Eesti mereteaduse hoidjad

Olukorras, kus maailmameres toimuvad kiired traagiliselt lõppeda võivad muutused, tuleks võimalikult suur osa rahast ja ajupotentsiaalist panna pakilisi probleeme lahendama.

MARGUS MAIDLA

2018. aastal vahetus Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi direktor, kui ligi 20 aastat instituuti juhtinud prof Toomas Saat andis võrgud üle kalanduse ja ihtüoloogia vanemteadurile dr Markus Vetemaale.

Mida loete olulisteks verstapostideks mereinstituudi arengus aastatel, mil olite selle direktor?

Toomas Saat: Olin direktor 20 aastat, neli valimisperioodi alates märtsist 1998, kui instituut allus veel keskkonnaministeeriumile. Suurimad sündmused toimusid arvatavasti just neil esimestel aastatel. Esiteks, instituut jäi ellu! Ülevõtmisel oli instituut suurtes võlgades, paiknes rendipindadel mitmel pool üle Tallinna ja olemasolevad uurimislaevad olid täiesti amortiseerunud. Kehvakesed olid ka välibaasid Saaremaal Kõigustes ja Pärnus. Uurimislaev Livonia, suurim koorem instituudi eelarvele oli juba müüdud, aga raha kenasti alles, küll mitte instituudi kontol. Ka ülejäänud uurimislaevad sai maha müüdud. Kui sain sotid selgeks ja läksin keskkonnaministrilt Villu Reiljanilt küsima poolt instituudi võlast, siis tema vastus oli, et oleksin pigem võinud Tartusse jääda, ministeerium saanuks instituudi kinni panna.

Vahetuks rahaliseks päästjaks osutus tolleaegne Kalakapital (Pärnumaa Kalakapital SA – toim), hiljem ka Livonia müügist saadud raha sihtotstarbeline üleandmine instituudile, sai siiski ka laenu võetud, mille tagasi maksime. Toimus meeletu ja valus koondamine. Välja sai vahetatud ka täiesti ebakompetentne pearaamatupidaja. Igatahes sain võlast lahti vähem kui aastaga.

Teiseks tooksin välja liitumise ülikooliga. Õieti ülikoolidega, peamiselt merefüüsikud tahtsid minna tehnikaülikooli. Ma neid eriti ei takistanud ega oska siiamaani öelda, kas see oli päris õige. Igatahes saime endale uue konkurendi ja koostööpartneri ning järgmistel direktori valimisel mul konkurente ei olnud.

Ülikoolis olime algul omaette tähtis teadus-arendusasutus teadusprorektori haldusalas, kuid peagi hakkas staatus pisenema. Mäletan meie nimevaidlust ülikooli nõukogus, ei meeldinud nimekuju Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut. Tollane rektor, igati asjalik mees Jaak Aaviksoo (tean teda 8. klassist saati, kui tema vabariikliku matemaatikaolümpiaadi võitis ja mina sain auväärse 26. koha) tegi ettepaneku, et oleme lihtsalt Eesti mereinstituut ja nii jäigi. Liitumine tõi kaasa ka instituudi laienemise Tartusse, meiega liitusid siin olevad kalauurijad.

Kolmandaks tuleb kindlasti mainida instituudi infrastruktuuri uuendamist. Saime peahoone, mis valmis Tallinnas 2005. aastal, järgnes riburada pidi Tartu hoone renoveerimine, välibaaside renoveerimine Praagal, Pärnus, Saaremaal ja Kihnus ning viimasena Käsmus. Uute uurimislaevade soetamine merele ja Peip­sile. Kogu see tegevus sai võimalikuks tänu Vello Peedimaale (oli 1983–1994 TÜ haldusprorektor, 1994–1995 TÜ rektori nõunik), kes suutis kõike organiseerida ja leida soodsaimad lahendused. Kõik see võttis siiski rohkem aega, kui algul arvasin, kuigi ega algul kõike ei osanud plaanidagi. Organisatsioon hakkas ise kujunema ja arenema.

Selles vallas on alles jäänud mured laopindadega Tallinnas ja Tartus (ja seoses sellega instituudi juurdeehitise valmimine), aga ka Kõiguste varasema välibaasi hoone renoveerimine. Õnneks pole seda palju.

Ja mulle meeldib väga, et instituut toimib üha enam tervikuna, on oma tunne. Kõige suurem hirm on see, et meie reservid võimalike hullemate aegade üleelamiseks on väga piiratud, peamiselt ELi rahastamise tsüklilisuse ja muidugi Eesti riigi pideva alarahastamise tõttu.

Markus Vetemaa (pildil vasakul): „Sajaprotsendiliselt tööle keskendunud inimesed muutuvad minu meelest kitsarinnaliseks, närviliseks ega oska enam vaadelda eluks nimetatavat fenomeni laiemalt, huumori ja mõistmisega.“

Erakogu

Mereinstituut tegutseb tugevate tuulte väljal koguni kolme ministeeriumi hoovustes, milleks on haridus- ja teadusministeerium ning selle allasutused ETAg ja Archimedes, maaeluministeerium ja PRIA ning keskkonnaministeerium ja keskkonnauuringute keskus, mõnevõrra vähem ehk ka keskkonnainvesteeringute keskus. Kuidas on mereinstituudil kujunenud välja suhted ja koostöö nende institutsioonidega?

Saat: Mind häirib nende organisatsioonide pidev bürokratiseerumine, julgusetus teha mõistlikke otsuseid. Tegelikult oli see peamine, miks ma lõpuks loobusin edasi kandideerimast. Kuigi jah, algul oli mul kindel plaan minna Tallinna vaid viieks aastaks. Usun, et seda küsimust võiks Markus rohkem kommenteerida.

Mis seisus on mereinstituut, millised on juhi peamised ülesanded?

Markus Vetemaa: Toomase käe all kasvas instituut 20 aastaga samamoodi nagu Eesti – veneaegsetest rusudest igati tänapäevaseks. Nii et olevikuga võib rahul olla, teaduse tuleviku kohal on aga küll pilved. 2014. aastal kinnitas riigikogu teadus-arendustegevusele investeeringute strateegiliseks eesmärgiks ühe protsendi SKTst, tegelikult on see langenud 0,52% peale. Lühidalt, inflatsioon on viimastel aastatel olnud suurem kui teaduse rahastuse kasv. Teiseks, kogu Euroopas on teadusraha üha raskem saada. Laias laastus võib öelda, et kahekümnest rahvusvahelisest uurimistaotlusest saab raha üks. Euroopas on viimasel ajal hakatud selle teemaga tõsiselt tegelema, sest tulemuseta taotluste kirjutamise peale kulub aastaid teadlaste aega. Kolmas mure on see, et Eestis hakkab kunagine selge teaduse organiseerimise muster uuesti laiali valguma. Ministeeriumi allasutusest saime meie Tartu ülikooli osaks sellepärast, et riigis võeti vastu otsus – teadust tehakse ülikoolides. Erandiks jäi seire, teaduse kõige rakenduslikum serv. Viimastel aastatel on aga märke, et riik on hakanud toetama ministeeriumide all olevaid uurimisasutusi ja riigi omanduses ettevõtteid. Minu arvates on üks põhjus selles, et riigi alluvuses teadustöötajate tulemused võivad vahel rohkem meeldida kui sõltumatute ülikoolide koostatud aruanded. Loetletud probleemide taustal edukas edasiminek ongi peamine katsumus.

Missugune on Eesti mereteaduse üldine areng? Kui suur killuke oleme maailma mereteadusest?

Vetemaa: Mereteadus nagu üldse kogu teadus on arenenud rakenduslikumaks ja see on mõistlik. Muidugi võib kaitsta vajadust tegeleda ka väga teoreetiliste asjadega, aga olukorras, kus maailmameres toimuvad kiired traagiliselt lõppeda võivad muutused, tuleks võimalikult suur osa rahast ja ajupotentsiaalist panna pakilisi probleeme lahendama – nii meil Eestis, Euroopas kui kogu maailmas. Oleme väga rahvusvaheliseks muutunud. Kohtusin just Lõuna-Aafrika saadikuga, et arutada ühiseid huve ja selgus, et meie paremad pead ongi parajasti üle maailma laiali – Uus-Meremaal, Fidjil ja Réunionil. Seega on kauged kohad meie tööplaanides ammu sees. Eestlasi on vähe ja rumal oleks meid teaduse kaalukeeleks pidada, aga kindlasti oleme koos muu Euroopaga oma oskuste ja teadmistega maailma tipus. Meri on ju ühine ning kohe uue iseseisvuse alguses tekkis tihe koostöö soomlaste-rootslastega – aga nemad on ju tipus pea igas asjas. Nõnda oleme oma tugevate naabrite kõrval jõudsalt kasvanud. Hiljuti saabus meie teadusdirektor Jonne Kotta välitöödelt Antarktises ja globaalsemaks enam minna ei anna.

Miks üldse nõustusite instituudi juhiks kandideerima, millised olid sisemised ajendid?

Vetemaa: Vene ajal tavatseti öelda, et kolleegide tungival nõudmisel, aga tegelikult soovisin ikka ise kandideerida ja suurema vastutuse võtta. Igapäevases ihtüoloogias on mõned noored minust juba ees, nad on meil energilised ja hea peaga. Leian, et minuvanuste pealtviiekümneste suurim ülesanne ongi luua neile võimalusi, sest maailma teaduse tuum tehakse ära doktorantide ja järeldoktorite poolt. Direktorina saan rakendada oma suurema kogemuse ja aastakümnete jooksul tekkinud koostöövõrgustiku selle vankri ette, mis toob võimekatele kätte võimalused pühenduda teadusele ja mitte mõelda, kust tuleb laeva kütus või arvuti ostmise raha. Ka asutuse sisekliimaga tuleb tegeleda ja peamiseks ülesandeks on motiveeriva keskkonna loomine, mis tähendab paraku ka seda, et tugevaid tegijaid ei tohi nagu vedureid rakendada kõigi vedajaks.

Juhite ühtlasi instituudi kalabioloogia ja kalanduse osakonda. Kui kõrvaltvaataja Läänemere kalanduse olukorra kokku võtab, siis kõlaks see vist nii: angerjat pole ja ei tule ning mudil on tulnud, et jääda.

Vetemaa: Sageli küsitakse, kuidas siis kalavarudega lood on. Lühikest vastust pole, sest merel püütakse vähemalt kümmet eri kala, lisaks Peipsi ja Võrtsjärv nelja-viie tähtsa liigiga. Mõni varu on heas seisus, teine halvemas ja olukord muutub pidevalt, sõltudes vahel loodusest rohkem kui kalapüügist. Kõige viletsam on jah angerjaga, aga näiteks meriforell ja lõhe on viimase paari kümnendi parimad, lesta jätkub ja kilu-räimega pole laias laastus ka pahasti. Ümarmudila tulekut on olnud põnev jälgida, see on looduse enda suures laboris toimuv ohtlik eksperiment. Alguses kasvas arvukus plahvatuslikult, aga siis hakati teda palju sööma, ahvenast-haugist kuni kormoranideni. Kuidas asi lõpeb, pole veel teada, aga ehk läheb nagu paarkümmend aastat tagasi saabunud hõbekogrega. Tema on oma koha leidnud: domineerib madalas soojas rannameres, näiteks Haapsalu lahe idaosas, aga avatumas meres ei ole õnneks kuigi arvukas.

Loodame, et mudil ei söö välja lesta, ühte peamist toidukonkurenti. Merekalade üldised, kõige suuremad probleemid on seotud eutrofeerumise ja üha soojemate talvedega, mis ei sobi siiale-rääbisele, samal ajal on üldine soojenemine kasuks jälle ahvenale-kohale. Näen suurt probleemi ka kormoranide arvu pidevas kasvus. Meid on seni päästnud peamiselt see, et need linnud lendavad talveks näiteks Taani, kus rannameri ja jõed on juba lagedaks söödud. See ei olnud mitte kujundlik ütlus, vaid objektiivne reaalsus, mida taanlased meile hiljuti tutvustasid. Midagi mõjuvat ette võtta ei luba aga Euroopa Liidu karmid seadused ja keskmise valija Sammalhabeme tüüpi tarkus, et loodus reguleerib end alati kõige paremini ise, aga seda rakendatakse valikuliselt. Linde ei tohi puutuda, aga kui linnusaarele satub rebane-kährik, siis tuleb ta kohe maha lasta.

Sama küsimus, mis prof Toomas Saadile. Mereinstituut tegutseb tugevate tuulte väljal kolme ministeeriumi hoovustes, kuidas selles keskkonnas edukalt ja jätkusuutlikult toimetada?

Vetemaa: Nagu eespool öeldud, on teaduse rahastamist viimase kümne aastaga kokku tõmmatud. On poliitikute otsustada, mida rahaga teha, aga paljud bioloogid on küll muud ametid leidnud, kahjuks on mindud ka meilt. Mereinstituuti kui tervikut hoiab elus põhistrateegia – vastata võimalikult täpselt ühiskonna tellimusele. Ühiskonda esindavad peamiselt keskkonna- ja maaeluministeerium. Nendega on koostöö väga hea ja katsume olla edukas teenusepakkuja – ütlen meie spetsialistidele ikka, et ministeeriumi ametnik võib sulle helistada kas või keset ööd, kui ta tõesti kiiresti head nõu või infot vajab. Kui klient ei tunneta, et oleme vajalikul hetkel abiks, siis võib varsti hambad varna panna, sest tänapäeva teadus on tegelikult ettevõtlus, kus kehtivad samad turu- ja konkurentsiseadused nagu äris.

Instituudil on üks uurimisprojekt, mis tegeleb merepõhja prügiseirega. Maailmameres tekitavad suured peamiselt plastprügist koosnevad mitmetesse sadadesse ruutkilomeetritesse ulatuvad prügiväljad suuri probleeme ja keskkonnakahju. Kui saastunud on Läänemeri? Kuidas hinnatakse teaduslike meetoditega merevee kvaliteeti ja saastatuse astet?

Vetemaa: Läänemere seisundi seire ja parandamisega tegeletakse tõsiselt juba poolsada aastat ja selle tulemusena on taastunud mürkidest kõige kergemini haavatavad tippkiskjad, nagu merikotkas ja hülged. See on väga hea märk. Ning kuigi meedias on pidevalt juttu näiteks dioksiinidest, on nende kontsentratsioon meres pidevalt kahanenud, varem lihtsalt ei osatud muret tunda. Väga tõsiselt suhtutakse ka ohustatud liikide ja elupaikade kaitsesse, suur osa Eesti rannamerest on mingit tüüpi kaitserežiimi all. Lõunameredes on tõesti plastisaared, aga Läänemere kallastel elavad targad alalhoidlikud rahvad, kes on suutnud hästi loodust kaitsta, olgu siis Helsingi komisjoni ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (Helsingi komisjon, HELCOM), rahvusvahelise mereuurimise nõukogu (The International Council for the Exploration of the Sea, ICES) või ELi üldises raamistikus. Selle taustal väidan, et vahel on maailmas levivad soovitused mingi piirkonna kala tarbimist vähendada hoopis kaubandussõja märgid, toidu tootmises on konkurents väga tihe ja isegi väikesel kahtlase alusega süüdistusel on selles miljardiäris tohutu mõju. Ma ise ei söö liha juba aastaid, aga Eesti kala iga päev ja tunnen end hästi.

Mida on järgnevalt instituudi juhina vaja arengu heaks ilmtingimata ära teha?

Vetemaa: Esiteks, tahaksin, et meie töötajate arv ei väheneks ja suudaksime ka edaspidi hoida korras oma hooned, laevad ja muud töövahendid. Muidugi tuleb püsida mereteaduse tipptasemel. Lisaks senisele olemegi suutnud kasutusele võtta uued meetodid alates kalade individuaalset elukäiku paljastavast otoliitide mikrokeemiast ja telemeetriast kuni suurte merealade vee kvaliteeti hindava satelliitkaugseireni – selles oleme Läänemere ääres vist lausa juhtrollis. Niisiis on ennemini eesmärgiks ära hoida Toomase käe all loodud hästi toimiva koosluse allakäik kui mingid numbrilised mõõdikud.

Lõpetuseks üks mitte teadusega, aga küllap geenidega seotud küsimus. Markus, olete avaldanud ka kolm romaani, „Tarkade kivi ja kannabinoidid“ ilmus vähem kui aasta tagasi. Kas ja kuidas need tööga haakuvad?

Vetemaa: Ei haakugi. Üks mu mentoreid, Rootsi rannamere instituudi juht õpetas mind vastu seisma jaapani elustiilile, kus iga ärkveloleku hetk kulutatakse tööle. Tema uuris pühapäeviti viikingite asju ja ütles ikka, et me töötame selleks et elada, aga mitte vastupidi. Sajaprotsendiliselt tööle keskendunud inimesed muutuvad minu meelest kitsarinnaliseks, närviliseks ega oska enam vaadelda eluks nimetatavat fenomeni laiemalt, huumori ja mõistmisega. Muidugi, mingi töö on ju ikka pooleli või siis lausa pahasti, midagi annaks ikka paremini teha, aga puhkama peab ka. Mulle on olnud tähtis võimalus kirjutades teiseks inimeseks muutuda, tegeleda tulnukate probleemi, psühhedeelsete ainete teema või siis selle suure müsteeriumiga, mis on ja kust tuleb armastus.


Eesti meri

Eestil on umbes 25 000 km² territoriaalmerd, sh kuulub täielikult Eestile üks sisemeri – Väinameri. Peale Väinamere kuulub Eestile osa Läänemerest, sh Soome lahe lõuna­serv, suur osa Liivi lahest ja arvukalt väiksemaid Läänemere lahtesid. Eesti sügavaim merepunkt on 230 m ja see asub Hiiumaast lääne pool majandusvööndi piiri ääres. Territoriaalmerest kaugemale ulatuv Eesti majandusvöönd on 11 300 km², seega kogu Eesti mereala pindala on kokku ligikaudu 36 500 km². Meie merevesi ei ole eriti soolane, mis vajutab otsese pitseri looduskooslustele ning mere seisukorrale, Eesti mere soolsus jääb vahemikku 0–7 PSU (tuhandikosa). Võrdluseks, Läänemere suurim soolsus Taani väinades on 20 PSU ja avaookeanides on soolsus keskmiselt 35 PSU.


Eesti Mereinstituut

Eesti mereinstituut loodi 3. märtsil 1992 Eesti kalandusinstituudist ja Eesti Teaduste Akadeemia ökoloogia ja mereuuringute instituudi üksus­test. 1996. aastal muudeti Eesti mereinstituut keskkonnaministeeriumi teadusasutuseks ning alates 2001. aastast on see Tartu ülikooli koosseisus.

Tänapäeva Eesti Mereinstituut on teadusasutus, mille põhiliseks ülesandeks on Eesti mereuuringute pikkade traditsioonide jätkamine ja valdkonna arendamine nii Eestis kui kogu Läänemere regioonis. Tege­mist on Eesti suurima mereuuringuid teostava organisatsiooniga, mis on regionaalseks sihiseadjaks mitmes mereuuringute valdkonnas. Uurimisvaldkondade laia spektriga kaetakse teemad merevee füüsikast bioloogiani, omades enamikus valdkondades Eesti jaoks unikaalset ekspertiisi ja kvalifikatsiooni.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht