JEVGENI VLASSOV (9. XI 1926 – 29. XI 2005)

Eestimaa näitlejate perest on lahkunud Jevgeni Vlassov, siinse Vene draamateatri avaraima andelaadiga loovisiksusi, kelle enam kui pool sajandit kestnud tööle tegi ootamatu lõpu vähihaigus. Tulnud 1953. aastal suunatuna Moskvast peaaegu üheaegselt legendaarse Oleg  Striženovi ja samuti siin oma sisuka elutöö teinud Anastassia Bedredinovaga, saigi võimalikuks, et need rahvakunstnikud kandsid selle teatri püsiväärtusi aastakümneid. Tulid nad Vahtangovi koolkonnast, Štšukini-nimelisest Moskva kõrgemast teatrikunstikoolist, kus on õppinud ka Mihhail Uljanov, Rolan Bõkov ja Juri Katin-Jartsev, keda maailm tunneb nii teatri- kui filmiloome eredate tähtedena.

Sümboolsena kerkib nüüd esile Jevgeni Vlassovi sõnum oma 70. sünnipäeval, A. Ostrovski “Talentide ja austajate” lüürilise kangelase, teatrisuflööri ja lavastajaabi Narokovi monoloog:  “Olen õnnelik, et mulle on antud võimalus teha tööd, mida armastan”. J. Vlassovi isikuveendumus ja publiku äratundmine ühinesid. Aeg jäi seisma ja suubus aplausiks…

Aplodeerida saame J. Vlassovile tema Indrek Paasi eest V. Panso – A. H. Tammsaare “Armastus ja elu” (1959), mida näidati suurriigi päevil kesktelevisioonis. J. Vlassovi ja tema kauase lavapartneri A. Bedredinova  nimi on seotud buketiks, kus on koht “Libahundi” Margusel, “Tabamata ime” Leo Saalepil, Vilde “Side” lavastusel. Ei saa unustada ka teisi meistritöid: Shakespeare’i Oberoni, Dostojevski “Vendade Karamazovite” Dmitrit, Gogoli Linnapealikut, ajastu murrangulist Platonovit “Ookeanis”, laulikut Val Xavieri (“Orpheus laskub põrgusse”),  Ostrovski Ivan Groznõid jne

Sügavust, veendumuslikkust ja dünaamikat, jäljendamatut mehisust ja kestvusjõudu ning pedagoogitöö lavatarkust me ei unusta.

Tänu ja sügavaim kummardus Maestrole, kelle pikk päevatee lõppes Metsakalmistu mändide all talvekuu saabudes.

Eesti Teatriliit, Eesti Näitlejate Liit, Vene Teater, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum