Eesti ja balti ning viimaks ka saksa ajaloolane

Heinrich Bosse

Indrek Jürjoga tutvusin ma 1989. aasta septembris. See oli ilmatu pika aja järel esimene eesti ja saksa ajaloolaste ühiskonverents Tallinnas ning see oli sügis, mil algatati uusi asju, teadmata, kuhu kõik välja viib. Meie eesti sõbrad olid igatahes lootusrikkad. Ma ütlen – meie eesti sõbrad, sest nii südamlik oli vastuvõtt, nii suurejooneline oli Baltisaksa Kultuuri Seltsi Eestis hoolitsus meie eest, nii avameelsed olid kõnelused – ja kes siis ühisel saunalaval ikka riides  räägib? –, et see soojendas lausa südant. Noorte sõnavõtjate seas Eesti Teaduste Akadeemia Rüütli tänava Ajaloo Instituudist torkas Sirje ja Jüri Kivimäe kõrval silma ka üks pikk sale lapsenäoga noormees. See, mis ta enese arvas olevat, kõlas otsekui manifest: „Esmajärjekorras olen ma eesti ajaloolane, teisalt olen ma balti ajaloolane ja viimaks olen ma ka saksa ajaloolane”. Need Indrek Jürjo sõnad olen ma üles kirjutanud ja meelde jätnud. 

Tallinna konverentsi teemaks oli „Valgustusaeg Venemaa Balti provintsides” ning Suure Prantsuse revolutsiooni juubeliaastal oli see nii Eesti, Baltikumi, Saksamaa kui ka Euroopa teema. Indrek Jürjo tutvustas tookord August Wilhelm Hupeli (1737–1819) filosoofilisi ja teoloogilisi vaateid ning rääkis kolmveerand tundi täiesti iseenesestmõistetavalt eesti laste leeritamisest ja Liivimaa kiriku struktuurist, tõsiusklikkusest ja ateismist, raamatute lugemisest ja  kirjutamisest, kaasa arvatud sellised autorid nagu Moses Mendelssohn ja Voltaire. Tagasivaates oli see ettekanne üks neid energilisi algatusi, millega Indrek Jürjo asus piirama ja ühtlasi piiritles oma ajaloohuvi põhilist objekti, pastor August Wilhelm Hupelit. Oli ju nimetatud pastor olnud ikkagi väljapaistev kirjamees, kelle koht valgustusajal ei selgu Euroopa avaliku elu konteksti ja esmajoones muidugi „suurt kirdesaksa suhtlusruumi” (Heinz Ischreyt) tundmata. Just  seetõttu viis Indrek Jürjo end hoogsalt kurssi tollase avalikkuse aluste ja eeldustega, kirjutades Tartu vanimast ajalehest (1989), lugemisseltsidest Balti provintsides (1990/91), ajakirjadest nagu Hartwig Ludwig Christian Bacmeisteri Russische Bibliothek (1994), klubidest valgustusaja Tallinnas (1997) ja raamatukaubandusest sealsamas XVIII sajandil (1998). Kõik need eel- ja kõrvaltööd päädisid lõpuks Jürjo suures monograafias, mis oli mõeldud nii  eesti kui ka saksa lugejale ja ilmus seetõttu kahes keeles: „Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819” (2004) ja „Aufklärung im Baltikum. Leben und Werk des livländischen Gelehrten August Wilhelm Hupel (1737–1819)” (2006). Nagu juba pealkirjast näha, on tegu eeskätt isikulooga. Hupel oli Tüüringist sisserännanud teoloog, kes saavutas oma elu jooksul nii kõrge tunnustuse, et talle pakuti viimaks Liivimaa kindralsuperintendendi (ehk protestantliku  piiskopi) ametikohta, mille ta aga tagasi lükkas.

Peatükk Põltsamaa pastoraadi sissetulekuist on musternäide, kuidas käsitleda saksa vaimulikkonna sotsiaalajalugu. Üksikisikust lähtudes jõuab Jürjo nii Hupeli sõpru ja kirjasõpru kui ka vaenlasi kaasates Liivimaa valgustusaja peene ühiskondliku võrgustiku vaatluseni. Jõuliselt edendas Hupel kohapealset kirjanduslikku suhtlust, rajades Riia kirjastaja Hartknochi toel pikaealise lugemisseltsi, mida ta ise juhatas. Nii  tegutses pastor, kel polnud huvi avaldada jutlusi või hingekosutuslektüüri, otsekui levimehhanism, olles algatav ja keskne kuju uute ja vanade teadmiste laialijagamisel. Hupel, nii nagu Indrek Jürjo seda Saksamaalt sisserännanut mõistab, ei kuulu ei sakslastele ega baltisakslastele, ei eestlastele, lätlastele ega venelastele – ta kuulub kogu Balti regiooni. Tema kuulsus põhineb eeskätt koduloolistel raamatutel („Topographische Nachrichten von  Lief- und Ehstland”, 1774–82) ja ajakirjadel (Nordische Miscellaneen, 1781–98). Neis leiduvaid lõputult mitmekesiseid teateid on Jürjo asjatundlikult osanud hinnata ja – mis veel tähtsam – need raamatukaubanduse ja ajakirjanduse ajaloo konteksti asetanud; ajakirjade peatüki juhatab sisse ülimalt väärtuslik „Ülevaade baltisaksa ajakirjandusest 18. sajandil”. See on õigupoolest Jürjo teose alusvalik: tähtis pole mitte ainult informatsioon, vaid ka selle kontekst; tähtsad  pole mitte ainult vaated, veendumused ja mentaliteet, vaid ka nende majanduslik ja institutsiooniline põhi.

Sellises tõeliselt avaras raamistuses omandab selgemad piirjooned ka Hupel kui vahendaja kogu oma valgustatud avatuses ja valgustamata piiratuses, see talitaja „mittesaksa” talupoja ning saksa maa- ja majaomaniku, õpetlasvabariiki kuuluva haritlase ja iga huvilise lugeja – ning mitte just viimases järjekorras ka Saksamaa ja Venemaa vahel. Ühelt poolt publitseeris  ja retsenseeris Hupel Saksa raamatuturu jaoks, nimelt Friedrich Nicolai ajakirjas Allgemeine Deutsche Bibliothek, valgustuse avalikus infovahetuspunktis – teiselt poolt aga kirjutas ta Vene riigist, mille osaks olid ka Läänemere provintsid, nii omaenda kui ka võõrastes väljaannetes, ning loomulikult ikka ja jälle Allgemeine Deutsche Bibliothek’is. Teatud mõttes on ju iga hea ajaloolane aareteotsija, kes tahab peidetud varandust päevavalgele  tuua, olgu selleks siis kas arhiivist leitud käsikirjalised dokumendid või unustatud raamatud, mis tolmunud riiuleil aastasadu oma lugejat on oodanud. Indrek Jürjo igatahes oli säärane aareteotsija ja jäi selleks ka arhivaarina. Ühte neist aardekambreist, nimelt Eesti Ajaloomuuseumi arhiivi on ta saksa lugejale üksikasjalikult kirjeldanud („Jahrbuch des Bundesinstituts für ostdeutsche Kultur und Geschichte”, 1993). Nii selle kui ka mõne teise arhiivi kohta  andis ta oma välismaalastest kolleegidele juhatust lahkelt ja kerge irooniaga, jagades oma teadmiste lambist sõbralikku valgust. Et saada ülevaadet Lätis leiduvaist avaldatud ja avaldamata ürikuist, omandas ta sihipärase tööga läti keele ja kujunes nõnda sõna tõsises mõttes balti ajaloolaseks.

Et sellest kangekaelsest aareteotsija-innust pisut aimu anda, meenutatagu vaid üht detaili. Oma varases ettekandes 1989. aastast teeb  Jürjo juttu ka Hupeli ja kindralsuperintendent Lenzi vahelisest vaidlusest, kahetsedes, et selle kohta on siiani nii vähe materjali (ettekanne ilmus konverentsikogumikus, mille Jürjo ise koos Otto-Heinrich Eliase, Sirje Kivimäe ja Gert von Pistohlkorsiga 1996. aastal välja andis). Oma Hupeli-raamatus pühendab ta väitlusele kolm lehekülge, lastes vastuolul valgustaja Hupeli ja kirjanik Lenzi tõsiuskliku isa vahel teravalt esile tulla. On’s see kiriku- või isikulooline pisiasi?  Ei, see on puhas valgustus: see, kuidas omaenda tegutsemisväljal, kiriklikus elus, laguneb sammhaaval valitsev kiriklik-protestantlik kultuur, millesse ilmalik kultuur tungib põllumajandusliku edenemisidee tähe all, kartmatu filosoofilise mõtiskelu ning luulelise ja kauniskirjandusliku kirena. Isa ja poeg Lenz, Christian David ja Jakob Michael Reinhold, toovad selle pingevälja esile nii-öelda väikeformaadis, liigutava perekonnadraama raames: siin on nii tõsiusklik patriarh, kes peab kirjandust mängitsemiseks, kui ka andekas poeg, kes järgib oma sisekutset, ilma et suudaks oma isast vabaneda. Ka selle vastu oskas Indrek Jürjo huvi tunda, astudes teadja ja ühtlasi teadmishimulisena kirjandusteaduse valda. Juunis 1992 kõneles ta üleüldse esimesel Lenzi kongressil, mis Saksamaa pinnal toimunud, Lenz vanema maailmavaatest. Uurimisreisil Halles avastas ta kirjad, mis Christian David Lenz oli äsja Liivimaalt  välja rännanud teoloogina saatnud Halle vaeslastekodule. Ta avaldas need koos minuga „Lenz-Jahrbuch’is” (nr 8-9, 1998/99). Hariduselt pigem germanist kui ajaloolane, õppisin ma Indrek Jürjoga koos töötades vanu käsikirju lugema, aga õppisin ühtlasi seda, kui palju visadust see nõuab. Riia konverentsil „Herder ja tema aja Baltimaade saksakeelne kirjandus” (1994) näitas Indrek Jürjo mitmele osavõtjale üksteise järel üht loetamatut kirjakohta, kuni  viimaks välgatas õhus õige lahendus. Ühe teise Vene Teaduste Akadeemia arhiivist pärit kirjaleiu, mis heidab valgust isa ja poja Lenzi hilissuhetele, publitseeris ta „Lenz-Jahrbuch’is” (nr 13-14, 2004/2007).

Juunis 2006 toimus Riias taas konverents ning sedapuhku oli teemaks „Balti kirjandus Goethe ajastul”. Indrek Jürjo oli Eesti Ajalooarhiivis, Eesti Ajaloomuuseumis ja Riia Akadeemilises Raamatukogus avastanud valgustusaja  koolipoliitikat puudutavaid unustatud tekste ning pidas ettekande kirjanduselu institutsioonilistest alustest ja koolist pealkirja all „Haridusreformid ja -diskussioonid XVIII sajandi viimase kolmandiku Tallinnas”. See ettekanne on trükivalmis kujul üle antud, aga tema avaldamist Indrek Jürjo silmad enam ei näe. Meie, selle raamatu toimetajad, otsustasime konverentsikogumiku pühendada Indrek Jürjo mälestusele. Jäägu see meenutama uurijat, kes  tundis Baltimaade XVIII sajandi ajalugu igas tema aspektis nagu vaid vähesed teised, ning kes oskas oma teadmisi sügavalt delikaatsel viisil alati ka laiendada ja edasi anda. Aga et ei jääks muljet, nagu oleks meid ühendanud vaid XVIII sajand, olgu mainitud veel üht seika. Kui me kahekesi kord Tallinna raamatupoodides tuhnisime, tõstis Indrek Jürjo kõrgele õhku äsja Tartus ilmunud raamatu, esimese köite Otto Wilhelm Masingu kakskeelse  väljaandena avaldatud kirjadest Johann Heinrich Rosenplänterile aastail 1814–1832 (1995). „Kas tunned seda?” küsis ta. „Ei,” pidin ausalt tunnistama. „See peab sul olema,” ütles ta, „see peab olema igal balti ajaloolasel.” Ja ta kinkis mulle väljaande esimese köite ning edaspidi kõik järgmised, nii nagu nad ilmusid – 1996, 1996, 1997 –, kõik neli köidet kuni lõpuni välja.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud  Jaan Undusk

Dr Heinrich Bosse on sündinud 1937. aastal Riias ning töötanud aastail 1973–2002 Freiburgi ülikoolis. Tal on tihedad sidemed eesti ja läti ajaloolaste ning filoloogidega, ta on esinenud paljudel Baltimaade teaduskonverentsidel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht