Ajakirjandus elamusmajanduse ajastul

MERLE KARRO-KALBERG, LEA LARIN

Võltsuudiste ajastul hakkab Eestis peagi tekkima olukord, kus eraldi ja iseseisvat kõrghariduseriala nimetusega „ajakirjandus“ ei pruugi enam alles olla.

Tartu ülikoolis on bakalaureuse tasandil ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala ühendatud juba 2002. aastast, alates sellest sügisest kaob eraldiseisva erialana ka ajakirjanduse magistriõpe, mis vastavalt eelmise nädala ülikooli senati otsusele asendub samuti ajakirjanduse ja kommunikatsiooni ühise õppekavaga.

Tallinna ülikoolis on alates 2017. aasta sügisest ajakirjanduse ja kommunikatsiooni asemel nüüdismeedia magistriõpe Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis. Bakalaureuse tasandil on 2012. aastal alustanud ajakirjanduse eriala küll Tallinna ülikoolis eraldi õppekavana alles, kuid mitu allikat on möönnud, et eraldi õppekavana ei pruugi eriala ka bakalaureuse tasandile jääda.

Kindlasti ei maksa eraldi õppekavast või selle nimetusest fetišit teha, kuigi emakeelne ajakirjandusharidus on olnud üks kõrghariduse lipulaevu ning erialana ei ole etendustööline või voogedastusteostaja päris seesama, mis näitleja või kunstnik. Nimi ei riku eriala, nimetusest olulisem on õppekava sisu ning pakutav haridus.

Praktilise erialana ei ole ajakirjandusõpe lihtne ega odav. Valvsaks teeb see, et ajakirjandusõppe puhul viidatakse ühe kitsaskohana rahamurele. Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi juhatus on teinud juba 2016. aastal pöördumise, kus kritiseeritakse ülikooli õpperaha jagamise meetodit, viidates, et läbipaistmatu õppekavade rahastamine viib selleni, et kõige väiksema rahastusega instituut võib seista silmitsi näiteks sotsioloogia või ajakirjandusõppe magistrikava sulgemisega.1 TÜ ühiskonnateaduste instituudi asejuhataja õppekorralduse alal Ragne Kõuts-Klemm nendibki, et „suurt osa õppest oleme seni doteerinud teadusrahast, sest riiklikult ega ka ülikooli tasandil ei ole ajakirjandusõpe sama tähtis kui on infotehnoloogia või loodusteaduste valdkonna üliõpilaste õpetamine“.

Ka Tallinna ülikooli meediainnovatsiooni professor Indrek Ibrus ütleb, et ülikool toetab Eesti ajakirjanduse kestma jäämist ühepoolselt, kuna riigi käest ülikool selle tarvis raha ei saa.

Ühiskonnale vajalike institutsioonide huvides peaksime tagama kestliku ja kvaliteetse ajakirjandushariduse, mis omakorda oleks pant, et eestikeelses mõtteruumis kujundavad infovälja professionaalsetest kriteeriumidest lähtuvad ajakirjanikud.

Ajakirjandust peetakse traditsioonilises käsitluses ju neljandaks võimuks, ühiskonna valvekoeraks, mille ülesanne on jälgida kriitiliselt poliitilise ja majandusliku võimu teostamist. Paljuski tähendab see sõltumatust, erapooletust, info selekteerimise ja kõigi osaliste ärakuulamise oskust ning kriitikameelt. Need on omadused ja oskused, mida ajakirjanikult ka vastavuses Eesti ajakirjanduskoodeksiga eeldatakse.

Näiteks kui ajakirjanikke õpetatakse kommunikatsioonijuhtidega (TÜ), siis tulevase töö sisu ja iseloomu poolest on need kaks eriala täiesti vastandlikud: ühed peaksid ühiskonnas toimuvasse suhtuma kriitikameele ja kitsaskohti otsiva huviga, teiste ülesanne on võimalikult tulemuslikult ja laialdaselt edasi anda tööandja sõnumit. Värske nüüdismeedia õppekava (TLÜ) koosneb viiest erialamoodulist: meediakultuur, meediamajandus ja -juhtimine, ajakirjandus, teleoskused ja teletootmine.

Kindlasti ei tule laiapõhjalised teadmised ja mitmekesine oskustepagas kahjuks ning küllap vajab iga õppekava ja eriala aeg-ajalt kriitilise pilguga ülevaatamist ja värskenduskuuri, kuid mööngem – klassikalist ajakirjaniku identiteeti ei pruugi ühendkavad anda.

Kas ja kuivõrd peegeldab eriala käekäik ajakirjanikuameti prestiižikust,2 üldse ajakirjanduse arengut ning meedia rolli ühiskonnas? Halliki Harro-Loit ja Ragne Kõuts-Klemm on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kontekstis juhtinud tähelepanu asjaolule, et majandussurve võib ajakirjandusele olla ohtlikum kui poliitiline.3

Paljuski peituvad kujunenud olukorra juured ajakirjanduse senises rahastamismudelis. Paradoksaalselt ei ole ajakirjandus valdkond, mille tuumaks on info edastamine, suutnud infotehnoloogia ajastul jätkusuutlikku arengumudelit leida, vaid hoopis senise (tõe)monopoli ja sissetulekud kaotanud. Valusalt mõjutas Eesti väljaandeid 2008. aasta majanduskriis, mil erameedia kaotas kuni 75% senisest sissetulekust.

Digitaalmeedia pealetung on kahandanud paberajakirjanduse tellijaskonda, ühismeedia platvormide tulek on ümber kujundanud nii inimeste meediatarbimise kui ka reklaamituru. Ajakirjandus on panustanud portaalide klikijahile, digitellimuste müügile ja artiklite maksumüürimisele ning üha kaugenenud klassikalisest ajakirjandusmudelist. Ning kuigi ajakirjanike eetikakoodeks sätestab, et ajakirjanik peab olema sõltumatu ega tohi edastada sõnumit, mis on kellegi huvides ja mille levitamise eest huvitatud isik maksab, siis sisuturunduslik või toodet/teenust tutvustav sisu on aina mahukam trüki-, kuid eriti digitaalmeedias.

See on viinud olukorrani, kus leidub meediakanaleid, kes müüvad uudistesaatesse klippe omasisu pähe ning vohab uut laadi sisuturundus, kus kontserte ja spordiüritusi korraldavad meediafirmad reklaamivad neid lõpmatult oma väljaannetes. „Elame ajastul, kus meediamajad on andnud käe sisuturundusele ning ajakirjandus on rakendatud vankri ette, mida juhib äri,“ kirjeldab olukorda Merilin Pärli (ERR).4, 5

Indrek Ibrus pakub teistsugust vaatenurka: „See on laiem trend, mis seondub meediaettevõtete ümberprofileerumisega nn elamusmajanduse ettevõtteiks. Selline areng võib olla klassikalise ajakirjanduse vaates probleemne, aga kindlasti on see innovatsioon, mis tänases ökosüsteemis kindlustab neile kindlama jalgealuse.“

Nii Ibrus kui Ragne Kõuts-Klemm kinnitavad vajadust meediapoliitikat uuendada. Kõuts-Klemmi arvates peab selleks, et ajakirjandus oleks edaspidigi demokraatliku ühiskonna toimimise tugi, vaja täielikult muuta ajakirjanduse ja riigi vaheliste suhete käsitust.

1 Greete Palmiste, Tartu ülikooli eelarvesüsteem tekitab küsimusi rahajagamise läbipaistvusest – ERR; 29. III 2016.

2 Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) andmetel töötab liidu liikmeslehtedes kokku 747 ajakirjanikku ning toimetuse töötaja keskmine kuutasu on 939 eurot. EALL, Eesti ajalehetööstus 2016, eall.ee/ajalehetoostus/index.html

3 Halliki Harro-Loit, Ragne Kõuts-Klemm, Kesk- ja Ida-Euroopa ajakirjandus surve all – Sirp, 9. XII 2016.

4 Merilin Pärli, Seisus kohustab – ERR, 18. I 2018.

5 Merilin Pärli, Uus praktika: meediamajad korraldavad kontserte ja tennisematše – ERR, 18. I 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht