Demokraatia mitu elu

Karin Dean, Märt Läänemets

Demokraatliku ühiskonnakorralduse idee on maailmas mitmekesistunud ja uutes tähendustes paljunenud.Kõik me oleme iga päev tunnistajaks üha süvenevale ühtlustumisele maailmas – hariduses, muusikamaitses, moes, toidus; selles, kuidas me asjade eest maksame ja prügi ära viskame, kõikjal üsna ühetaolistena kerkivates uutes äri- ja tööstuskeskustes. Seda loetelu võiks jätkata väga pikalt. Selline areng toimub tänu üha tihenevale kultuurivahetusele ja kasvavale ülemaailmsele kaubandusele. Kumb neist eespool käib, on isegi raske öelda, aga et muistsetest aegadest saadik on rikastumiskirg ja tahe uusi turge vallutada olnud inimeste peamine liikuma panev jõud, siis pigem käib esmalt kaubavahetus (tänapäeva kontekstis neoliberalistlik turumajandus) ja sellega kaasneb kultuurivahetus. Üleilmastumise lipukandjateks on pea kõigile kättesaadav internet, ühismeedia ja muud suhtlusvahendid, aga ka üha enam jõukohaseks muutuvad lennupiletite hinnad ning sissetuleku teenimise viisid ja võimalused maailma eri paikades, samuti rahvusvaheliste ärikorporatsioonide ja organisatsioonide kõikjale ulatuv tegevus. Lühidalt, selleks on inimeste, ideede ja informatsiooni kiirem ja tihedam liikumine.

Ühtlustuv maailm ehk mida nad teevad meie demokraatiaga
Nende protsesside käigus on viimastel aastakümnetel väga kiiresti levinud turumajanduse põhimõtted, millega käsikäes ekspordivad majanduslikult domineerivad lääneriigid mujale maailma demokraatia kui – vähemalt väidetamisi – vabale turumajandusele ainusobiva poliitilise keskkonna ideid ja püüavad mitmesuguste (ka sõjaliste) vahenditega kaasa aidata nende rakendamisele. Ent kui liberaalsed turumajanduslikud suhted kütkestavad suurt osa maailmast, siis demokraatia vallas pole toimunud oodatud ühtlustumist. Pigem vastupidi: lääne kapitalismi ja sajandeid kestnud järkjärgulise liberaliseerimise käigus sündinud demokraatliku ühiskonnakorralduse idee on mujal maailmas hoopiski mitmekesistunud ja paljunenud nii uutes tähendustes kui ka vormides. Lääne jaoks, aga ka läänelikult mõtlevate kohalike jaoks on see tekitanud raske küsimuse: kas sellise mitmekesistumise näol on tegemist demokraatia arengu või hoopis väärarenguga?
Peamiselt läänes koostatud demokraatia edetabelid loovad demokraatiate mõõdupuu, nimetades riike täisdemokraatiateks, puudulikeks demokraatiateks, ning hübriid- või autoritaarseteks režiimideks (ingl full democracies, flawed democracies, hybrid regimes, authoritarian regimes – Economisti gruppi kuuluva nõustamis- ja konsultatsioonifirma Economist Intelligence Unit järgi). Kas demokraatiat saab aga mõõta, võrrelda – ja ka rakendada – riikide puhul, kus ajaloolised tingimused ja kultuurikontekst on loonud lääne omast väga erineva pinnase? Sageli tekitab selline mõõdupuu vaid olukorra, kus riigi maine tõstmiseks või parema rahvusvahelise kohtlemise saavutamiseks võetakse üle pelgalt vorm ja demokraatia mõistele antakse täiesti uus sisu muudel (kohalikel) eesmärkidel. See korrumpeerib demokraatia ideed ega aita ka mõista meist erinevaid ühiskondi ja nende poliitilist olukorda. „Me ei saa muuta seda, kes me oleme ja kust me tuleme. Osa probleemist on see, et … meil on demokraatia jaoks vaid üks sõna, ja et selle definitsioon on väga range,” ütles Tai väliskorrespondentide klubi president Anasuya Sanyal kommentaariks viimasel seitsmel kuul lääne meedias Tai massirahutuste kajastamisele, mida tailased peavad ebaõiglaseks ja kohatuks.

Demokraatia üheksa elu Aasias
Inimeste maailma jaotusest ja korraldusest nii ühiskondlikus kui ka territoriaalses mõttes valitseb tänapäeval igal pool üldiselt ühesugune arusaam. Selle jaotuse põhiühikuks on rahvusvaheliste kokkulepete käigus kujunenud riik kindlalt piiritletud suveräänse territooriumiga. Euroopas on riigid arenenud sajandite jooksul käsikäes rahvuslusega ning tugevas poliitilises korrelatsioonis kapitalismi arenguga võrsusid siin ka demokraatia ideed. Siit võiks loogilise mõttekäiguna järgneda see, et kui demokraatia ideed panna idanema väga erinevate ajalooliste trajektooride ja kultuurikontekstiga pinnasesse, võrsuks sealt sama palju erinevaid taimi. Nii see paistabki olevat toimunud Aasias, kus aastatuhandeid on kõrvuti toiminud kümned religioonid, olnud kasutusel sadu kirjapilte ja keeli mitmetest hiigelsuurtest keelkondadest, ning kus kogu see kirev kupatus suruti lääne koloniaalvalitsuste poolt suures osas meelevaldselt tõmmatud umbes 50 riigi piiridesse mitu korda lühema aja jooksul, kui see toimus loomuliku protsessina Euroopas. Nendes uutes ja kultuuriliselt kirevates poliitilistes üksustes astusid riigivankri ette (tihti oma emamaa haridusega) kohalikud noored juhid.
Nõnda ongi Aasia demokraatial näiliselt enam kui üheksa eluvormi. Need varieeruvad Myanmari (Birma) sõjaväelise režiimi leiutatud „distsiplineeritud” demokraatiast naaberriigi Tai stiilis demokraatiani, kus viimase kümne aasta jooksul on pea poole elanikkonna heakskiidul kaks korda võimu haaranud sõjavägi, samal ajal kui regulaarselt toimivad nii vabad valimised kui ka parlament.
Myanmari (mille olukorda kajastas konverentsil põhjalikult Roi Nu ettekanne) kindralid võtsid juba 2003. aastal vastu seitsmeetapilise plaani, mis pidi viima riigis „distsiplineeritud” demokraatia kehtestamiseni. Peamisteks sammudeks olid uus põhiseadus (mis tagab riigi parlamendis 25 protsenti kohtadest armee ülemjuhataja määratud sõjaväelastele), sellele järgnev sõjaväe korraldatud põhiseaduse heakskiit referendumil (2008) ning valimised (2010), mille võitis tollase ülemkindrali poolt militaristlikust massiorganisatsioonist moodustatud erakond. Põhjusel, miks lääs arvab, et 25 protsenti kohti sõjaväelastele tagav põhiseadus on parem kui selle puudumine, pole suurt midagi pistmist demokraatiaga, vaid geopoliitika ja majandusarenguga (milles Myan­maril on strateegiline positsioon). See annab demokraatia eksportimisele veel ühe mõõtme, mis paraku ei iseloomusta lääneriikide valitsusi üllastesse demokraatiaideedesse uskujana, vaid sama pragmaatilisena, kui on needsamad Aasia riikide valitsused ise.
Tais praegu toimuv on aga osa 2005. aastal alguse saanud poliitilisest kriisist, kus kordamööda on tänaval kas linnade haritud ja jõukas keskklass või siis vaesed riisikasvatajad maapiirkondadest ja linnavaesed. Kuigi ka teadlaste seas on laialt levinud veendumus, et demokraatiaks on vajalik arvuka suhteliselt jõuka keskklassi olemasolu, sest nende jõukuse kasv ja haridustaseme tõus tekitab soovi poliitikas kaasa rääkida ning nõuda valitsuselt läbipaistvust ja aruandlust, pakub Tai täiesti vastupidist näidet. Tais nõuavad just haritud linnaelanikud ja keskklass demokraatia ajutist katkestamist ja kuninga poolt ametisse nimetatud valitsust, mis riiki õiges suunas reformiks. Nad toetavad kuningavõimu, mida kaitseb 1908. aastast pärinev lèse-majesté seadus, mille kohaselt kuningapere liikme laimamise või solvamise eest võib kuni 15 aastaks vangi mõista. Poliitikas kaasa rääkida – ja kõige tungivamalt just seda, et nende vabadel valimistel antud hääl läheks arvesse – tahavad Tais aga vaesed maaelanikud, kes seda traktoritega pealinna Bangkoki ultramoodsatele tänavatele mitu korda ka nõudma on tulnud.
Vastupidised näiteid Aasiast pakuvad aga Taiwan ja Lõuna-Korea, kus autokraatiate juhitud rahva elatus- ja haridustaset kiiresti tõstvatele majandusreformidele järgnesid nendelesamadele autokraatiatele tänavavastuhakkude lainel demokraatlikud reformid. Tulemuseks on sügavalt Aasia traditsiooni kuuluvad maad, mis ühtlasi on ka lääne mõistes edukad demokraatiad ning kus demokraatia on saanud mõttelaadi ja väärtussüsteemi osaks. Kaks taiwanlaste konverentsiettekandjat arutasid selle aasta märtsis alguse saanud nn päevalilleliikumist, kus tudengid avaldasid meelt oma valitsuse läbipaistmatult vastu võetud otsuste vastu (teenuste ostu- ja müügilepped Hiina RVga). Näitena Taiwanis valitsevast arvamuste mitmekesisusest ja vabadusest võib välja tuua selle, et needsamad valitsust kritiseerivad esinejad valis ja tõi Eestisse Taiwani valitsuse rajatud ja suuresti rahastatud Taiwani Demokraatia Fond, mille juhtkond koosneb enamasti valitseva erakonna toetajatest.
Hiina RVs endas, nagu ka Venemaal, ei ole majandusreformid ja jõukuse kasv aga viinud demokraatiani, kohati pigem selle taandarenguni. Ilmselt mängib siin rolli mõlema suurriigi eripära, et ei ole välja kasvatud oma impeeriumi minevikust. Tähelepanu juhiti konverentsil ka näiteks sellele, et Hiina RV sisepoliitikas tarvitatakse sõna „demokraatia” hiinakeelset vastet 民主 mín zhǔ (sõna-sõnalt ’rahvas-peremees’)

sageli hoopis meelevaldselt ’rahva tahte’ tähenduses –sellega just nagu seadustades kommunistliku autokraatia võimu enda käes hoidmise.
Mida siis demokraatiaga ikkagi peale hakata?
Probleem paistab olevat demokraatia tõlgendamises, aga ka demokraatia ebasiiras ikoniseerimises lääne poliitikute ja arvamusliidrite poolt, mille keskmes on eeldus, et demokraatia peaks teistes riikides välja kukkuma just selline, nagu see on läänes. Endine ÜRO peasekretär Kofi Annan on öelnud, et demokraatia on universaalne õigus, mis ei kuulu ühegi riigi ega piirkonna ainuomandusse. Niisugune ikoniseerimine viib aga demokraatia pakendamiseni lihtsasse ja ajatusse vormi, mida lääneriigid saadavad ekspordiartiklina maailma teistesse paikadesse, kus selleks ajaloolised eeldused ja alused puuduvad. Ent korralised valimised on ju vaid demokraatia vormiline omadus. Selle toimima hakkamiseks on vaja ka teisi kontrollimehhanisme, nt vaba meedia, toimiv kohtusüsteem ja teatud kogum nendega kaasas käivaid poliitilise kultuuri väärtusi, mille kasvatamine on läänes aega võtnud aastasadu. Liiati pole demokraatia ka Euroopas paigal seisnud. Enamikus uutest nominaalsetest demokraatiatest, mis lääne reitingutes kriteeriumidele kuidagi ei vasta ja jäävad nende järgi koostatud demokraatia pingeridade lõpuossa, ei ole vastavaid poliitilisi institutsioone, kultuurilisi väärtusi või vajalikku poliitilist kultuuri veel tekkinud või on need alles algusjärgus. Demokraatia kui universaalse õiguse paindumatu seisukoht ei viigi meid kaugemale sellistest edetabelitest, kus juhivad lääneriigid, järgneb osa Aasiast ja Ladina-Ameerikast ning kaugel üksinduses vireleb suur osa Aafrikast. Ent demokraatia definitsioon – kreekakeelsetest sõnadest demos (rahvas) ja kratos (võim) – vihjab just rahvale omistatavale võimule. Me ei räägi ju veel ühtsest maailma rahvast, vaid ikka eestlastest, rootslastest, hiinlastest, tailastest, ameeriklastest …
Läänel on raske aktsepteerida ja võrdväärseks tunnistada alternatiivseid ühiskondlikke või poliitilisi korraldusi – ka siis, kui sellise valiku on teinud riigi oma rahvas. Näiteks Tais on suur osa rahvast rahul ja toetab kaht viimast sõjaväelist riigipööret (2006. ja alles väga hiljutist – 2014. aastal), mis kõrvaldasid võimult demokraatlikult valitud, ent lootusetult korrumpeerunud valitsuse. Hiinas on järjest kasvav keskklass ja suurenev äriringkond üldjoontes rahul valitseva kommunistliku partei poliitika ja väärtustega – kui see ei ohusta nende raske vaevaga saavutatud heaolu ja ärihuve. Ent kui ilmnevad majandusprobleemid, suureneb ka kahtlus valitsuse võimes nendega toime tulla ning usaldus valitsuse vastu väheneb. (Sellele viitas oma konverentsiettekandes Hiina RV esindaja Zhengxu Wang.) Teisest servast võib aga tuua Eesti näite (mida konverentsil käsitles Tarmo Jüristo), kus hästi toimiv demokraatia pole ometi suurendanud rahva rahulolu valitsus(t)e-
ga eelkõige just sellepärast, et see ei ole toonud kaasa meie majandusliku heaolu tõusu vana Euroopa tasemele.
Hoolimata üleilmastumisest aktsepteerime oma kultuuriliselt kirevat maailma, mille mitmekesisuse hoidmiseks on vajalikud nii eestlased, rootslased, hiinlased, tailased, ameeriklased …, kes peaksid tegutsema rahvusüleste teemade ja probleemide nimel ühiselt. Ent kas demokraatia iseenesest peaks üldse olema see rahvusülene teema ja probleem? Konverentsil sellele vastust ei antud. Küll aga jäi kõlama Vjatšeslav Morozovi mõte, et demokraatia (ilmselt selle läänelikus universalistlikus tähenduses) ei pea olema ega saagi olla mingi imevahend ega võluvits, mis teeb kõik ühe või teise riigi kodanikud kiiresti õnnelikuks. Ei aita ka demokraatia ikoniseerimine – sellesse surutud lihtsustatud kontekstita arusaam on kergesti kaaperdatav võimu ja hetkehuvide teenistusse või rikastelt (kuid samuti omakasupüüdlikelt) demokraatiatelt plusspunktide väljakauplemiseks turumajanduse ideoloogilises maailmas. Demokraatia kui rahva võim tähendab jagatud vastutust ja selleni saab kasvada iga ühiskond (riik) ise, sammudes oma valitud rajal. Teelt võib ka eksida, samuti võib raja uuesti üles leida – oluline on protsess. Aasia demokraatia tõelised edulood, nt Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan (kes on jõudnud ka lääne edetabelite tippu), näitavad teed, kus see on toimunud ülaltpoolt algatatuna samm-sammult. Kirev Aasia – ja veelgi enam kogu maailm – pakub ilmselt isesuguseid demokraatiani jõudmise radasid veel palju.

Euroopast Aasia ja Vaikse ookeani regioonini

Veidi rohkem kui kuu aega tagasi, 25. aprillil, korraldas Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituut rahvusvahelise konverentsi „Demokraatia mitu elu: Euroopast Aasia ja Vaikse ookeani regioonini” („Multiple Lives of Democracy: from Europe to Asia Pacific”). Konverentsi kaaskorraldaja ja peamine rahastaja oli Taiwani Demokraatia Fond (Taiwan Foundation for Democracy).
Eesmärk oli kokku tuua uurijaid-analüütikuid Ida-Euroopast ning Ida- ja Kagu-Aasiast – regioonidest, kus domineerivad nn üleminekuühiskonnad ja diskussioon demokraatia teemal on seetõttu eriti aktuaalne. Ida-Euroopa uurijaskonna esindus piirdus küll Eesti omaga (juhatasid Silver Meikar, Raul Allikivi, Eiki Berg; diskutandid Kadri Liik, Ahto Lobjakas ja Tarmo Jüristo, kellele lisasid rahvusvahelist kaalu TÜ professor Vjatšeslav Morozov ja Eestis elav ukraina muusik Ruslan Trotšõnskõi). Teist poolt esindasid poliitikateadlased Hiina RVst (Zhengxu Wang), Myanmarist (Roi Nu), Singapurist (James Gomez), Taist (Pavin Chachavalpongpun ja Taiwanist (Nien-Hsia Liu, Chelsea Chia-Chen Chou, Hung-Chung Wang ja Hung-Der Fu).
Konverents jäi ehk mõnevõrra samal ajal toimunud Lennart Meri konverentsi varju, kuigi käsitletud teemasid ja kohaletulnud seltskonda arvestades oli tegu olulise rajamärgiga, sest ega Eesti ja Aasia demokraatiauurijad sellisel tasemel varem kokku saanud ehk olegi, vähemalt siin Eestis mitte.
Kaks teemaderingi, mis kajastusid ühtlasi ka arutlusringide nimetustes, olid meedia ja vaba turumajanduse mõju demokraatia institutsioonide arengule, mille raames sai täpsemalt kuulda demokraatiaga seotud valikutest viimasel ajal maailma tähelepanu all olevates Aasia riikides (Malaisia, Myanmar, Singapur, Tai, Hiina Rahvavabariik ja Taiwan) ning Venemaal, Ukrainas ja Eestis. Ümarlaua diskussioon keskendus üldisemalt demokraatia mitmeti mõistmisele ja rakendamisele ühiskondades ja seal andsid tooni Eesti analüütikud. Konverentsil ei tehtud paikapanevaid ühiseid järeldusi ega püütud demokraatiat lõpuni määratleda – see ei olnud ka eesmärk. Kuulajatele pakkusid ettekanded ja sõnavõtud aga mõtlemisainet küll ja veel.
Karin Dean oli konverentsi korraldaja, Märt Läänemets osales kuulajana.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht