehormooni, mille tuntuimad rollid on sünnitustegevuse ja imetamise reguleerimine. Lähedastega suhtlemisel eritub oksütotsiin vereringesse, suurem oksütotsiini retseptorite arv on seotud tugevama empaatiavõime, lahkuse ja teistega arvestamisega. Katse näitas, et oksütotsiin suurendas kaaslaste kaitsmise eesmärgist lähtuvat agressiivsust gruppidevahelistes konfliktides.

Just suur armastus oma grupikaaslaste vastu (olgu siis grupiks sama rahvuse esindajad, sama usulahu liikmed vm aatekaaslased) ning soov neid kaitsta viib konkureerivate gruppide liikmete halvustamiseni või agressioonini. Et „armastusehormooni“ mõju võib olla ka vihkamine, näitavad katsed, mille järgi oksütotsiin võimendab territoriaalsust ja agressiivsust mitmetel imetajaliikidel ning stimuleerib inimestel kadedust võistluse kaotamise korral ja kiitlemist võidu korral.¹²

Eneseohverduse, kangelasliku käitumise võrdlemine suitsiiditerrorismiga ning käitumise taustaks oleva bioloogilise omakasu otsimine võib tunduda küüniline, isegi ebamoraalne. Käitumistunnuse väljakujunemise evolutsioonilise tausta uurimine ei vähenda aga sugugi kangelastegude kangelaslikkust. Teadlikult ei pruugi kangelased sugugi motiveerida oma tegutsemist sotsiaalse staatuse parandamise või sigimispotentsiaali suurendamisega. Need on lihtsalt mehhanismid, mis käitumisviisi looduses alal hoiavad. Käitumisviis, mis isendi bioloogilist kohasust ei suurenda, loodusliku valiku käigus alles ei jää. Ennastohverdava käitumise psühholoogiliste ja bioloogiliste mehhanismide mõistmine on aga hädavajalik, kui tahame aru saada suitsiiditerroristide tegutsemisest ning otsida võimalusi nende tegutsemise ennetamiseks.

1 De Cremer, D., van Knippenberg, D. 2004. Leader self-sacrifice and leadership effectiveness: The moderating role of leader self-confidence. Organizational Behavior and Human Decision Processes 95:140–155.

2 Routledge, C., Arndt, J. 2008. Self-sacrifice as self-defence: Mortality salience increases efforts to affirm a symbolic immortal self at the expense of the physical self. European Journal of Social Psychology 38:531–541.

3 Dawkins, R. 1976. The Selfish Gene. New York City: Oxford University Press.

4 Levitt, S. D., Dubner, S. J. 2011. Superfreakonomics. Harper Perennial, New York City.

5 Zahavi, A., Zahavi, A. 1997. The handicap principle. Oxford University press, New York, Oxford.

6 Sepp, T. 2014. Lehtlalindude looming ja loovuse evolutsioon. Sirp, 11.04.

7 http://www.haaretz.com/print-edition/news/profile-of-a-suicide-bomber-single-male-average-age-21-1.67906

8 Andrade, M. C. B. 2002. Risky mate search and male self-sacrifice in redback spiders. Behavioral Ecology 531–538.

9 Koolhaas, J. M., de Boer, S. F., Coppens, C. M., Buwalda, B. 2010. Neuroendocrinology of coping styles: Towards understanding the biology of individual variation. Frontiers in Neuroendocrinology 31:307–321.

10 Pincus, A. L., Ansell, E. B., Pimentel, C. A., Cain, N. M., Wright, A. G., Levy, K. N. 2009. Initial construction and validation of the Pathological Narcissism Inventory. Psychological Assessment 21: 365–379.

11 Inklusiivse kohasuse teooriast ja altruistlikkust koostööst saab lugeda ka Sirbis 14. Augustil 2014 ilmunud artiklist „Koostöö evolutsiooniline paradoksaalsus“.

12 De Dreu, C. K. W., Greer, L. L., Handgraaf, M. J. J., Shalvi, S., van Kleef, G. A., Baas, M., Ten Velden, F. S., van Dijk, E., Feith, S. W. W. 2010. The Neuropeptide Oxytocin Regulates Parochial Altruism in Intergroup Conflict Among Humans. Science 328:1408–1411.