Elu päästmiseks tuleb remontida töötavat mootorit

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

Eesti XX sajandi üks suurkujusid, Tallinna aukodanik professor Toomas-Andres Sulling on meie koronaarkirurgia rajaja ja pioneer. Ta ise on öelnud, et arstitööga võrdselt huvitab teda teadus­töö. Nii on ta tohutult panustanud selle valdkonna teaduse arengusse ning opereeriva südamekirurgina päästnud tuhandete inimeste elu.

Paljud haigused imbuvad meie kehasse esialgu täiesti märkamatult. Nende seas ateroskleroos, eesti keeli tuiksoonelubjastus. See on organismi üldhaigus, mille puhul tuiksoonte ehk arterite seina sisekihti hakkab ladestuma rasvataolisi aineid. Mõned kohad paksenevad ja paisuvad. Seejärel tekib seal sidekude ja lubiladestus. Selle tagajärjel sooned ahenevad ja nende seinad muutuvad rabedaks. Süda pumpab verd aga endise hooga ning sageli tähendab sellise koha rebenemine inimesele surma­otsust.

Süda varustab värske verega ka iseennast. Seda pumbatakse südamelihasesse pärgarterite kaudu. Tõsised probleemid nende verevooluga ähvardavad seisata kogu organismi.

Õnneks tabab ateroskleroos pärgartereid enamasti ebaühtlaselt, eeskätt arterite alguskoha lähedal, kusjuures nende soonte keskmine ja lõpuosa jäävad sageli täiesti terveks. Haiguse selline omapära annab väga paljudele võimaluse elupäästvaks raviks, olgu siis kirurgilise vahelesegamise kaudu või angio­plastika abil. Mõlemal juhul taastatakse verevool just kahjustamata osas.

Professor Toomas-Andres Sulling, snd 15. II 1940, Põhja-Eesti regionaalhaigla.

Madis Veltman/PM/SCANPIX BALTICS

Laias laastus on selleks kaks võimalust. Võib taastada südamelihase verevarustuse nii, et veri juhitakse pärgarteri ahenenud või umbunud osast mööda, teisisõnu, luuakse uus seos aordist pärg­arteri kaugemasse ossa. Möödaviik ehitatakse sageli patsiendi reielt võetud veenist. Seda meetodit hüütakse (aorto-koronaarseks) šunteerimiseks. Teine võimalus on taastada verevool soonesiseselt ehk invasiivkirurgia kaudu. See tähendab veresoone ahenenud või umbu­nud koha laiendamist ja verevoolu taastamist sinna paigutatud võrktoru ehk stendi abil. Nii nagu mootorite ressurssi saab mõne osa vahetamise ja teiste taastamise kaudu kordades pikendada, likvideeritakse kirjeldatud protse­duuride abil pikaks ajaks infarktioht, mis võib tekkida pärgarteri algosa osalise või täieliku sulgumise korral.

Koronaarkirurgia on napilt pool sajandit vana. See sündis poolteist aastakümmet pärast seda, kui oli lahti muugitud DNA struktuur. Toomas Sulling on selle üks pioneere. Esialgsete katsetega opereerida südame pärgartereid alustas ta juba üliõpilasena 1960. aastal ning jätkas hiljem aspirantuuris (ehk doktorantuuris).

Tippu jõutakse üldiselt hiiglaste õlgadele toetudes. Nii ka Toomas Sulling. Noore koronaarkirurgi suur õpetaja oli Leningradi Pavlovi-nimelise meditsiiniinstituudi kirurgiakliiniku juhataja Vassili Kolessov, kes tegi 1964. aastal maailmas esimesena õnnestunud arteri šunteerimise operatsiooni töötaval südamel ning kes 1965–1967 oli maailmas ainsana opereeris pärgartereid. Tollal käis see paljuski pimesi, teadmata pärgarterite tegelikku seisundit, mistõttu ebaõnnestumisi oli palju – ja ebaõnnestumine tähendas patsiendi kaotust. Küllap seetõttu loetakse nüüdisaegse koronaarkirurgia alguseks alles 1968. aastat ja selle sünnikohaks peetakse mõneti ebaõiglaselt Ameerika Ühendriike.

Noore südamekirurgia huvilisena käis Toomas Sulling 1960ndatel sageli Vassili Kolessovi kliinikus, et õppida, kuidas šunteerida arterit töötaval südamel. Sel teemal valmis tal 1967. aastal kandidaadiväitekiri, mis tänapäeva keeles tähendab PhD kraadi. Kasutades tollase veterinaaria instituudi röntgen­aparatuuri õppis ta ära südame pärgarterite sondeerimise ja nendes toimuvate protsesside nähtavaks tegemise (ehk kontrasteerimise) katseloomadel. Selle aja jooksul tehti üle 400 eksperimendi koertel. Enne inimeludega riskimist tuli ju omandada sobiv üldtunnustatud metoodika nii südame pärgarterite opereerimiseks kui ka koronaarhaiguse täpseks diagnoosimiseks. Nende katsete käigus formeerus juba üliõpilaspõlves tema meeskonna tuumik, kes hiljem aitas kaasa ja juurutas uusi meetodeid.

Veresoonte sisse saab piiluda teatavaid kontrastainete abil. Järelduste tegemiseks on vaja väga erinevaid ja sageli äärmiselt keerulisi meetodeid. Kui Vassili Kolessovil õnnestus 1968. aastal muretseda selleks otstarbeks (ehk koronaro­graafiaks) sobiv aparatuur, siis oli Toomas Sulling see, kes pani tema kliinikus koronarograafia käima inimeste ravi heaks. Kogunenud materjali põhjal kaitses ta 1972. aastal doktoritöö, mis oli selles vallas esimene Nõukogude Liidus ning mis tolle aja normide kohaselt tähendas uue tähtsa teadusvaldkonna algust.

Toomas Sulling juurutas koronaro­graafia ka Tartus ja see tipnes 1975. aastal spetsiaalse röntgeniaparaadi muretsemisega ülikooli kliinikule. Teisisõnu, tohutu hüppena tõi ta Eesti meditsiini südame pärgarterite angiograafia ehk koronarograafia meetodi. See võimaldas kirurgil „näha“ arteri sisse, teha õigeid otsuseid ja vähima vahelesegamisega saavutada parim ravitulemus. Esimeseks šunteerimise operatsiooniks infarktieelses seisundis olevale haigele (1974) oli Toomas Sulling seega valmistunud 14 aastat.

Edasine on peaaegu juba ajalugu. Poole sajandi eest oli Toomas Sulling maailmas üks väheseid, kes süsteemselt opereeris raskete infarktieelsete seisundite ja ägeda infarkti patsiente. Kolme­kümne aasta pikkuse südamekirurgi ja teadlase kogemuse realiseeris ta eelmise sajandi lõpul põhjalikult viimistletud aorto-koronaarse šunteerimise tehnikaga, mida sai teha töötaval südamel. See tehnika võimaldas parandada tähtsaimaid veresooni, minimeeris operatsiooni käigus südamelihase kahjustuse ja andis uue elu paljudele, keda oli rünnanud infarkt.


Üks nüanss arvude ja soorituste huvilistele. Viimasel aastakümnel on Toomas Sulling avaldanud vaid kolm teaduspublikatsiooni. Aga kõik need on andmebaasi Web of Science andmeil oma valdkonna 1% enimtsiteeritud publikatsioonide seas (nn highly cited papers). Kõik on ilmunud ajakirjas New England Journal of Medicine. Enamasti kiideldakse ajakirjades Nature ja Science ilmunud publikatsioonidega, viidates nende suurele mõjutegurile (veidi üle 40). Mõjufaktor selles ajakirjas, kus avaldab Toomas Sulling, on ligi 75, mis on maailmas teisel kohal, jäädes alla vaid peamiselt ravijuhendeid avaldavale ajakirjale CA: A Cancer Journal for Clinicians. Nature ja Science on selles nimistus kohtadel 14 ja 15.


1985 Eesti NSV riiklik preemia (kollektiivi juht): Toomas-Andres Sulling, Jaan Eha, Tiiu Kask, Anton Kivik, Tiit Kööbi, Riho Lai, Jaak Maaroos, Villu Mölder, Rein Teesalu, Mati Tiivel – kroonilise koronaarpuudulikkuse diagnostika ja kirurgilise ravi eest.

1988 NSV Liidu riiklik preemia koronaar­kirurgia arendamise eest

1999 valitud Eesti XX sajandi suurkujude hulka

2000 Tallinna teenetemärk

2001 Eesti Punase Risti I klassi teenete­märk

2003 Tartu Ülikooli kliinikumi teadus­preemia

2007 Eesti Kardioloogide Seltsi auliige

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht