Psychoterror kütab sauna puudetagi kuumaks

Hanno Valdmann

Õhtu Valgas  

Kui ma kümme läbi rokiklubisse jõuan, mängib Valga oma bänd No Fun parajasti viimaseid lugusid. Aktiivsem rahvas hüppab, muist istub seina ääres, paistab üksik tõsipunkarihari.

Lava kohale talale on kirjutatud suurelt “WELCOME TO VALGA”, minu arust võinuks seal olla “WELCOME TO FUCK”, kuid see on maitse küsimus.

Tavaliselt olen ennem julgust võtnud, nüüd ajan teega läbi. Varasemate kordadega võrreldes tundub saund vaiksem, see on vanainimese kõrvadele hea. Seinu katavad mustad plaadid, heliisolatsioon.

No Fun lõpetab Kino kaveriga “Mama anarhia”. Vaheajal teeb igaüks, mida heaks arvab, muljetab või passib niisama. Kostub lätikeelset jutuvada, vaatan, koridoris on punt lõunanaabreid. Juttu ajama ei lähe, kuigi lätlased mulle meeldivad.

 

Psychoterror

Südaööl saabub Psychoterror. Poole kaheteist paiku sõitis mingi limusiin mööda, aga – valehäire, nii kõrgele nad pole jõudnud. Freddy on võtnud ja mõne nädala taguse Tartu kontserdiga võrreldes (kus mina olin) tuntavalt ekstaatilisem.

Laiv on võimas. Ülejäänud muusikud on kained, mängivad pilli. Aga kõigil pole väiksel laval ruumi ka esineda. Kui punt mõnes loos hetketi tagant ära kaob, aimdub Freddy a cappella hääles bluusisugemeid.

Igaüks saab oma osa: “Truba ja Merca on ammu ju kirjandusõpikutes sees, aga siit tuleb see kuradi fuck my ass see kuradi esteet…”

Kõlama hakkab “Esteet kusipea”. Asi ei anna rahu, pärast lugu pöördub Freddy rahva poole lühikese lisaselgitusega: “Veel kord kordan üle: kes hakkas bändi tegema, et saada… t… mind võite küll välja visata.”

 

Laulge kaasa

Paks fännitar pääseb poolenisti lavale refrääni kaasa karjuma: “…ja ma tunnen liha ja ma tunnen iha ja ma tahan tappa, tahan tappa sind…”  Kui turvad ta pisut kaugemale tirivad, on tütarlapse silmad täis suurt kurbust.

Istuda iidoli jalge ees ja temale alt üles vaadata. Läita sigaret, mille ta on sinult küsinud. Juua ühest pudelist. Ülesköetud publikumi liikmeid kukub aeg-ajalt, paar noormeest teevad kukepoksi. Keegi kannatada ei saa, kuigi põrandal on kiviplaadid maas.

Freddy rabeleb kümne eest. Poole esinemise peal lendab ült päevinäinud kuub, eest närune lips, siis meremehesärk, higi voolab kõigest hoolimata.

Pärast lõpulugu lahkuvad grupi kolm liiget lavalt, “lisapalana” tuleb ühisjämm Freddy versus Publikum. Paar meest saavad läbi mikri häälesoont proovida.

Offspring pannakse peale, korraldajad annavad mõista: aeg on otsad kokku tõmmata. Kell on vist kaks öösel, aga see pole veel kõik.

 

Väike vestlus- ja viinaring austajate ringis

Ülisiiras ja kaunis sõstrasilm piirab Freddyt, tal on natuke kahju, et kõik laulud ei kõlanud ehevihaselt. Tütarlaps on seisundis, pisut hiljem löön talle kogemata küünarnukiga rindu. Vabandan. Talle see vist meeldib.

Üks jobu (anna andeks, palun) peab mind bändi liikmeks ja lunib alandlikult autogrammi (varem on Freddy teda pikalt piinanud). Ma pole kade, las jääda minustki  talle mälestus. Liba lisaks soovitab kõrvalt. Kirjutan. Laululehele.

Eesruumis magab mingi Tõrva kutt, okserida suust väljas. Ülejäänud rahvas on enamvähem ornungis, osaliselt väsinud. Vahepeal on viinapudel kadunud, paks neiu küsib, ega näinud pole. Viitan prügikastile, kuid seal on vaid tühi taara. Kuskil tagapool vist.

Lahkun. Sajab laia valget lund, rebin teadetetulbalt mälestuseks kontserdiplakati. Järgmisel hommikul haisevad riided suitsu järele, aga tunne on hea.

– – –

Selgituseks. Psychoterror on legendaarradikaalne Eesti punkbänd, alustas tegutsemist aastal 1991. Laulab Freddy, trummidel Liba ning kidrat panevad Uims ja Mozg. Esines reedel, õigemini juba laupäeval (kaks nädalat tagasi – toim), Valga rokiklubis. Kino – Vene kultusgrupp, mille liider Viktor Tsoi hukkus 15. augustil 1990 autoõnnetuses Riia lähedal. Truba on mõistagi Tõnu Trubetsky, Vennaskonna laulja ja punkpoeet, ning Merca Merle Jääger, Vanemuise näitlejatar, punkpoetess. Offspring – hoogne USA poppunkansambel.