Sõprus sõgesikuga

Kaasajooksmine USA välispoliitiliste avantüüridega kahandab Eesti võimalusi kodule lähemal.

KAAREL TARAND

Võistluses USA parima sõbra tiitli pärast jätkab Eesti heal positsioonil. Esikoha lootus pole kadunud, nagu kinnitas välisminister Urmas Reinsalu teisipäeval ka riigikogule, kui arutati riiklikult tähtsa küsimusena Eesti välispoliitika suundi. „Atlandi-üleste suhete tugevdamine ja kahepoolse koostöö intensiivistamine USAga on Eesti oluline eesmärk,“ kinnitas minister. Selles väites on peidus vihje, et Euroopa hoiak USA käitumise suhtes maailmaareenil Eestit ei rahulda ja eelistame ühistegevuse asemel soolosid. Lausa selliseid, et jätavad kõrvaltvaatajale innuka pugemise mulje, mis on korraga alandav ja eesmärgitu. Kahtlustavam vaim võiks ka küsida, et millega ja kuidas USA Eestit (nagu ka mõnda muud meie piirkonna hirmunud väikevenda) šantažeerib.

Paraku ei paistnud suhted USAga saadikuid huvitavat ja Marina Kaljuranna asjalikud küsimused sel teemal ajalehes Postimees1 jäid hüüdjaks hääleks. Nii pääses välisminister selgitamast, kuidas käivad tema meelest kokku jõupingutused ÜRO julgeolekunõukogus rahvusvahelisel õigusel ja reeglitel põhineva maailmakorra kindlustamiseks ning süvasõprus selle korra peamise purustajaga. Üheski maailmajaos ei arvata kriitikavabalt, et USA aktsioonid, sh sõjalised, oleksid Donald Trumpi võimu ajal maailma rahu ja turvalisust juurde toonud.

Nädala lõpul saame sellest rohkem kuulda, kui maailma tipud kogunevad julgeolekuteemalisele aasta tippsündmusele, Müncheni julgeolekukonverentsile. Nädala alguses avaldatud konverentsi iga-aastases aruandes2 on antud USA tegevusele igatahes hävitav hinnang – ja see ei ole poliitikute, vaid analüütikute kokku pandud seisukoht. Uut olukorda globaalses julgeoleku­korralduses nähakse seal „läänetusena“ (westlessness). Lääneilma taandumine ja kohatine puudumine pildilt on uus olukord, millega maailm peab õppima toime tulema. Ses mõttes on kahju, et arutelu riigikogus ei toimunud nädal hiljem, kui Müncheni sõnumid oleksid saanud seda raamida ja ehk inspireerinud ka saadikuid sisulisemaid küsimusi esitama.

Aruandes on USA ja Trumpi välis­poliitika kokku võetud kui sari „hooletuid valikuid, halbu tehinguid ja ohtlikke provokatsioone“. End tehingu­kuningaks tituleeriv president on Hiinaga kaubandussõda vallandades IMFi hinnangul vähendanud maailma­majanduse potentsiaalset kogutoodangut 0,8%. Majandussanktsioonid paljudele riikidele on sedavõrd sagenenud, et asjatundjate hinnangul hakkab see abinõu oma tõhusust ja tähendust kaotama. Tuumarelvade kontrolli all hoidmise ja vähendamise lepingutest loobumine annab oma panuse määramatuse kasvu ning tõstab võidurelvastumise järgmise vooru tempot. USA sisepoliitikat varjutav leppimatu lõhe tähendab ekspertide arvates välispoliitika aparaadis pikka pausi. Ja on päris selge, et USA jäetud tühimikes leiavad oma pesa väiksemad ja nõrgemate kaartidega mängijad, nagu ongi juhtunud Lähis-Idas ja eriti Süürias.

Demokraate valivad USA kodanikud on NATO suhtes läbi aastate vabariiklaste valijatest positiivsemalt meelestatud. Kui teema valijat ei huvita, võib huvipuudus tabada ka valitut. Allikas: Pew uuringukeskus

Mis oleks suure venna väikese sõbra kohus hullunud hiiglasele öelda? Praegu paistab Eesti ametivõim käivat Washingtonis kõõrutamas ühtainsat lauset: „You are a great guy – me too, tiny, but great!“ Kuidas ka ei pingutaks, ei suurenda see ei meie piirkonna ega kaugemate maade julgeolekut. Kui sobingumeistritega üldse on võimalik turvalist sõprust pidada, siis ei tohiks leppida ühepoolsete tehingutega.

Välisminister vältis parlamendis Iisraeli ja Palestiina nimetamist ning rääkis umbmääraselt USA Lähis-Ida rahuplaanist, mida Eesti valitsus andunult toetab. Raimond Kaljulaiu küsimusele vastates pidi välisminister siiski möönma, et „mitmed vastused selles initsiatiivis on kahtlemata seniste rahvusvahelises õiguses kokku lepitud põhimõtetega vastuolus“. Küsin üle: kuidas saab samaaegselt toetada rahvusvahelisel õigusel püsivat maailmakorda ning selle põhimõtteid rikkuvaid initsiatiive?

Kuid isegi juhul, kui välisministril oleks selle vastuolu ületamiseks mingi hea retsept, ei tohiks ta jätta toetuse eest vastutasu nõudmata. USA vägede kohalolek Eestis ei saa olla lõputute uute nõudmiste aluseks. Kui meie piirkonna peamine ebastabiilsuse allikas on Venemaa ja selle strateegilised relvad, siis peaks Eesti esimene ja tungiv nõudmine USA-le olema alustada Venemaaga lõppevate ja lõppenud relvastuskontrolli lepingute viivitamatu uuendamisega. Eesti mis tahes liitlastegevus kaugetes sõdades peab olema seotud eeltingimusega, et USA teeb kõik endast oleneva pingelõdvenduseks suhetes Venemaaga. Sanktsioonide keel, nagu kinnitab lähiajalugu, Venemaale ei mõju ja empaatia­võimelisel pole ka Venemaa hingeseisundit keeruline mõista.

Korporatsiooni RAND läinud aastal valminud analüüsis3 tõdetakse, et nn Nõukogude-järgses ruumis ehk Euroopa ja Venemaa vahevööndis Valgevenest Aserbaidžaanini mängivad USA ja Venemaa negatiivse summaga strateegiamängu, kus on ainult kaotajad. RANDi analüütikud on modelleerinud ka lahenduse, mis võiks kõigile kasu tuua, ehkki kompromissini jõudmiseks peavad pooled hülgama nii mõndagi senistes arusaamades. President Emmanuel Macroni viimase aja sõnavõttude järgi otsustades liiguvad ka Prantsusmaa diplomaatide mõtted samas suunas, mis tähendab, et analüütikute plaan ei pruugigi olla lootusetult elukauge kabinetilooming.

Uus on tihti hästi unustatud vana. RANDi ettepanekud suurvõimude vaheregioonis julgeolekuarhitektuuri ja majandusliku integratsiooni ümberkorraldamiseks ning sisekonfliktide lõpetamiseks toetuvad läinud sajandi blokivälisuse printsiibile. Kokkulepe, mille kohaselt USA, Euroopa Liit ja Venemaa tagaksid ühiselt Ukraina, Valgevene, Moldova ja Kaukaasia riikide neutraalsuse, oleks kõigile osapooltele majanduslikult kasulik ja teeks olukorra regioonis ettearvatavaks. Tõsi, selline kokkulepe rööviks neilt rahvastelt unistuse liituda Euroopa Liidu ja NATOga (kui see ikka on nende rahvaste, mitte üksikute poliitikute või oligarhide unistus), aga kuna lähikümnendeil on liitumine niikuinii võimatu, siis parem juba see unistus kohe kustutada ning tegutseda plaani järgi, mis tooks riikidesse rahu, rikkuse, turvalisuse ja õiguskorra. Küllap siis kunagi kauges tulevikus võib jälle liitumisjuttu ka ajada.

Eesti seisukohalt oleks sellise lahenduse suunas liikumine kahekordselt kasulik. Esiteks vabaneks riik tülikast enesele võetud kohustusest toetada kindlaid poliitilisi grupeeringuid ja arengusuundi Ukrainas ja Gruusias, sest nendega pigem mahitatakse kui leevendatakse sisekonflikte neis riikides. Ühtaegu hoitakse Venemaad sellega pidevas ärritusseisundis ja provotseeritakse Moskvat Eestis nägema agressiivset rinderiiki. Teiseks aitaks blokivälise rahu ja stabiilsuse teke vaheregioonis lepitada Venemaad viimastel kümnenditel toimunud euro­atlantiliste struktuuride (EL ja NATO) laienemise ning lõplikult fikseeritud piiride faktiga. Kaudse kasuna on tähtis ka võimalus vabastada muuks otstarbeks praegu riigikaitsele kuluv ressurss ja miks mitte valida ka praeguse riigikaitse mudeli asemel mõni teine4.

Enn Eesmaa tõi riigikogus esinedes välja, et visiidil Lähis-Itta sai Eesti delegatsioon otsesõnalise kutse endiselt Iraagi presidendilt Allawilt hakata oma kogemuste ja erapooletuse pinnalt piirkonnas rahukõnelusi vahendama. „Rahvusvahelise rahuvahendaja rolli tasuks meil Tallinnas tõsiselt kaaluda,“ märkis Eesmaa. Lootusetu ülesanne, sest kuni sõuame suurliitlasega ühes paadis, ei ole me kuidagi erapooletud. Ja kui juba rahuvahendamiseks läheb, ehk oleks siis tulusam alustada lähemate naabrite õue koristamisest kaugete seikluste asemel maailma naftakaubamajades, kus Eestil napib nii jõudu kui ka asjatundmist. Kuidas suur sõber me uutele pakkumistele võiks reageerida, ei tea kunagi ette, aga kui ei proovi, ei saagi teada.

1 Marina Kaljurand, Segaste seisukohtade aeg. – Postimees 11. II 2020.

2 Müncheni julgeolekuaruanne 2020, https://securityconference.org/en/publications/munich-security-report/

3 A Consensus Proposal for a Revised Regional Order in Post-Soviet Europe and Eurasia. RAND Corporation, 2019.

4 Viljar Veebel, Kas Balti riigid on kaitsevõime arendamisel Venemaa silmis veenvad? – Diplomaatia, november 2019, nr 195.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht