Eesti teaduse taltsutamine

Ei avalik ega erasektor ei ole suutnud sõnastada sotsiaalseid ja majanduslikke ülesandeid, mis pakuksid lahendusi teadus- ja arendus­tegevuse abil.

VEIKO LEMBER

Eesti üldsust näikse üha teravamalt vaevavat küsimus, kuidas suunata ülikoolide ja teiste teadusasutuste teadus- ja arendustegevust (TA) selliselt, et see veelgi otsesemalt toetaks ühiskonna ja majanduse ees seisvate ülesannete lahendamist. Paradoksaalsel kombel on need ülesanded jäänud seni sõnastamata.

Kuigi teadlased peavad tippteadust isegi Eesti kaua otsitud Nokiaks,¹ siis ajastu moodi järgiv ühiskond küsib üha valjemalt, mis nad selle eest vastu saavad. Jättes siinkohal kõrvale arutelud teaduse üldistest väärtustest (teadus kui kultuuri osa), pigem kaugemas tulevikus realiseeruvatest hüvedest (teadmuse levik) ja üldisest teaduse alarahastatusest, tuleb küsida, et mis siis ikkagi takistab aja jooksul lahku kasvanud TA nõudluse ja pakkumise kokkuviimist.

Värskelt ilmunud TTÜ Nurkse instituudi ja Tartu ülikooli majandusteaduskonna uuring,² mis oli korraldatud koos teaduste akadeemia ja Tallinna ülikooliga, käsitleb seda küsimust aastatel 2007–2013 rakendatud riiklike tehnoloogiaprogrammide näitel.³ Kui Eestis on ajalooliselt olnud kombeks, et teadlased otsustavad ise, milliseid teemasid uurida ning milliseid uurimisrühmi rahastada, siis riigi tehnoloogiaprogrammid on seni vahest ehk süsteemseim katse strateegiliselt suunata akadeemilist teadus- ja arendustegevust lahendamaks akuutseid sotsiaalseid ja majanduslikke ülesandeid.

Uuringu põhjal saab üldistada, et nii avaliku kui ka erasektori nõudlus ühiskondlikke ja majanduslikke probleeme lahendava teadus- ja arendustegevuse järele on endiselt ebaselge. Kuigi vaadeldud tehnoloogiaprogrammid viisid nii mõnegi vajaliku rakenduseni, nt automaatse kõnetuvastustehnoloogia arendamine haiglatele, antikehade väljatöötamine psoriaasi diagnoosimise plaastritele, siis selliselt finantseeritud teadus- ja arendustegevuse kiire rakenduslik mõju on tagasihoidlik ning viib vaid väheste uute pikaajaliste koostöösuhete tekkeni TA asutuste ja ettevõtete ning avaliku sektori vahel. Ehkki riik tellis tehnoloogiaprogrammide raames ka rakendusuuringute kaudu endale väga vajalikke arendusi – infosüsteemide arendamine, mõõte- ja seiretegevus, prognooside koostamine ja hindamistegevus –, siis tavaliselt ei olnud need seotud ühiskonna ees seisvate ülesannetega.

Seniste sotsiaal-majanduslikku nõudlust rahuldada püüdvate TA-programmide suurimad kasusaajad on olnud rahaprobleemide käes vaevlevad akadeemilised asutused ise, kellele on need oluline allikas mitte lihtsalt uute uurimisteemade initsieerimiseks ja infra­struktuuri rajamiseks, vaid ka olemas­olevate elushoidmiseks.

Äriloogikate konflikt

Rahvusvahelisel taustal saab väita, et meie senises kogemuses ei ole midagi ainulaadset. Sotsiaal-majanduslike ülesannete lahendamiseks ellu kutsutud TA-programmide puhul on tihti täheldatud olukorda, kus algfaasis asetatakse kesksele kohale ühiskondlikud väärtused – rahva heaolu, võrdsus, elamisväärne keskkond jms –, aga elluviimise käigus kitseneb fookus nt tippteadusele.⁴ Sageli on see seotud sellega, et kui laiemate väärtuste põhisel otsuste tegemisel selged hindamiskriteeriumid puuduvad, siis tippteaduse (nt bibliomeetria) või ka majanduslike muutuste (nt lisandväärtus) puhul on need palju paremini mõistetavad ja laiemalt aktsepteeritud. Eesti puhul võimendavad seda olukorda ka meile olemuslikud teadmuse ülekande­mustrid, kus patentidel, litsentsidel, valmisrakendustel jm kodifitseeritud teadmisel on pigem teisejärguline osa.⁵

Teisalt võib aga riiklike tehnoloogiaprogrammide ja varasemate analüüside⁶ varal väita, et Eestis ei ole välja arendatud institutsionaalset võimekust, mis võimaldaks sedasorti seaduspära murda, ei avalikus ega ka erasektoris. Näiteks ei ole erialaliidud sõnastanud sotsiaalseid ja majanduslikke ülesandeid, mis pakuksid lahendusi pikaajalise teadus- ja arendustegevuse kaudu.

Veelgi enam, sellist visiooni ei ole parteidelgi ning puudub ka ühiskonna surve. Näiteks HIV-ravi läbimurde taga on ajalooliselt olnud just ühiskondlike liikumiste surve selle ravi rahastamiseks. Samuti puudub (mõne erandiga) valdkondlikel poliitikakujundajatel võime seostada teadus- ja arendustegevuses nõudlust ja pakkumist, seda strateegiliselt suunata ja juhtida. Kuigi riiklikud tehnoloogiaprogrammid on siin sammu edasi astunud, ei ole veel püsivat võimekust loodud. Programmide koostamine oli avaliku sektori ühekordne tegevus, samal ajal kui TA-projektide strateegiline koordineerimine piirdus etteantud raamistikus võrdlemisi laiade fookusvaldkondade valiku ja ühekordsete investeerimisotsustega.

Väljaspool teaduspoliitikat ja teadlaskonda puuduvad Eestis need, kes sõnastaksid vajaduse teadus- ja arendustegevuse järele. Üleliia ei maksa panustada ka (l)ootusele, et teadlased ise võiksid olla ettevõtlikumad. Teadlaskond – eriti rahvusvaheliselt silmapaistvam osa sellest – on ilmselt kõige enam turureeglitest lähtuv avaliku sektori osa, kuna teadlaskonna areng ja ellujäämine on kõige otsesemas sõltuvuses võimekusesest hankida teadus- ja arendustegevuseks raha konkurentsitihedal kodumaisel ja rahvusvahelisel granditurul. Tihti tegutsevad nad paremal turul, kui seda võimaldaks kohalik ühiskondlik ja majanduslik nõudlus: erasektori kogutellimus Eesti ülikoolidele on samas suurusjärgus ühe suuremat sorti Euroopa Liidu „Horisont 2020“ programmi TA-grandiga.

Tagajärjeks on äriloogikate konflikt, kus võimekamate teadusgruppide ellujäämisloogika eeldab, et nende partnerid on huvitatud vähemalt kahe- kuni nelja-aastasest teadus- ja arendustegevuse tsüklist ja koostööst, samal ajal kui ettevõtjad ja avalik sektor ootavad, et TA-asutused joonduvad kahe- kuni neljakuulise arendustsükli järgi. On selge, et need strateegiad eeldavad erinevat planeerimis- ja koostöövõimet ning nende paralleelne arendamine ühes teadusgrupis või instituudis on kallim ja riskantsem kui ühele strateegiale keskendumine. Seni puudub aga stiimul (loe: nõudlus), mis veenaks võimekamaid uurimisgruppe spetsialiseeruma Eesti ees seisvatele ülesannetele.

Mida siis teha?

Valmislahendusi mõistagi pole. Rahvusvaheline praktika akadeemilise teadus- ja arendustegevuse strateegilisel suunamisel varieerub ad-hoc-lahendustest kindla missiooniga avaliku sektori TA-programmide või organisatsioonide loomiseni. Nii näiteks on tavapärastele, tippteadusele suunatud TA-programmidele lisatud sotsiaalse või majandusliku mõju kriteeriume. Seda on tehtud ka Eestis, kuid need kriteeriumid on jäänud deklaratiivseks, sest teadlased oskavad kõike hinnata pigem oma mängureeglite järgi kui sotsiaalse mõju raamistikus.

Paljudes maades on loodud valdkondliku missiooniga teadus- ja arendustegevuse eest vastutavaid organisatsioone, kes püüavad lahendada ühiskondlikke ülesandeid investeeringute ja uute tehnoloogiate arendamise kaudu, ilmekaks näiteks on siin USA kaitseministeeriumi haldusalas tegutsev teadusuuringute agentuur (The Defence Advanced Research Projects Agency, DARPA) ning tervishoiuministeeriumi haldusalas tegutsev riiklik terviseinstituut (National Institutes of Health, NIH). Kolmanda võimalusena võib välja tuua spetsiifilised rahastusinstrumendid mõne laiema teadus- ja arendustegevuse poliitika sees lühiajaliste eesmärkide saavutamiseks, nt Euroopa Liidu „Horisont 2020“ programm „Uurimis- ja innovatsioonimeetmed“ („Research and Innovation Actions“).

On arusaadav, et Eesti väiksusest tulenevalt ei õigustaks end ei suurriikide ega Euroopa-üleste lahenduste kopeerimine. Seega eeldab toimivate lahenduste leidmine julget eksperimenteerimist. Kui tehnoloogiaprogramme võib lugeda üheks esimeseks katsetuseks, siis praegu astub riik uusi samme. NUTIKAS-programmi („Rakendusuuringute toetamine nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondades“) kaudu rahastatakse 26 miljoni euro eest rakendusuuringuid ja tootearendusprojekte nii, et kaasfinantseeritakse ettevõtete esitatud ja kaasrahastatud projektitaotlusi ning tegelik töö tehakse ülikoolides. RITA-programmi („Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“) kaudu rahastatakse aga 17 miljoni euro mahus ülalt-alla-meetodil riigile vajalikke interdistsiplinaarseid rakendusuuringuid, kus ministeeriumid sõnastavad ülesandepüstitused ja teadlased peavad pakkuma oma lahendused.

Nagu Eestis kombeks, rahastatakse mõlemat meedet Euroopa Regionaalarengu Fondist ja mõlemad on omakorda „uus maailm“ Eesti Teadusagentuurile (ETAg), kes seni on pigem tegelenud alusteaduslike uuringute rahastamisega. Nii NUTIKAs kui ka RITAs lahendatakse eri sektorite probleeme sama määruse ja reeglistiku alusel. NUTIKA raames antakse nutika spetsialiseerumise valdkondade – IKT, tervisetehnoloogiad, ressursside väärindamine – ettevõtetele raha lähtuvalt nende suurusest ja käibest ning valdkondlikku eripära, nt tehnoloogiate erinevus või ettevõtete suuruse ja spetsialiseerumise erinevus, ei ole meetmetes arvesse võetud. RITA-programmi raames otsitakse – ja tulenevalt ELi rahastusloogikast ka leitakse – probleeme, mida vähemalt kahe TA-asutuse vähemalt kahe TA-alamvaldkonna uurimisrühmad suudavad ca miljoni euro eest lahendada.

Kuigi ettevõtjate jt kaasamine on ajapikku kujunenud tulemuslikumaks, võib karta, et liigume sama teed nagu riiklike tehnoloogiaprogrammidega. Raha on võõras ja laialijagatav, mitte ümberjagatav. Raha haldab keegi, kes ise ei sõnasta tegevuse eesmärke ega oma missioonipõhist omanikutunnet. Ilmselt ei saagi eeldada, et see temaatika peaks olema ühe teadus­agentuuri või ka haridus- ja teadusministeeriumi ülesanne, kuna need ei saa vastutada teaduspoliitikast väljapoole jäävate valdkonnapoliitiliste eesmärkide sõnastamise ja täitmise eest.

Riik kui tark tellija

Värskes riiklike tehnoloogiaprogrammide uuringuraportis tõime välja soovitused, kuidas edasi liikuda ning missugused on aktuaalsed teemad nii praeguste kui ka tulevaste sammude valguses. Siinkohal rõhutan kolme aspekti.

Esiteks, kui tahta teadus- ja arendustegevust suunata ühiskondlike ülesannete lahendamisele, siis peavad tekkima valdkondlikud kompetentsid kas vastava poliitika eest vastutajate või teadus- ja arendustegevuse tulemusi rakendavate organisatsioonide ümber. Seda on Eestis püütud teha, näiteks ministeeriumide teadusnõunike kaudu, ent siin on vaja palju kiiremini edasi liikuda.

TA-programmidele on vaja „omanikke“. Administratiivsest koordineerijast ja rahajagajast peavad need saama targaks partneriks või ostjaks, kes pakub teadlastele arendustegevuse kohta pidevat tagasisidet ja mõtestab mõjudest lähtuvalt TA-projektide tulemusi. See tooks automaatselt kaasa ka nihke raamatupidamislikult hindamiselt sisulise töö hindamisele. On selge, et ühiskondlike lahenduste juures on valdkonnaülesus vältimatu, ent ka siin on vajalik, et tellijal oleks sisuline kompetents.

Pikaajalisem valdkondlike TA-pro­grammide muudatus eeldab poliitika­kujundajatelt avaliku hüve kui teadus- ja arendustegevuse väärtuse jõuga sisse­toomist mitte ainult teaduspoliitikasse, vaid ka valdkonnapoliitika debattidesse ning selle sisustamist selge loogikaga. Vastasel korral jääb edaspidigi nende programmide peamiseks kasusaajaks teadlaskond ise ning riigi võimekus suunata programme konkreetsete sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamiseks jääb piiratuks. Tegemist on poliitilise proovikiviga, kus ükskõik milline administratiivne lahendus ei hakka toimima ilma tugeva poliitilise surve ja toeta.

Teiseks, mõningates valdkondades – eriti, mis puudutab sotsiaal-majanduslikke ülesandeid – on mõistlik, et riik veab valdkonna arendamist. Siin tuleb valdkondlikeks TA-programmideks ning missioonipõhiseks teadus- ja arendustegevuseks jätkata valdkondade eest vastutavate ministeeriumide ja nende allasutuste võimekuse arendamist, sh kaaluda tippteadlaste piiratud tähtajaks riigipalgale võtmist ehk scientist-in-residence institutsiooni loomist.

Teistel juhtudel – eriti, mis puudutab ettevõtluse ja majandusarenguga seotud teadus- ja arendustegevust – tuleks pigem kaaluda valdkonnaüleseid koordineerimismehhanisme. Nagu ühes varasemas analüüsis⁷ soovitatud, võiks seda ellu viia riigikantselei või teadus- ja arendusnõukogu juurde loodavate strateegiliste rakkerühmade kaudu, kuhu ennekõike on kaasatud erialaliitude vahendatud ettevõtjad, kuid ka ülikoolid ja tehnoloogiat rakendavad ning levitavad organisatsioonid. Ettevõtjad on kaasatud nii nõuandjatena kui ka eestvedajate ja tegevusjuhtidena, tehes seda kas või nende riigipalgale võtmisega piiratud tähtajaks (entrepreneur-in-residence). Sellised rakkerühmad ei pea olema lihtsalt nõuandvad kojad, nagu oli riiklike programmide puhul, vaid juba kindlate funktsioonide, vastutuse ja võimekusega.

Elutähtsate ülesannete lahendamine

Kolmandaks tuleb luua eeldused programmi-projekti vaheliseks tagasisideks, teadus- ja arendustegevuses nõudluse ja pakkumise kokkuviimiseks ning õppimiseks programmi tasandil. Programmi kui koordineerimistasandi tugevdamine eeldab liikumist ühekordsete rahastusotsuste tegemiselt pikaajalise strateegilise tegevuseni programmitasandil: tegevuse institutsionaliseerimine, pidev eksperimenteerimine, prioriteetide seadmine ja kohandamine vastavalt teadus- ja arendustegevuse projektide tulemustele, tulemuste üldsusele selgitamine väljaspool tippteaduse raamistikku jne.

See tähendab ka hindamiskriteeriumide ja -praktika peale mõtlemist. Praegu on need nii projektide kui ka programmide tasandil väljundipõhised (artiklid, prototüübid jms), mitte mõjupõhised (X-suunaline muutus). Mõju ei saa mõõta ainult kasvu, tootlikkuse ja töökohtadega, lisada tuleb muid mõõtmeid. Fookuses ei peaks olema üksikud teadus- ja arendustegevuse projektid, vaid projektide üldine mõju programmitasandil.

Võimalik, et eespool nimetatud sammude astumine ei pruugi parema olukorrani jõudmiseks olla ikkagi piisav. On ka võimalik, et niisuguse süsteemi loomine osutub Eesti-sugusele väikeriigile üleliia kalliks või et oskuslikumad kaaperdavad sellised programmid. Samamoodi ei saa välistada, et edaspidigi kerkib ühiskonnale kõige olulisemaid teadus- ja arendustegevuse lahendusi esile pigem stiihiliselt.

Ometi just sellist tüüpi teadus- ja arendustegevuse korraldamise all võiksimegi mõista muidu nii hägusat terminit, nagu seda on avaliku sektori innovatsioon – uut tüüpi administratiivse ja halduspoliitilise võimekuse loomist, mis juba definitsiooni järgi eeldab eksperimenteerimist ja riskimist ning kus ebaõnnestumine pole välistatud.

Paradoksaalsel kombel võib just Euroopa Liidu abiraha vähenemine anda selleks parema võimaluse, sest tekitab vajaduse hakata investeerima oma raha, ning kaovad ka paljud administratiivsed piirangud nende investeeringute korraldamisel. Kui tahame ELi raha vähenemiseks valmis olla, peame juba nüüd mõtlema, kas ja millist uut võimekust ja koordinatsioonimehhanisme luua.

Igal juhul näib, et ilma selge (valdkonna)poliitilise mandaadi tekketa, avaliku ja erasektori pikaajalist perspektiivi arvesse võtva nõudluse sõnastamise ja vastava administratiivse võimekuse arendamiseta oleks riigil mõttekam jätkata investeerimist pigem teadus- ja arendustegevuse baasvõimekuse arendamisse. Küsimuseks jääb, kas teadus- ja arendustegevuse baasvõimekuse arendamine üldsust huvitab.

Veiko Lember (PhD) on Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi vanemteadur ja Leuveni ülikooli teadur.

1 Jüri Allik, Eesti teadusest on saanud Nokia vaatamata häbiväärsele alarahastatusele – ERR, 21. I 2018. https://novaator.err.ee/655427/juri-allik-eesti-teadusest-on-saanud-nokia-vaatamata-habivaarsele-ala­rahastatusele

2 V. Lember, K. Ukrainski, R. Mäekivi, T. Hirv, O. Lukason, M. Kärg (2018). Euroopa Liidu

tõukefondide perioodi 2007–2013 vahenditest rahastatud valdkondlike teadus- ja arendustegevuse

programmide lõpphindamine. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool. http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2018/04/EL-t%C3%B5ukefondid-2007-13.pdf

3 Aastatel 2007–2015 algatati kuus valdkondlikku tehnoloogiaprogrammi fookusega bio-, energia, tervise, keskkonna, info-kommunikatsiooni ja materjalitehnoloogial. Otseselt teadus- ja arendustegevusse suunamiseks investeeriti avatud taotlusvoorude kaudu 34,6 mln eurot ning keskkonna- ja tervisevaldkonna rakendusuuringute programmide kaudu lisaks veel 12,3 mln eurot.

4 B. Bozeman, & D. Sarewitz, (2011). Public value mapping and science policy evaluation. Minerva, 49(1), 1–23.

5 V. Lember, E. Karo, M. Kirs, K. Valdmaa, P. Tõnurist, R. Hanson, R. Mäekivi (2015). Eesti teadussüsteemi ja majanduse seosed: juhtumianalüüsid avaliku ja erasektori nõudlusele vastamisest. TIPS uuringuraport (5.2): http://tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3701

6 E. Karo, R. Kattel, V. Lember, (2015). Innovatsioon ja ühtne valitsemine: kelle asi on teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni poliitika Eestis? Vetik, R. (Toim). Eesti Inimarengu Aruanne 2014/2015 (284−288). Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu; E. Karo, V. Lember, V. (2016). https://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2015/06/EIA-2015.pdf

7 E. Karo, R. Kattel, V. Lember, Miks ja kuidas peaks teadusesse rohkem maksumaksja raha investeerima? Nurkse instituudi ideepank, 2016. Kättesaadav: http://nurkseschool.tumblr.com/post/142227941821/miks-ja-kuidas-peaks-teadusesse-rohkem-maksumaksja