Sõjajärgsete valikute aeg

Euroopa ei pääse sellest, et peale sõprade tuleb hakata rahastama ka kapituleerunud vaenlast.

KAAREL TARAND

Mida teha, kui ühel päeval on su õuel linnatäis sõjavange? Korrata ajalugu? Fotol Saksamaa sõjavangid Kiievi tänavatel.

Liepaja1941 / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Ühel päeval – ja mitte kauges tulevikus – Venemaa selle jubeda sõja kaotab, Putiniga või ilma. Jõukas ja vaba maailm on juba tõestanud, et ollakse valmis Ukrainat uuesti üles ehitama. Just materiaalsel poolel suudetakse kõik purustatu, olgu elumajad või haldushooned, sillad, maanteed või sideliinid, kiiresti taastada. Mitte küll nii kiiresti, kui need purustati, kuid mõne aastaga kindlasti – selleks on olemas raha, tahe, oskused. Ukraina rahva hingetraumade silumine tõotab võtta kauem, aga nagu on tõestanud kõigi seniste sõdade ellujäänud, tullakse sellegagi tasapisi toime. Kolme inimpõlvega saab igastjast ennemuistne jutt.

Jääb siiski rida küsimusi, millele nii lihtsat lahendust ei ole. Üldrahvalikus emotsionaalses kõrgepingeseisundis ei pruugi ka demokraatiamaade valitud juhid langetada parimaid otsuseid nii iseenda kui ka antud juhul eeskätt Venemaa tuleviku kohta. Ukraina osas on optimism õigustatud, Venemaa suhtes aga on valida ainult riskantsete, töömahukate ja kulukate stsenaariumide vahel, kusjuures seda kõike peab saatma suuremeelsus, milleks aga hetkel ühegi maa elektoraat tellimust sisse ei ole andnud.

Esimene ja kiireloomuline küsimus on, mida teha Ukraina territooriumil kapituleeruvate Venemaa relvaüksustega. Kas lubada neil minna kodumaale tagasi koos oma varustusega või ilma? Õige oleks kogu tehnika ja vanametall Ukraina tööstusele taaskasutatavaks tooraineks anda. Aga mida teha nende kümnete tuhandete sõjaväelastega, kes eeldusel, et Moskva võimukorraldus niipea ei muutu, keelduvad kodumaale naasmisest teadmises, et seal ähvardab neid vangla või koonduslaager riigireetmise eest? Pole kuigi usutav, et ükski lääneriik oleks valmis neile põgeniku staatust andma ja neid pikaajalisele kostile võtma.

Teiseks, sanktsioonid. Isegi kui Venemaa peaks peatselt kapituleeruma ja seetõttu saaks hakata ka sanktsioone järjest tühistama, on sanktsioonide mõju majandusele pikaajaline. Kui Venemaa majandus peaks sanktsioonide mõjul näiteks kahanema kiiresti poole võrra, siis ei ole seal millegi eest ülal pidada praegugi näruses olukorras meditsiini-, haridus- ja tervishoiusüsteemi ning need varisevad kokku. Kaos missugune, ent eeldatavasti ei vii see kodusõjani, kuid piirkondlike tsiviilrahutusteni ikka. Ja kes jaksab, püüab põgeneda. Ukrainlaste aitamiseks on praegu kõik valmis ja kui nende maal rahu taastub, naaseb enamik neist kodumaale esimesel võimalusel. Aga kujutlegem hetkeks, et millalgi ühel kaunil sügispäeval on meil Narva piiripunktis 100 000 kaosesse paiskunud Peterburi elanikku, ikka õnnetud ning hädas naised ja lapsed, mitte õnneotsijad. Kui paljudele neist jaguks meie kaastunnet, raha ja korraldavat energiat? Või anname oma relvakandjatele loa tulistada igaüht, kes mis tahes vahenditega Narva jõge ületama hakkab? See ei oleks muidugi mingi Eesti unikaalne probleem: kaos Venemaal täidaks põgenikega kogu Venemaa Euroopa-osa pika piiri ning oma osa saaksid kõik naabrid Soomest Kaukaasiani.

Seega, milline ka ei oleks lääne plaan üksikasjades, igal juhul peab eesmärgiks olema massilise väljarände ärahoidmine, mingigi mõõduni elamisväärsete tingimuste säilitamine Venemaal. Putin on ka ise öelnud, et üks hea ja funktsioneeriv slaavi riik saab olla ainult denatsifitseeritud ja demilitariseeritud riik. Saksamaa ajaloonäite järgi tähendab see Vene riigi kiiresti relvitustamist ja vajadusel korrahoidmiseks ajutiste okupatsioonivägede, tänapäevases sõnastuses rahuvalveüksuste paigutamist Venemaale. Samaväärse tähtsusega, kuid hoopis keerulisem on kujundada uus mõtlemine aastakümneid igapäevases ajupesus veetnud Venemaa elanikele. Kas maailm on võimeline välja mõtlema vene rahva jaoks täiesti uue rahvusloo, mis ei tohi kindlasti olla päris vaba kollektiivsest süüst ja meeleparanduse vajadusest, aga sisaldab ka mingeid positiivseid elemente, mida Venemaa ajaloost on paraku vähe leida?

Omaette häda on, et Venemaal ei ole ette näidata ühtki edukate reformide kogemust. Kuna kõik reformaatorite katsed Venemaast normaalne, inimest austav riik kujundada on seni lõppenud läbikukkumisega, miks peaksid sealsed inimesed uskuma, et sel korral läheb teisiti. Veider küll, Venemaa rahvas on uskumatult võimekas taluma mitme­suguseid täiesti mõttetul eesmärgil neile kaela valatud kannatusi. Kuid iga kord, kui maad soovitakse reformida ilma vägivallata ja sihiga pärast ajutiste raskuste ületamist jõuda suurema heaolu ja vabaduseni, ütlevad venelased: ei, seda me küll ei talu. Nii läks tsaaririigis, nii läks ka 1990ndatel, mil reformide positiivseid tulemusi ei jaksatud ära oodata, vaid hääletati need maha ja valiti enesele sellest aru andmata enesetapukurss.

Mõistagi kuulub Venemaa sõjalise kapitulatsiooni juurde kohustusliku elemendina ka õiglane kohtupidamine sõjakurjategijate üle. Spandau vanglat küll enam ei ole, aga kümmekond kongi eluaegsetele kuskil Euroopa nurgas ikka leiab. Kuid mündil on ka teine pool. Sama vajalik kui hea plaan Venemaa ümberkujundamiseks on kogu läänes ja ka igas riigis eraldi leida õige vastus küsimusele, mida teha iseendaga.

Paar näidet. Mitmel pool, sealhulgas Eestis, on juubeldades tervitatud nii avaliku arvamuse järsku muutumist Soomes NATOsse astumise vajalikkuse osas kui ka Saksamaa kantsleri lubadust järsult suurendada Saksamaa sõjalisi kulutusi, mis USA ja väikeste, aga vaprate NATO liikmesmaade arvates on olnud seni ebapiisavalt ja -ausalt väikesed.

Soomes on käivitatud rahvaalgatus, millega taotletakse NATO-liikmesuse panemist soovitusliku jõuga rahvahääletusele. Võib-olla selleni maa seaduste järgi kunagi ka jõutakse, aga esialgu on Soome erakonnad asunud ettevaatlikele positsioonidele. Sel nädalal ei jõutud parlamendierakondade konsultatsioonidel isegi esialgse kokkuleppeni, kuidas NATO teemat üldse menetleda. Parteid võtsid targu endale mõtlemisaja. Nagu ammu teada, ei ole sõjatehnilises mõttes Soomele NATOsse kuulumist vaja, liitumisotsus oleks puhtpoliitiline akt, mis Soome elus midagi ei muudaks. Kuni sõda käib, on tunne tugev, kuid kui parlament peaks jõudma tõsisema aruteluni alles sügisel, on eufooria möödas ning vägagi võimalik, et jõuvahekord oma traditsioonilisele tasemele tagasi liikunud. See annab parteidele võimaluse aasta pärast toimuvate parlamendi­valimiste eel NATOga ühinemist valimiste põhiküsimuseks üldse mitte teha. Seda eriti juhul, kui Venemaa kapitulatsiooniaktil on selleks ajaks allkirjad all.

Sama käib Saksamaa relvastumise kohta. Ükskõik, kui heaks ja õilsaks sakslased pärast ilmasõja lõppu ka ei oleks hakanud, relvade kuhjamine Euroopa südames (kas naabrite hirmutamiseks?) ei ole ratsionaalne teguviis. Aga just ratsionaalsust ja praktilist mõtlemist on olnud kombeks saksa rahvale iseloomulikuks pidada. Mida edukam ollakse Venemaa desarmeerimisel, seda vähem on vajadust nn kaitsekulutusteks mitte ainult Saksamaal, vaid terves Euroopas. Kelle vastu peaks relvastuma, kui vastast enam ei ole? Kindlus Euroopa peab olema tsiviil-, mitte sõjakindlus.

Muidugi ei saa Venemaa ohu lõplik ja täielik likvideerimine juhtuda ainult Euroopa ja transatlantilise tööna. Ameerika Ühendriikide silmis on ju juba aastaid suurim julgeolekuprobleem Hiina, mitte Venemaa. Vajadus kiiresti neutraliseerida Venemaa annab läänele võimaluse Hiina positiivseks kaasamiseks ning hoopis uuest vaatenurgast asuda ka Vaikse ja India ookeani kallaste desarmeerimisele. Elada ilma sõjahirmuta ei saa olla ainult Euroopa rahvaste privileeg, samaväärne õigus selleks kuulub jaapanlasele ja korealasele ja üldse kõigile. Relvad kuuluvad argade maailma, julgetele, vabadele ja enesekindlatele pole neid vaja. Selle mõttega võiks alata Venemaa kapitulatsiooniakti tekst, mida on rahvus­vahelise õiguse tundjad loodetavasti juba koostama asunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht