Sulev Vahtre 7. VII 1926 – 31. VIII 2007

Igaviku teele on läinud Tartu ülikooli ajalooprofessor Sulev Vahtre, möödunud poolsajandi Eesti mõjukamaid ajaloolasi ja õpetajaid. Ülimalt mõtestatud tegevus Eesti ajaloo uurija ja tutvustajana tegi temast laialt tuntud ja hinnatud teadlase mitte ainult meil vaid ka kaugel väljaspool Eestit. Pärit sügavate juurtega Laiuse kandi talupojaperest Põhja-Tartumaal, saatis teda sealt kaasa saadud rahvuslik-kristlik vaim, talupoeglik tarkus ja vintskus, millega liitus Tartu ülikoolis aegade kiuste elus püsinud iseseisvusmeelne ajaloonägemus ja tõsiteaduslik suhtumine ajalukku. Kõik see kujundas temast isiksuse, kellele oli tähtis või­malikult selge ja moonutamata pilt oma rahva nii kaugemast kui ka lähemast minevikust. Mõistes oma ajastu ühe selgepilgulisema ja kindlasihilisema õpetlasena ajaloo ja poliitika tihedat seost ja tingitust, sai temast üks mõjukamaid Eesti iseseisvusidee ja omariikliku mõtteviisi edasikandjaid, kelle roll ilmnes eriti selgelt murrangulistel aegadel, mis viisid Eesti iseseisvuse taastamise ja riikliku ülesehitamiseni. Koos paljude oma õpilastega, kellest mitmed, nagu Mart Laar, Lauri Vahtre, Tõnis Lukas, Indrek Tarand jt tõusid uue Eesti poliitiliste liidrite hulka, osales Sulev Vahtre tuleviku nimel võitluses ajaloo pärast.

Teadlasena paelus Sulev Vahtret eesti talurahva kui tänapäevase rahvuse selgroo võitlus oma vabaduse eest, alates muistsest vabadusvõitlusest kuni sihile viinud riikluse loomiseni, rahvastikulooline areng ja rahva vaimumaailm läbi allasurutuse sajandite, tema kiriku- ja koolimeestest valgustajate tegevus rahva ärksa ja edenemisvõimelisena hoidmisel.

Olnud 1955. aastast kuni emeri­tee­rumiseni 1993. aastal Tartu ülikooli ajaloo-osakonna õppejõud, püsisid tema sidemed kolleegidega töised ja tulemusrohked ka hiljem, nii juhendaja kui ka suuremate teadustööde ja üldkäsitluste algataja ning elluviijana. Sulev Vahtre on selle pika aja jooksul õpetanud ja mõjutanud mitut põlvkonda ajaloolasi, andes nii paljudele sügavate teadmiste kõrval edasi rahvuslikku kindlameelsust, inimlikku korralikkust ja eneseteostuse indu ka kõige raskemates oludes.

Sulev Vahtre kui ajaloolase kreedona kõlagu siin tema sõnad Eesti Vabariigi elutöö teaduspreemia laureaadina peetud ettekandest “Eesti ajalugu ja tänapäev” Eesti Teaduste Akadeemia üldkogul 10. novembril 2004. aastal: “Eriarvamused ja diskussioonid on need, mis ajaloo tundmist edasi viivad – eeldusel, et need rajanevad tõsisel vastutustundlikul uurimistööl ja korrektsel arvamustevahetusel. Edasi ei vii ajaloo rakendamine päevahuvide teenistusse, eneseupitamine, sensatsioonitaotlused, püüded iga hinna eest teiste tehtud ja tehtavat tööd maha teha ja naeruvääristada. Eesmärk ei pea olema tingimata ajaloo ümberkirjutamine. Ma ei jaga ka arvamust, et iga põlvkond kirjutab oma ajaloo. Küll peab eesmärk olema seni tehtu kriitiline läbikaalumine, allikate jätkuv analüüs, uute allikmaterjalide käibesse toomine, uurimismetoodika täiustamine ja kõige selle alusel teadmiste laiendamine ja süvendamine.”

Sulev Vahtre oli võrratu isiksus, keda iseloomustas tasakaalukus ja kindlameelsus, osavõtlikkus ja sõbralik huumorimeel ning seltskondlikkus liidus tähelepanuväärse spordiarmastusega. Kõik see aitas tal kujundada enda ümber tuumikuid, mida iseloomustas aatelisus, ühtekuuluvustunne ja ettevõtlik vaim – olgu see siis ajaloo-osakonnas, kitsamates seltskondades või suuremates ühendustes nagu Eesti Üliõpilaste  Selts. Selle eest on tema õpilased, kolleegid ja kaasvõitlejad Sulev Vahtrele südamest tänulikud.

Sulev Vahtre kui teadlase, õpetaja ja kodaniku teeneid on märgitud paljude tunnustustega, millest tõusevad esile kolm: 1997. aastal andis Eesti Vabariigi president Sulev Vahtrele riikliku tunnustusena III klassi Riigivapi ordeni, kõrgeima kodanikutunnustusena valis Tartu linnavolikogu ta 2000. aastal Tartu linna aukodanikuks ja 2004. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi elutöö teaduspreemia.

Sulev Vahtrest jääb järele sügav jälg ja mõjukas pärand.